tankodroom - sinu mõtete shampoon

Taevane valgus

2012-01-25T22:46:00.000+02:00

Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.

Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.

Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.

Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.

Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.

Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.

Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?

Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.

***

Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808

Ärkamised

2012-01-10T21:16:00.001+02:00

Mulle kohutavalt meeldib ärgata. Ma olen sellest ilmselt ka varem siin kirjutanud. Ärkamised on lihtsalt niivõrd ägedad elamused.

Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".

Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.

Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?

Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.

Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?

Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?

Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?

Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?

Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.

Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.

Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?

Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)

Ära seda vaadet kunagi ära unusta, Tanel!

2012-01-10T20:31:00.001+02:00

Skulsfjordvatnet

The Last Sun

2011-12-18T14:44:00.000+02:00

Minust hakkab saama akadeemik. Veedangi suure osa oma päevadest teiste akadeemikute toodetud tekstides, ning produtseerin lisaks omapoolset. Uitmõtetele ja niisama unelemisele (kaasa arvatud näiteks blogikirjutamisele) eriti enam aega ei ole. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga eile, kui ma seda järsku avastasin, oli see veidi ehmatav.

Situatsioon oli selline, et me olime kursakaaslastega semestri lõpu puhul just maha pidanud väikese koosistumise. Palju head nalja, palju head toitu, palju häid sõpru, nagu alati. Ja kui oli käes lahkumiseaeg, hüvastijätud, kallistused, "millal sa tagasi tuled?" küsimused-vastused, siis ma tundsin ennast korraks kuidagi kurvana. Lume krudinal sammusime mööda tänavat, ja kui tuli minu ärapööramise koht, ja peale teist raundi kallistusi ja hüvastijätte, tegin ma nagu sammuksin minema, aga tegelikult jäin hekinurga taha kuulatama oma kaaslaste eemalduvaid hääli. Naerupahvakaid ja lumepallide mütsatusi ja muud naljakas-südamlikku müramist. Hinge sigines tänulikkus selle eest, et ma olen saanud olla siin need poolteist aastat keset neid toredaid inimesi ja seda ainulaadset linna.

Järgnes tunniajane jalutuskäik läbi öise Tromsø kodu poole, mille käigus ma saingi aru, et minust on saanud akadeemik. Olen pidevalt asjalik, ja pole üldse enam saanud olla selle linnaga kahekesi, mõtlesin. Ma tegin kohe sellevõrra pikema tiiru. Kõndisin läbi ülikooli campuse ja meenutasin kuidas ma poolteist aastat tagasi, seljakott seljas, nendes samades kohtades nõutult ringi tatsusin. Mul polnud kodu, mul polnud ühtegi sõpra, kõik oli võõras. Oma esimese öö magasin ma lennujaamas, teise öö magasin kodututele tudengitele eraldatud auditooriumi põrandal magamiskotis. Naljakas on seda meenutada nüüd, kus see linn on minu jaoks niivõrd täis tähendusi. Käisin läbi kõik tähtsad kohad, seisin inimtühjadel autoteedel ja kuulatasin seda vana head Tromsø öist baaskohinat. Mul oli tunne, nagu ma oleksin liiga kauaks jäänud arvuti taha istuma. Liiga kauaks jäänud lugema teadusartikleid ja kirjutama oma magistritööd, kui väljas, vaid õhukese aknaklaasi taga on KÕIK SEE. Ja kui ma märkasin madalal põhjataevas virmalistekuma, oli see juba nagu klišee. "Kamoon, Tromsø! Ära hakka peale," mõtlesin ma. "Mis siis on, ma lihtsalt natuke," mõtles Tromsø.

Virmalised on muidugi müstilised ja kosmilised ja kohutavalt ilusad. Selle vastu ei saa vaielda. Aga viimasel ajal on mulle meeldima hakanud üks teine värv, üks teine valgus. See oli paar nädalat tagasi, kui olin jooksmas oma 15 kilomeetrist ringi saare lõunatippu ja tagasi. Oli päeva kõige valgem aeg, see tähendab sellist koidueelset hämarikku, mis läheb tasapisi üle loojangujärgseks hämarikuks. Mööda läänekallast minnes, ja üle fjordi Kvaløyale vaadates ei näe midagi muud peale terashalli taeva, terashalli fjordivee, mustade mäetippude ja valge lume. See oli nii üleni mustvalge, trööstitu, karm ja arktiline maastik, et selline magusalt jäine hingus puges mu riiete alla. Ja üks asi selles pildis, üks värv, üks valgus, oli hingekriipivalt kallis. Oranžid tänavalambid! See harilik, alandlik, igapäevane oranž linnavalgus, mis siin, keset tundrat tähendab inimesi ja nende sooje kodusid. Hubaseid kööke ja suuri elutubasid. Nagisevaid puust treppe, ruudulisi kardinaid ja jäälilli aknal. Õdusaid pühapäevapärastlõunaseid olemisi. See oranž valgus paistmas teiselt poolt fjordi oli sel hetkel mulle kõige kallim asi maailmas.

Täna hommikul, i-le täpiks leidsin sellise lühivideo kellegi seinalt Facebookis:

Keegi on võtnud kätte ja teinud filmiks selle, mida ma siin pidevalt olen püüdnud tekstis väljendada. Ma ei tea, kas see film üldse midagi räägib neile, kes siin elanud pole. Aga vähemalt ma näen, et ma pole ainuke, kel selle koha vastu siin mingid tunded on :)

Ja päikest, millest see film ka räägib, ma veel mäletan. Novembri keskel, kui olid viimased päevad, mil veel päikest nägi, siis ma jäin alati koolitee kõige kõrgema koha peal seisma ja vaatasin teda kohe isu täis. Nii nagu ta kollakasoranžina sealt mägede vahelt piilus ja pikast vaatamisest mu silma võrkkestale sööbis. Nii on ta mul ka praegu meeles.

Ja juba ülehomme tõusen ma miljoneid aastaid sügaval maa all tohutu rõhu käes lebanud taimejäänuste põlemise tõukejõul, tilgakujulise ristlõikega metallist asjade kandejõul kõrgele Maa atmosfääri ja lendan imekombel Eestisse, kus on päike, sõbrad, pere ja kõik muud tähtsad asjad.

Tromsø / Tron

2011-10-24T03:26:00.001+03:00

Veel katsetusi:

Lõpetage pooldumine!

2011-10-21T22:43:00.000+03:00

Viimasel ajal on aset leidnud paar kummalist unenäolisuse piiri peal balansseerivat sündmust. Eile ma mõtlesin juba, et olen peast segi läinud. Loodan siiski, et asi on lihtsalt minu hajameelsuses.
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)

Virmalistest

2011-10-18T15:19:00.000+03:00

Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.

Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.

Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.

Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.

Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.

Helistik

2011-10-17T14:45:00.002+03:00

Kes veel mäletab mu sellist projekti nagu helistik.com (suht suvalised binauraalsed helisalvestused), siis see on nüüd kolinud soundcloudi.

http://soundcloud.com/helistik

Lisandunud on ka Nepaalist paar salvestust.

Suvi möödus sulistades

2011-10-08T01:21:00.001+03:00

Oma lühikeseks jäänud suvepuhkuse jooksul Eestis võtsin osa ka ühest laevavrakkide otsimise ekspeditsioonist Liivi lahele ja tegin sellest väikese video.

Kontekstist väljas

2011-09-22T21:23:00.002+03:00

Norra võib kohati olla äärmiselt bürokraatlik, ja akadeemilisi totrusi tuleb siin ette tihti. Nagu igas üle mõistlikkuse piiride paisutatud organisatsioonis (mida on enamik maailma ülikoole). Kui kursuselistis öeldakse, et meie uksekaardid kaotavad kord semestris kehtivuse ning nende pikendamiseks peame läbi käima mingist kontorist, siis pole selles iseenesest midagi üle mõistuse. Aga kui arvestada, et see kontor on avatud kolm päeva nädalas, tund aega päevas, siis see on juba natuke totter.

Ning kui me peale välitöödelt saabumist esimese kolme nädala jooksul seame oma eluolu uuesti sisse (osadele tähendab see näiteks uue kodu otsimist), võtame kokku kõik oma välitöömärkmed, kirjutame esmase välitööde aruande, loeme läbi teineteise aruanded, mitte kiiruga vaid arutledes ja analüüsides, vaatame läbi oma videomaterjali, koostame videostseenide nimekirja, kirjutame esmase analüüsi, loeme läbi teineteise analüüsid ja valime kogu video hulgast välja 30 min materjali presentatsiooni jaoks, siis olgem ausad, see on raske. See on väga raske, aga me anname endast parima, et see kõik ära teha.

Ja mingi uksekaardi pikendamine, oh see... see läheb kõige muu käigus vabalt meelest.

Nii ma istusin hilja õhtul montaažiruumis, süvenenuna oma Nepaali piltidesse ja helidesse. Minu teadmata jõudis kätte südaöö ning kuskil Tromsø Ülikooli kõikide uste avanemist ja sulgumist kontrolliva elektron-entiteedi ajusügavustes muutus üks bitt ühest nulliks. Lõpetasin kell pool kolm pahaaimamatult töö. Liikusin sokkide sahinal, käes teetass ja süda rahul tehtud tööga, mööda inimtühje koridore, kus seinte sees on tumedad uksekaardilugerid, mis valvavad sissepääsu seminariruumidesse ja kabinettidesse, klaasuste taga on videoserverid, kohtvõrguruuterid ja kõvaketaste RAID-array'd. Kõikenägeva HAL9000-liku videosilma objektiivil peegeldub mööduva inimese pikaksvenitatud kujutis. Jõuan oma töötoa ukseni, näen läbi klaasi juba koduselt segamini lauda, raamaturiiulit ja jakkigi nagis rippumas, ent sõbraliku piiksatuse ning kelmikalt vilkuva rohelise tulukese asemel tervitab mind vaenulik "piip-piip-piip" ja tontlik punane LED vaatab mulle kurjalt silma. Oot... misasja?? Teen kätteharjunud liigutuse uuesti. Uuesti kõlab "Piip-piip-piip" ja uuesti vaatab mind punane vilkuv LED. Kõik tuleb meelde, flashback kursuselisti tulnud e-mailile. Tõstan käed ahastuses pea kohale, pööran pilgu taevasse. Vaataja näeb mind ülalt-alla, kaamera tõuseb üha kõrgemale minu ahastava kuju kohale, saateks dramaatiline muusika. Häving on saabunud.

Mul on seljas t-särk ja jalas sokid. Riided, jalanõud ja kõik muu on töötoas luku taga. Minu dilemma on selles, et ma pean viie tunni pärast juba tõusma, et hommikuseks seminariks valmistuda, seega peaksin ma kiiremas korras koju magama minema. Aga välisriided ja jalanõud on töötoas luku taga. Kolan natuke mööda ülikoolikompleksi, et leida mõnd elavat hinge. Eriti hea oleks mõni turvamees. See pole esimene kord mul keset ööd mööda Tromsø Ülikooli kolada, ent siis on mul alati olnud mingi koht kuhu minna. Kontekst, milles olla. Nüüd olen ma alasti, sokkides, ja kontekstitu. Tühjalt kajavad mitme korruse kõrgused saalid/fuajeed/koridorid. Möödun suletud raamatupoest, erinevatest fuajeedest, öörežiimile seatud kohvikust. Sõidan liftidega, läbin tsoone milles valgustid liikumisandurite peale reageerides ise süttivad ja kustuvad. Tunnen end nagu Christopher Walken selles Fat Boy Slimi videos, kus ta tühja hotelli mööda ringi tantsib. Olen tohutus hoones, mis elab ja kus toimub asju, ent milles pole ühtegi elavat hinge.

See olukord on kirjanduslik või filmilik ja ma naudin seda väga, ent aeg pressib peale ja ma mõtlen oma aina lühemaks jäävale uneajale. Mul ei jää üle muud kui vändata rattaga koju niimoodi nagu olen - sokkides ja t-särgiga. Hingan korra sügavalt sisse-välja ja vaatan ülikoolikorpuse kahepoolset välisust. Seda avada saan ainult seestpoolt, sest mu uksekaart ju enam ei tööta. Kui ma nüüd väljun, siis tagasiteed enam pole. Aegluubis, nagu kangelasastronaut "Armageddonist" astun läbi iseavanevate uste õue. Uksed sulguvad mu selja taga. Külm Põhja-Norra kliima võtab mu ümber kinni, hingeõhk muutub tänavalambi valgusvihus auruks. Eemalt paistab jalgrattaparkla, kus pika rattahoidja külge on lukustatud üks üksik ratas. Minu armas vana sinine logu.

Vuuuhhh-vvuuuuhhhhh väntan jälle rattaga oma rituaalset väntamist. Nüüd pole see enam punk kimamine läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, vaid ühe kontekstist väljarebitud, akadeemiliste süsteemide ja turvaprotseduuride vahele äraeksinud noormehe jabur teekond mõnest absurdifilmist. Möödun pimedatest akendest, ületan vaikseid ristmikke. Kõik on hääletu ja elutu. Ükski asi ei liigu, ei inimesi, ei autosid. Isegi lennujaama poolt, kust alati on kuulda mõne reaktiivmootori vilinat või propelleripõrinat, kostub ainult kõrvulukustavat vaikust. Ka Widerøe turboprop on oma hilisõhtuse Hammerfesti-tiiru ära teinud ja angaari magama läinud. Mäeseljandikule jõudnuna peatan oma ratta, et tajuda kõikide meeltega seda baaskohinat, kõrvulukustavat vaikust, nagu tookord kui ma kõikide oma seljakottide ja filmivarustusega tatsasin lennujaama poole, et lennata välitöödele Nepaali. Tookord ma seisin sellest intiimhetkes Tromsøga kahekesi. Hüvasti jättes. Seekord seisame taas teineteise ees, ent ta on tabanud mind imelikul hetkel. Ma olen umbes nagu aluspesu väel tolmuimejaga tuba koristav mees, kui uksest astub sisse kaunis naine.
"Noh, et... eee.. tere siis."

Ørneveienit mööda fjordikalda poole oma lõpupikeed sooritades puhken juba valjusti naerma. Nii jaburalt tunnen ennast. Kontekstist väljas, nagu õun keset merd või barokne magamistoamööbel kosmoselaevas, väntab kell kolm öösel Tromsø polaartaeva all rattaga üks t-särgis ja sokkides täiest kõrist naerev noormees.

Mulle meenub üks mõni aeg tagasi toimunud ärkamine. Olin vajunud sellesse unenäotusse pimedasse olematusse, mis tuleb ette pika ja väsitava päeva lõpus, kui sa korraks pea lauale toetad või võtad toolil lebavama asendi. Ärgates tõusis mu teadvus otsekui tumedast tindist. Nende kahe sekundi jooksul, mil ma olin lahkunud olematusest, ent polnud veel päriselt saabunud ka olemisse, kuulsin tuttavaid helisid - jakikellasid ja šerpakeelset juttu. Ahhaa, olen Nepaalis. Aegamööda, pikkade ärkamise sajandiksekundite jooksul ekstraheerisin oma neuronitest vastava konteksti ja buutisin oma aju selle pealt üles. Namche küla, Himaalaja mäed. Šerpad, raid, chaudharid. Laadisin töömällu vajalikud reageerimisrefleksid füüsilistele aistingutele, käitumisalgoritmid kultuurilistele sisenditele. Jõudsin ärkamisprotsessidega nii kaugele, et avada silmad. Kohe näen tuttavaid värve, kohe tunnen tuttavaid lõhnu.

Avasin silmad ja nägin ripplage, päevavalguslampi selles. Veidi allpool oli aken, aknast paistev mäekülg ja Tromsø Ülikooli naaberkorpuse tuled. Oli pimenev õhtune aeg ja ma olin ühes väikeses ruumis Põhja-Norras. See oli Tromsø Ülikooli visuaalantropoloogiaosakonna montaažiruum ja Nepaali helid tulid arvutist. Olin montaažiruumis arvuti taha magama jäänud ja arvuti mängis mu Nepaali videomaterjali ette.

Mul kulus ilmselt mitu sekundit, et visata ajus kõrvale vale, Nepaali kontekst ning leida ja kasutusele võtta uus, Tromsø oma. Ja selle paari sekundi jooksul sain ma aru ka millestki väga olulisest. Millestki mida iga inimene teeb igal hommikul, kui ta ärkamisprotsesside jooksul saab uuesti iseendaks ja loob uuesti oma maailma. Laotab laiali maapinnad ja pikib sellesse kõik ehitised. Täidab need inimestega, keda ta tunneb. Ootustega käitumiste, tujude ja arvamuste suhtes, mida tuntud nägude tagant oodata. Tavadega kuidas käituda tundmatute inimeste suhtes. Võtab kasutusele seaduspärasused. Näiteks et asjad kukuvad allapoole, puit tundub käe all soe ja metall külm, külmkapis on toit ja mitte raamatud, ning õues on külmem kui toas. Kõik need miljon väikest asja loome me igal hommikul uuesti, paigutame teineteise suhtes vastavatesse vahekordadesse ja lülitame kogu süsteemi uuesti käima.

Tol õhtupoolikul seal montaažiruumis juhtus mul selle protsessi käigus väikene viga. Ainult korraks vaid. Mu teadvus tuvastas koheselt probleemi ja parandas selle. Ent ma sain masina korpuse vahelt sisse piiluda, hetkeks hammasrattaid näha. Ja minus tekkis huvi, mis siis saab, kui mul ühel hommikul see protsess päris nässu läheb? Mis siis saab, kui ma ei suuda oma konteksti päris õigesti taasluua? Kui juhtub viga, mida mu teadvus ei paranda?

T-särgis ja sokkides öösel kell kolm hullumeelselt naeru lagistades mööda surmvaikset Tromsøt vändates tundus, et nüüd ongi see käes. Kontekst on jumala nässus.

See oli teadmisi avardav kogemus. Tänan sind, totter bürokraatia!

Kaks minutit

2011-09-05T12:54:00.000+03:00

Vvvuuuuuhhh-vvvuuuuhhhh teeb rattakumm asfaldil. Märgade pidurite kriiksatus, aga ainult korraks. Kallutus, pööre Ankerveienilt Radarveienile. Siit edasi on terve tee allamäge. Kummide sahin asfaldil muutub kõvemaks, tuulevihin kõrvades ka. Jakikrae lipendab vastu põske, esiamordid neelavad lamava politseiniku, väntan hoogu veel juurde ja möödun tänavaäärt mööda liikuvast liinibussist. Kahel pool on väikekodanlik Norra keskklassiidüll, mis muutub kiiruse kasvades sügisvärvides tunneliseinteks mu nägemisvälja äärtel. Pidurid uuesti põhja, nii kõvasti, et nad isegi ei kriiksu enam, ja järsk pööre Winston Churchills veienile.

See pärastlõunane allamägeslaalom Tromsø ääärelinna väikesi kõveraid tänavaid mööda on preemiaks hommikuse mäest üles väntamise eest. Nurisemata tegin hommikul enne loenguid rattaga tööd, väntasin ennast merepinnast kõrgemale, tõusin mu kodu ülikoolist lahutava seljandiku peale, ja laskusin sealt uuesti natuke alla, ülikooli juurde. Nüüd, pärastlõunal, teen sedasama tagurpidi – tõusen ülikooli juurest seljandikule ja seisatan seal hetkeks. Süda seljataha jäänud järsust tõusust ning ees ootava kiire laskumise ootusest tagumas, võtan hetke, et selles olla.

See on nüüdsest iga mu päeva kõrgpunkt. Hetk enne mee söömist, nagu ütles Puhh. Lihased surisemas, hingeõhu aur silme ees, olen tõstetud merepinnast kõrgemale, laetud potentsiaalse energiaga. Siis istun sadulasse ja väntan ratta liikuma, panen käima igapäevased kaks minutit metsikust, punki ja anarhiat, kihutamist läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, kus jalgratturid isegi kergliiklusteel sõites kannavad kollast helkurvesti ja vilkuvaid tulukesi.

Winston Churchill veieni lõik on lühike, jäänud on veel viimane, 90 kraadine pööre laiale ja sirgele Ørneveienile. Mu ees avaneb Tromsøya läänekülje tasandik, pikeerin kajakana mere poole. Kaks anarhiaminutit hakkavad läbi saama, kui lendan vaba olendina otse lennuvälja, fjordivee ja Kvaløya mäetippude ilusasse vaatesse.

Kergelt hingeldades astun oma tuppa. Jakk nagisse, algab jälle päriselu. Lugemine-kirjutamine-koolitöö. Vahest on vaja mõni taldrik või kruus pesta. Kõik muud asjad, mida tehakse paigal seistes. Aga ma tean, et homme tuleb jälle see hetk, mil ma seisan seljandikul ja vaatan nendele äärelinnamajadele ülevalt alla. Hea on olla :)

Tagasi küll, aga kus?

2011-07-21T00:52:00.001+03:00

Oma taaskohtumist Eestimaaga kujutasin ma selle kahe kuu jooksul, mis ma Himaalaja mäestikus veetsin, vaimusilmas ette väga tihti. Kõik ju teavad, et kui olla millestki või kellestki pikka aega eemal, siis ettekujutus sellest asjast või inimesest moondub. Kauni neiu silmade värv muutub, sünnimärgid, kortsud, ebameeldivad maneerid ja ebatäiuslikkused kaovad. Mälestustesse jääb mingi platonlik idee, kujutlus perfektsest igatsuse objektist. Nii igatsesin ka mina loomulikult mitte argihalli automürast poliitikunõmedat delfikommentaatorilolli alkoholiga liialdavat keskmist Eestit vaid ikka heinalõhnalist valgetesuveööde headesõpradegatäidetudTartu ja asfaldilõhnalist maanteede Eestit.

Et mul Tartus enam oma kodu pole, on mu siia saabumise rituaaliks saanud "vali sõber, kelle pool seekord ööbida". See on selline akt, mida ma tahan iga kord läbi mängida, rituaal mis võimaldab mul tunnetada sügavalt enda kuulumist siia sotsiaalvõrgustikku, siia kultuuriruumi. See tunne eristab Eestit kõikidest teistest maailma kohtadest. Siin olen ma oma. Otsin taskust telefoni: "Kellele ma siis seekord helistan?" Noh, helistasin näiteks Jackile. Panin asjad ta esikusse maha ja läksime linna peale. Võtsime välikohvikus istet ja poole tunni pärast oli meid juba neli. Tunni pärast kaheksa. Veel veerand tundi hiljem veel rohkem, lõpuks ma enam ei lugenud. Sõpru ja nende sõprade sõpru ja ka täiesti võõraid inimesi oli nii palju. See on Tartule ainuomane raudkindlalt spontaanne asjade käik. Sõbrad kogunevad kokku. Siin linnas see lihtsalt on nii.

Ühel hetkel ma käisin kohvikus sees, et omale järgmine tee võtta. Ootasin et mind teenindataks, pilk eksles aknast välja ja ma nägin meie laudkonda väljas istumas. Elavalt žestikuleerides seletati teineteisele midagi. Naerdi. Joodi. Söödi. Ja selle kõige keskel oli üks tühi tool. Minu tool. Kirjeldamatu soojus täitis südame, kui vaatasin oma sõpru tegemas seda, mida nad teevad. Olemas need, kes nad on. Mitte kaugel teiselpool planeeti, vaid siinsamas tänaval, akna taga. Lobisesime teenindajaga mingist tühjast-tähjast. Siis ma võtsin oma tee ja ütlesin: "Ma lähen nüüd oma sõprade juurde tagasi." Sest ma tahtsin väga seda kellelegi öelda. Ja siis ma läksingi. Ja ma istusin oma tooli peale keset kõike seda. Ja ma olin tagasi.

Kui mingi taoline suur asi saab teoks, siis see tekitab naljaka tunde. Midagi, mille peale sa oled pikka aega ja palju mõelnud, saabki teoks. Ongi kohal. Siin. Sinu ees. Vaata. Võta. Katsu.

Ma olen oma suve tegelikult päris osavalt ära planeerinud, arvan nüüd. Muidugi ma ei teinud seda teadlikult, nagu ikka saan alles hiljem asjadest aru. Aga umbes nädal peale kirjeldatud stseeni marssisin ma Lõuna-Tartumaal. Mu jalas olid sõdurisaapad, seljas jalaväelase varustus. Mu ees kõndis leitnant. Madala hommikupäikese kiired torkisid läbi männimetsa tüvedemere mu silma. Me läksime vabasammumarsil läbi Uniküla künkliku männimetsa, pea kohal männivõradest katus ja jalge all mustikatest ning samblast põrand. Ma oleks tahtnud hetkeks peatuda, natuke mustikaid süüa. Hommikupäikeses paistsid nad väga isuäratavad. Leitnant tundus samuti sõbralik mees, võib-olla tõesti teeks korraks peatuse?

Kuid kahjuks me polnud siin leitnandiga kahekesi. Otse meie järel marssis nelikümmend noort inimest. Käimas oli sõdurioskuste baaskursuse kuues päev ja me marssisime vaikides läbi metsa lasketiiru poole. Mind oli selleks päevaks määratud grupi komandöriks-kamandajaks. "Rühm JOONDU!" olin ma hüüdnud ja kõik võtsidki joondu. "Pareeeeeem POOL!" ja kõik pöörasidki paremale. Nüüd leitnandi järel marssides oleksin ma tahtnud kõik seisma ja mustikaid sööma käsutada. ("Rühm, hargneda! Süüüüüüüaaaaa MUSTIKAID!") Aga ma jätsin selle nalja siiski tegemata. Mustikate söömise asemel veetsime me päeva automaatidest tulistades ning granaate heites. Ja kõik need kümme päeva püüdsin ma igaõhtuse meditatsiooni abil endas tasakaalustada seda vägivallalainet. Nagu Halloween'i ajal jooksid paganad ringi koledates kostüümides hirmutamaks kurje vaime, nii jooksin ja paugutasin mina sõduriks kostümeerituna metsa all, et peletada sõjaohtu. Ma õppisin seda, kuidas olla hea võitleja, et ma kunagi see olema ei peaks. Nagu Murphy seadus vihmavarju kohta. Militaarspetsialistid ütlevad selle kohta heidutus.

Aga mille peale ma varem ei tulnud, oli see, et need kümme füüsiliselt rasket, magamatusest kurnavat ja pidevast pingutusest läbivõtvat päeva ja ööd suruvad mu maadligi ning muudavad vastuvõtlikuks. Planeerisin omandada metsas sõjaväelist väljaõpet, ent sellest kujunes hoopis hindamatu taaskohtumine kodumaaga. Instruktori kärkimise saatel surusin end samblasse ja harjutasin madalroomamist. Moondamise tundides lõikasin oma kodumaa taimestikust tükke ja toppisin neid enda külge, õppimaks kuidas näha välja nagu tükike Eestimaad. Topograafiatunnis uurisin kaardi pealt selle maa pinnavorme ja siirdusin seejärel, kompass käes, selle pinnale orienteeruma. Ma olin koos oma igatsetud Eestimaaga, väga lähedalt, väga reaalselt ja väga füüsiliselt.

Ja kursuse lõpus, 35 kilomeetrise jalgsirännaku keskel leidis aset vist selle taaskohtumise kulminatsioon, see sündmus, mis tagantjärele vaadates tundub kogu asja mõte. Selja taga oli umbes 20 kilomeetrit, ees veel 15. Me olime maganud veidi üle kahe tunni. Siis tõstnud oma täisvarustuse taas selga ja asunud edasi liikuma. Ma olin koos kolme Sakala võitlusgrupi mehega, tublid võitlejad, sitked nagu kadakad kõik. Me olime kõndinud mööda põlde, külavaheteid ja metsaaluseid. Möödunud majadest, mille õuedes käisid hubased reedeõhtused koosviibimised, taustaks õlu ja raadio Elmar. Me olime lahendanud kontrollpunktides ülesandeid. Me tulime mööda teed, kui tee oli. Kui teed ei olnud, tulime asimuudi järgi otse läbi metsa. Me edestasime kõiki teisi meeskondi vähemalt poole tunniga. Me olime võidukad ja peatamatud.

Sel laupäeva varahommikul kella viie paiku pani vaatepilt mu ees mind korraks seisatama. Mu kaaslased läksid ees, mööda kruusateed, mis laskus väikselt künkalt kergelt allapoole ja keeras kaares vasakule. Ühel pool teed oli mets, teisel pool kollendav viljapõld. Üle kõige selle voogas hall rõske udu. See nägi välja nagu üks päris hea maal ja ma olin selle sees. Väsimusest vastuvõtlikus ajus püsis see kujutluspilt maali sees olekust päris kaua ja päris intensiivselt. Me olime kõndinud umbes kolmveerand tundi viimasest kontrollpunktist. Kolmveerand tundi vaikivat füüsilist pingutust ja saabaste samme kruusasel teel. Rütm. Ja lõhnad, mis vahelduvad kui sa möödud metsatukast, viljapõllust või heinamaast. See minek oli juba iseenesest nii meditatiivne, et ma alustasin eriti mõtlematagi kõndimise pealt metta bhavana ehk tingimusteta heasoovlikuse meditatsiooni. Iseenese meele treenimiseks soovisin piiramatult headust kõikidele elusolenditele. Iseendale, oma kaaslastele, kärkivale instruktorile. Diktaatoritele ja heategijatele, sõpradele ja vaenlastele, kõigile võrdselt. Kes on seda kunagi praktiseerinud, teab kui tohutult hea tunde see tekitab. Ma täitusin meeldiva surinaga, tahtmisega anda tingimusteta ära kõik see viimane jõuraas mis minus veel on. Ma unustasin kõik enda ümber, silmad läksid poolkinni ja ajulained võtsid mingi päris ainulaadse kuju. See meditatiivne seisund kukkus välja päris hästi, päris intensiivselt ja puhtalt. Nii me kõndisime edasi mingi kümmekond minutit. Ja kui ma silmad uuesti lahti tegin ja oma situatsioonist täiel määral teadlikuks sain, puhkesin veidikene naerma. Sest mulle tuli meelde et ma olen sõdur. Tingimusteta headuse mediteerija, käes automaat AK-4.

Nagu see jõgi, millesse ei saa kaks korda astuda, on Eestimaa vahepeal muutunud. Tartusse on ehitatud mõni uus maja, avatud mõni uus koht, suletud mõni teine. Kuskil on mingi maanteejupp valmis ehitatud. Ühesõnaga jõgi on vahepeal edasi voolanud. Aga jõest veelgi enam on vahepeal muutunud sellesse astuja. Nüüd see muutunud astuja sumpab umbes kuu aega ringi selles muutunud Eesti-jões. Tajub oma muutunud meeltega seda muutunud objekti.

Olen tagasi, aga misasi see on, milles ma tagasi olen?

See timelapse siis

2011-07-19T01:31:00.000+03:00

Nagu lubatud, veel viimane timelapse. Seekord Kathmandust ja seekord muusikaga. Proovin veidi areneda, sestap katsetan siin asju.

Pühendus läheb muidugi Liibanonist päästetud Eesti matkasellidele, kaasränduritele ja kosmonautidele meie omal planeedil. Tere tulemast tagasi koju Jaan, Kalev, Madis, August, Priit, Andre ja Martin! Loodan, et teie sõnum sellest, kui hea koht elamiseks on Eesti, jõuab rahvale kohale.

Kathmandu Timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Kathmandust

2011-07-08T12:16:00.000+03:00

Eelmist postitust lõpetades oli mul mõttes palju väikseid fragmente, millest kokku panna väike jutuke Kathmandust. Palju väikseid ja omavahel suuresti sobimatuid killukesi. Sest umbes selline ongi minu suhe selle linnaga. Vastandlik ja fragmentaarne. Fragmentaarne on ta sellepärast, et ma tunnen siit umbes täpselt kolme piirkonda - esiteks muidugi turistikvartal Thamel ja selle ümbrus, teiseks Swayambhunath (ja teekond esimesest teisesse) ja kolmandaks lennujaam. Ma ei salli seda linna silmaotsastki, sest ta on näide halvast stsenaariumist, mida majandusareng ja globaliseerumine endaga kaasa võib tuua. Ja mind tõmbab siia linna, sest temas on midagi ainulaadset, mingi lõhnade ja helide kombinatsioon. Ja just siin olles läheb selle kuskil minu kõhus tekkiva sisemise värina sagedus resonantsi mingi kõrgema hingelise sagedusega, kui kasutada kõrgelennulisi füüsikalis-spirituaalseid väljendeid.

Ma matkasin mägedes ühe Kathmandus üles kasvanud noormehega. Me olime parajasti pahiseva, kristallselge veega ilusa mägioja ääres ja ta ütles mulle, et kui ta oli väike laps siis Kathmandus oli ka selliseid ojasid. Oli ka rohelisi riisipõlde ja kenasid puudesalusid. Mul oli raske teda uskuda, sest kõik mida mina Kathmandust tean, on haisvad fekaalijõed, prahiga ülekuhjatud platsid, liiga palju inimesi ja kohutava liikluse lärm ja ving. Ma olen lugenud arhitektuuripärlitest, mida Kathmandu kunagi omas ja ma näen et sellest linnast on tehtud betoonkängardega palistatud ülerahvastatud solgiauk. Arengumaades toimuva "arengu" negatiivne musternäide.

Ühel õhtul juba peale päikeseloojangut, läksin Swayambhunathi, mis on suur budistlik stuupa, ümbritsetuna kõiksugu väiksematest templikestest ja pühakodadest. Ma ei võtnud oma kaamerat, oma antropoloogipäevikut ega midagi muud. Tahtsin minna lihtsalt turistina. Vaadata, näppida ja uurida. Aga kohale jõudes hakkasin ma nagu iseenesest ümber stuupa käima. Lihtsalt tasakesi chillides jalutama. Turiste polnud, hooaeg on ju läbi. Üldse rahvast oli vähe ja atmosfäär rahulik. Ühe käega keerutasin palveveskeid, teine käsi taskus, jalutasin oma mõtteid mõeldes. See ei olnud üldse turismiobjekti moodi, vaid oli lihtsalt selline meditatiivne pühapaik. Ühe katuse all väikese templikese ees istus üks hindu suguvõsa, nad olid nagu mingil perekondlikul väljasõidul, tundus mulle. Miks kristlus ja islam ei võiks nii heanaaberlikult läbi saada, mõtlesin ma. On nad ju samamoodi ühise ajalooga, üksteisest välja kasvanud usundid. Jagavad samu pühakirju, nagu teevad ka hinduism ja budism. Aga millegipärast on vaja teineteise pihta automaatidest tulistada. Kui ma olin umbes kümnendal tiirul ümber stuupa, alustas suguvõsa muusikaga. Mehed mängisid trumme ja keelpille, naised laulsid mingit palvuslaulu. See oli väga ilus muusika oma kadumises ja taastekkimises, kui ma vaikselt ümber stuupa ringiratast käisin. Varsti möödus minust üks munk, ilmselt lähedalasuvast gompast pärit, oma õhtusel ringkäigul ümber stuupa. Võtsin ka oma helmekee särgi alt välja, et tekiks mungaga mingi sangha-tunne. Munk aga pani kiiruga ees minema. Varsti jõudis ta mulle ringiga järele. Mina jätkasin rahulikus tempos, kuulates muusika kadumist-taastekkimist. Kui munk mulle teise ringiga pähe tegi, mõtlesin heameelega, et mina kõnnin küll dhammat mööda palju paremini, kui see munk praegu, kellel pole kindlasti mõttes vaimne puhastumine ega dhamma, vaid lihtsalt see et saaks oma igaõhtusest kohustusest lahti. Natuke aega hiljem sain ka aru, et dhammat mööda minek pole võistlus ja võrdlused "kes paremini" on täiesti kohatud. Võtsin ainsaks mõttes tänutunde selle hindu perekonna vastu, kes õhu siin õhtus oma muusikaga nii ilusaks lõid.

Selline vaimne ja mõnus olemine oli mul tol õhtul Swayambhunathis.

Pärast läksin Thameli tagasi, seisin oma lemmiktänavanurgal ja vaatasin tänavapoisse, kes kilekotist liimi nuusutasid ja siis turistide käest raha kerjasid. Vaatasin ka turiste, kes muidugi seda liiminuusutamist tähele ei pannud, vaid pidasid tänavapoiste segast tantsu kuskilt baarist kostva muusika saatel lahedaks show'ks või kultuuriliseks kurioosumiks mida pildistada. Lasin pakkuda endale kõiki pahesid, mida Thamelil on. Hašiš, massaaž, suguühe - raha eesti pakutakse seda kõike, kui sa oled valge Põhja-Euroopa välimusega noormees, kes vaikselt üksi mööda Thameli astub. Ja ma ei tundnud isegi vastikust või pahameelt nende pakkujate vastu, sest ma olin täis mägede puhtust ja budamunkade pühendumust. Ma tundsin ainult kurbust ja kaastunnet. Nagu telefonimüüja, kes helistab sulle kõige ebasobivamal ajal, et hakata mingist kindlustusteenusest rääkima. "Kui sa vaid teaks, kui kaugel sa oled isegi teoreetilisest võimalusekesest mulle midagi müüa. Mul on lihtsalt kahju sinust, et sa oled sunnitud sellist mõttetut tööd tegema."

Ainult Kathmandu sarnased metsikud linnad on võimelised pakkuma selliseid kontraste, kõrgelt Swayamnbhunathi nirvaana-pilvede vahelt kuni Thameli rentslipahedeni on kõik siin olemas. Tartu ja Tromsø sarnased taltsutatud linnad on ka oma pakutavate elamuste poolest märksa hillitsetumad. Kuigi ma armastan nii Tartut kui Tromsøt väga, ja kuigi mind seob nende mõlemaga isegi nime esitäht, on Kathmandu nagu metsik armuke, keegi keda sa vihkad ja kellega kooselu sa ei suuda isegi ette kujutada, kuid kelle juurde ikkagi mingis mõttes ja aegajalt vastupandamatult tõmbab.

No väga luuleliseks läks. Varsti tulevad mõned timelapse'id. Mul oli Kathmandus terve nädal ja timelapse'i haigus lõi jälle välja. :)

Pandav ja puskar

2011-07-07T14:17:00.000+03:00

Inglise keelt mitte-emakeelena rääkivates riikides on alati naljakas huvituda siltidest, mis tänavatel ripuvad. Tegin fotokaga väikese tuuri.

Ja siia lõppu ka väike arhitektuuriauhind. Seda võiks vist nimetada põnevusehitiseks: "Kas kukub kokku või ei kuku?"

Hüvasti, Namche!

2011-07-01T09:56:00.000+03:00

Need mõtted siin postituses on mõeldud teel Namchest Luklasse. Kõndimise ajal ju suurt midagi muud teha pole kui mõelda mõtteid. Ma panin mõned mõtted ka kirja ja sina nüüd loed neid. Arvesta siis, et need mõtted on välja mõeldud Himaalaja mäestikus. Kuule Dudh Kosi jõe kohinat, kui seda loed :)

Mul oli tegelikult plaan korralikult välja magada enne pikale teele asumist, ent hommikul kl 7 oli Namches mu ukse taga asjadetassija-porter. Olin omale porteri tellinud sest ei tahtnud enam seda põrgut läbi teha, mis Namchesse tulles - s.t. ise oma 30 kg seljas tassida. Niisiis pakkisin kiiruga oma seljakoti, kaalu mul polnud aga usun et umbes 20 kg kanti ta tuli. Porter lisas selle vilistades oma tassimiskorvi, kus oli veel üht-teist. Ilmselt pidi ta seekord leppima väikese kandamiga. Turismihooaeg on läbi ja kaubandus sellega seoses ka puhkeasendis.

Porter pani ees minema, leppisime kokku vaid maja kuhu ta mu koti Luklas jätab. Alles paar tundi hiljem tabasin ma end mõttelt, et näed kui huvitav, ma üldse ei muretse oma asjade turvalisuse pärast. Esiteks on inimesed siin suht religioossed, teiseks on tegu ikkagi pisikese maakohaga. Mäestikurajad on piiratud, nii et kui sa isegi midagi tuuri paned, ei ole sul sellega eriti kuhugi minna.

Aga need polnud argumendid, miks ma oma asjade pärast ei muretsenud. Argumendiks oli selle poisi nägu. Kohmetu lihtne maapoisi nägu. Tema näost jäi mulje et, ta kõnniks pool päeva mäest üles lihtsalt selleks, et tagastada sulle mobiiltelefon või rahakott mille sa kogemata ära kaotasid. Lihtsalt heast südamest. Mis sellistest küll globalisatsiooni ja maailmamajanduse tingimustes saab, tabasin end mõtlemast. Üliinimlike võimetega lihtsad inimesed on need porterid siin, kes teevad päevast päeva ülirasket tööd. Neist peaksin ma oma järgmise filmi tegema, mõtlesin ka veel.

Käisin ringi ja jätsin kõigiga hüvasti, lubasin kirjutada ja nii edasi. Nagu hüvastijätud ikka käivad. Ise vaatasin murelikult taevasse, kus kogunesid tumedad pilved. Muide taevasse vaatamine ei käi Namches nii, et sa vaatad üles. Vaid hoopis nii, et mõne kõrgema koha pealt püüad vaadata kaugele enda ümber. Sest taevas ei ole üleval vaid sinu ümber. Osaliselt ka madalamal, aga üldiselt see madalam taevas ei mängi rolli sest ei sealne vihm ega pilved sind ei puuduta. Antud juhul mind aga puudutasid, sest ma olin teel alla. Sestap oli mul vaja ronida kõrgema koha peale, et näha taevasse. Vaat selline kolmedimensionaalne maailm on siin Namches.

Madalamale kipuvad kogunema muidugi just eriti vihmapilved. Ja need kogunesid kohe korralikult. Eile käisin viimast korda siin budakloostris, ja pajatasin noorte mungapoistega. Poisid, saades teada, et ma lähen Luklasse ja kuuldes mind kurtvat et juba kolm päeva järjest sajab, ütlesid et selle väikese asja ajavad nad korda. Homme on neil suur puja tulemas (üks ajas käed laiali, näitamaks kui palju viirukit nad tossama panevad) ja jumalatele puja meeldib, järelikult tuleb ilus ilm.

Valetasid, mungarajakad, mulle. Luklasse jõudsin ma läbimärjalt.

Aga enne veel Namchest. Külast väljudes leidis aset järgmine huvitav seik. Namche piiril on politseiputka, kus turistid peavad teooria järgi ette näitama oma passi, trekkerikaardi ja rahvuspargi pääsme. Sind pannakse suurde raamatusse kirja, parima tsaariaegse bürokraaditraditsiooni kohaselt. Laigulises mundris automaaturi asemel aga vaatas mulle putkaaknast vastu rõõsa poisiklutt, võib-olla umbes kümnene. "Hello sir," ütles ta väga asjaliku häälega. Ilmselt võttis ta oma ülesannet väga tõsiselt. Esitasin nõutud paberid ja jäin vaatama poisi õeraasu, kes toa tagaseina ääres omaette inglise keele harjutust kordas: "What kind of a house do you live in? I live in a stone house." Poisiklutt püüdis leida mu nime paari nädala tagusest sisenejate nimekirjast, et minu väljumine kirja panna. "Stone house, stone house," korrutas õde eemalt. Seletasin et saabusin kaks kuud tagasi, aga sellest arusaamine käis poisile üle jõu, või oli nii vana perioodi nimekiri kuskile juba ära pandud. "Stone house, stone house..." Ta libistas näpuga üle riikide tulba turistide nimekirjas: Denmark, USA, Canada, Australia, USA, New Zealand... vaatas mulle otsa, näpp liikus tagasi USA peale. "Okay sir," ulatati pass ja muud paberid mulle tagasi. Ilmselt olin ma USA nägu.

Siinsed bürokraatiaskeemid töötavad hoopis teistel alustel. Suhtumine on teine, asjad ei põhine mitte oma funktsioonidel, vaid mingil mõttelisel või sümboolsel tähendusel. Umbes sama lugu on metallidetektoritega, mis peale Mumbai terroriakte Indias suurematesse raudteejaamadesse paigaldati. Iga sissepääsu ees on nüüd siis metallidetektor ja kõik raudteejaama sisenejad-väljujad jalutavad neist läbi. Kui kellelgi on kaasas midagi metallilist, siis detektor piiksub, kui ei ole, ei piiksu. Ja üldine olukord peaks siis India siseministri arvates sellest nüüd turvalisemaks muutuma? Lihtsalt sellest, et "raudteejaamadesse on paigaldatud metallidetektorid", mis küll piiksuvad seal niisama, täiesti mõttetult, aga sümboolne jõud vist siiski rakendub. Ja ühtegi suuremat terroriakti pole tõesti ju enam toimunud...

Hea küll, edasi sain kogeda midagi võimast enda kohta. Umbes nagu oleks vaadanud Munamäge ja teadnud samal ajal et ma nihutasin seda just paarsada meetrit vasakule. Panin käed külge ja lükkasin. No umbes sama tunne oli mul, kui Namche juurest alla Jorsalesse olin roninud. Sest kujutage endale ette treppi, millest ALLA tulek võtab paar tundi aega. Ja nüüd kujutage ette end teadvat, et kaks kuud tagasi ronisite te sellest ÜLES, 30 kg turjal. Ma seisin ja vaatasin, ja suu oli ammuli. Vaata selline oli mu meeleolu kui Dudh Kosi kallast mööda edasi Lukla poole astusin. Mõnikord inimesed teevad imelikke asju, ja ma tõesti ei mõista, MIKS ma seda tegin :)

Aga praeguseks aitab. Järgmine postitus varsti. Juttu tuleb ilmselt kontrastidest maa ja linna vahel, või midagi umbes taolist.

See karge hommikune valgus

2011-06-19T10:47:00.000+03:00

Ma arvan, et Folkmilli "Käib salapidi öö" on vist üks ilusamaid Eesti laule üldse. Mõned mu sõbrad (ise teate kes) tegid mulle paar päeva tagasi kingituse. Mu Facebooki seinale laekus teade: "Tervitused Nepaali!" ja link öölaulupeole: Tõnis Mägi - "Koit". Sellele järgnes "Eesti muld ja Eesti süda", "Veskimees" ja lõpetuseks siis see Folkmilli lugu. Ma tõmbasin need omale pleierisse ja kuulasin õhtul enne magamajäämist magamiskotis kerratõmbunult.

Efekt oli umbes sama nagu näljasele inimesele anda kokandusajakiri: "Sa pole pikka aega midagi söönud? Näe, võta, sirvi seda kokandusajakirja, siin on pilte hõrgutavatest roogadest." Neid lugusid võib ju pidada äraleierdatuteks, ja eks mu sõbrad vist tegidki natuke nalja (tegite või?). Aga uskuge mind, see oli minu jaoks väga tõsine õhtu. Siin mägedes šerpade ja jakkide vahel mõjuvad need lood täiesti värskelt. Olen viimase pooleteise-kahe aasta jooksul saanud Eestis olla vaid 3-4 kuud, ja mu igatsus selle koha vastu hakkab võtma juba astronoomilisi mõõtmeid.

Nii ma seal lebasin, silmad kinni, oma pimedas toas, pleier peas ja kuulasin neid lugusid. Täitsa Eesti tunne tuli peale. Ainult lugude vahel, kui üks oli lõppenud ja teine polnud alanud, kuulsin väljast mussoonvihma pladinat mudasele maapinnale. Aga selle sai ka tavaliseks Eesti paduvihmaks mõelda.

Muidugi, hommikul kui ma oma kaamera ja muu filmikolaga budakloostri poole astusin, tuletas Nepaal ennast tungivalt meelde. Nimelt lõi Himaalaja mulle jälle oma hingematva vaatega näkku: orunõlvad, udulaamad ja esimesed varahommikused suitsujoad Namche korstendest tõusmas. Jumalate meeleheaks tossas kloostri ees ka viirukiahi kadakaokstega. Sellest kadakasuitsust hakkab mul sõltuvus tekkima, see on nii hea. Mungad alustasid kloostris natuke enne kuut oma psühhedeelsete pasunatega... Igasugune Eesti tunne oli pühitud.

Olgu peale siis selle Eestiga, seda jõuab, mõtlesin ma. Kahe nädala pärast maandun Tallinnas. Aga praegu on veel Nepaal ja buda mungad. Istusin kloostriõuel, nemad tegid oma pühakirjaettelugemiserituaali. Mina hängisin niisama. Alguses mõtlesin, et võib-olla mina või mu kaamera häirib neid. Aga neid ei häirinud. Neid üldse ei huvitanud, miks ma filmin, kes ma olen või kust ma tulen. Neid huvitas ainult, et kas ma tahan istumiseks tooli ja kas ma joon teed piimaga või ilma. Võtsin vastu nii pakutud tooli kui ka piima oma tee sisse ja peas kummitas:

See karge hommikune valgus,
mida magajad ei näe
see pole lihtsalt päeva algus, vaid
ta sulle ulatab käe...

Aitähh, sõbrad, nende lugude eest. Kuigi too õhtu oli veits nukra alatooniga, oli see selline magus igatsusega segatud nukrus, mis elule ainult maitset juurde annab.

Laisk päev

2011-06-17T15:29:00.000+03:00

Pealkirjas on väike vimpka sees, loomulikult ei olnud mitte päev see, kes oli laisk, vaid mina olin laisk. Olin päev otsa laisk ja tulemuseks oli laisk päev. Vedelesin Namche taga ülemistel karjamaadel ja lasin fotokal klõpsuda. Kõigil on timelapse'idest vist juba kõrini. Mul küll oleks kui ma ise siin Namches ei oleks, aga ma olen ise siin Namches ja sestap mul ei ole kõrini.

Nii et kannatage ära.

Yet another another you know what from Tanel Saimre on Vimeo.

Hilltop timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

School timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Lubadus termosele

2011-06-16T16:53:00.002+03:00

Kes ootavad huvitavaid lugusid mägironimisest või kurioosseid kultuurilisi reflektsioone šerpadest ja nende elust peavad seekord küll natuke pettuma. Sest mul on ammusest ajast õiendada üks võlg. :)

Oma esimesel reisil siia šerpademaale Solukhumbusse, see oli juba pooleteise aasta eest, rabas mind üks ese, mida ma nägin peaaegu igas majas. See ese oli termos. Tihti oli neid majas isegi mitu. Alati kui ma omale teed küsisin, võeti välja see termos ja valati mulle sellest kuuma vett.

Mind rabas see sellepärast, et tegemist polnud lihtsalt termosega, vaid ühte konkreetset moodi termosega, mis on pärit minu lapsepõlvest ja mida siin Nepaalis kohata oli mu viimane ootus. Meil oli maal täpselt samasugune termos ja ma mäletan pleki sisse pressitud Hiina hieroglüüfe selle kaaneks oleval topsil, ja seda, et see tops oli veidi lömmis. Ma mäletan korgi lõhna mis sealt alt tuli, kui see avada. Kuna see termos oli mu mälestustes maetud paksu lapsepõlvesuvede kihi alla, siis järsku, keset Himaalaja mägesid seda kohata oli tõeliselt veider. Nende mälestusekihtide alt, Võrtsjärve kohina, paadisõitude, pilliroo ja soojade valgete ööde alt välja paiskudes loopis see termos minu ümber laiali kõike seda, mis kuulus mu lapsepõlve ja mitte siia šerpamajakese kööki. Sel esimesel korral kuskil Shivalaya lähedal mingis köögis, kui ma seda termost kohtasin, siis vist tegingi mõttes omale märkuse, et pean temast kirjutama.

Sestap, vahelduseks kultuurilisele eksootikale ja oma antropoloogipäevikule kirjutangi sellisest asisest, köökikuuluvast ja pealtnäha igavast asjast nagu seda on üks termos.

Nüüd olen ma seda termost juba nii tihti kohanud, et ta on võtnud omale uue positsiooni. Nüüd ei kuulu ta enam minu lapsepõlve, vaid siia Nepaali, šerpademaale. Neid toodetakse Hiinas, neile on peale kirjutatud "Deer Brand" ja neil on kaane peal täpselt sellised Hiina hieroglüüfid nagu ma lapsepõlvest mäletan. Neid tuuakse siia ilmselt üle Nangpa La mäekuru, nagu ka paljusid muid siin poodides olevaid asju, karamellkommidest kuni PVC-teibini. Tegelikult tema koht siin on täiesti loogiline, Tiibeti (seega ametlikult võttes Hiina) piir on siit ju vaevalt 30 km kaugusel. Hoopis tõik, et see termos sattus minu maamajja ja lapsepõlve, oli mingi maailmamajanduse vingerpuss, Nõukogude Liidu ja Hiina kunagine veider sõprus.

Ja tõik, et üks suvaline köögiriist võib ühele uksest sisse astuvale kaugele külalisele nii palju tähendada, et mingi plastmassmänguasi, täispuhutav krokodill või muster mingil tekil võib teisele inimesele olla kosmos, tuletab taaskord meelde, kuivõrd tihedalt seotud on kõik. Ja seda, kuivõrd rikkalikult laetud ja biosfäärilikult seotud-sõltuv on kogu see antroposfäär, mis meie liik aastatuhandetega selle planeedi pinnale siin on ladestanud.

Ikkagi tuli väike kurioosne kultuuriline reflektsioon siit. Aga nüüd on see termos igatahes oma õiges kohas tagasi. Ka mu lubadus temale on täidetud, see termos on siia blogisse üles kirjutatud. Loodan et teile meeldis see lugu väikesest tagasihoidlikust termosest :)

Another Namche timelapse

2011-06-10T07:21:00.000+03:00

Can't stop making them.

Another Namche timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Aitähh, EMT ja Elion!

2011-05-14T06:02:00.000+03:00

Mu sünnipäev on küll alles nädala pärast, et EMT ja Elion on juba otsustanud mulle toreda kingituse teha. Nimelt muutsid nad oma logod ja veebisaitide kujundused identseks Nepaali parima mobiilioperaatori NCell'iga. Mul on siin Himaalajates nüüd kohe kodusem tunne, suur tänu!

Hirmudest

2011-05-11T09:05:00.000+03:00

Täna kuulsin juba teisest surmajuhtumist Everestil. Esimene oli poolteist nädalat tagasi, keskealine ameerika mees. Suri mingi "sisemise" põhjuse tagajärjel, mitte laviini ega õnnetuse läbi. Šerpad räägivad, et ta istus lihtsalt korraks maha puhkama ja enam ei tõusnud. Selline rahulik mineja.

Tänast surma oli aga raske mitte tähele panna. Tegemist oli kunagise (kuninga-aegse) Nepaali rahandusministriga, kes nüüd, 82-aastaselt otsustas Everesti vallutada. Täpselt ei teata mis temaga juhtus, aga kuskile Camp 1 ja Camp 2 vahele ta ära lõppes. Nepaali armee helikopter, mis surnukeha ära toomas käis, peatus nii minnes kui tagasiteel siin, Namche sõjaväebaasis. Terve hommik oli elevust täis, mitte et üks helikopter seda teeks, koptereid tiirutab siin pidevalt. Aga mitte armee omi.

Üks sõber nägi Gorak Shepist siia kõndides kahte helikopterit, mis tulid Everesti baaslaagri suunast ja maandusid Pheriche medpunkti juures. Ilmselt jälle paar mäestikutõvelist. Üks kopter pidi ootama, et maanduda saaks. Nii tihe oli liiklus.

Kuigi tänavune turismihooaeg on väga kesine olnud, siis on piisavalt segaseid, kes tahavad oma elu kaalule panna. Need on inimesed, kes ei tunne hirmu seal, kus võibolla peaks.

Mina, vastupidi, tunnen hirmu seal kus võibolla ei peaks. Ma vaatasin hiljaaegu tagasi oma elule ja mind rabas see, kui suurel määral on mu elu juhtinud hirmud. Kui hakkasin tundma kõrgusekartust, hakkasin tegelema langevarjuhüpetega. Mingil eluperioodil hakkasin kartma pimedaid kohti ja ülepeavett ning läksin sukelduma sogasesse Läänemerre. See on kõik toimunud ilma minu enda teadmata. Kogemata. Alles tagantjärele vaadates sain aru, et see nii on läinud.

Mägede vastu pole ma kunagi hirmu tundnud, ent hirm võõraste inimeste kõnetamise vastu on minus alati olemas olnud. Sestap polegi imestada, et avastasin ennast nüüd Nepaalist hoopis antropoloogina, mitte mägironijana. Nagu osasid inimesi tõmbab Everest, tõmbavad mind ilmselt minu hirmud.

Lühidalt illustratsiooniks siia üks lugu. See oli mu elu esimene süvasukeldumine, 30 meetrit, Tallinna lahes mingi vrakk, "Polaris" vist kui ma ei eksi? Oli augustiõhtu, vee peal veel täitsa valge, ent laskudes merepõhja poole läks väga ruttu pimedaks. Üksi ei julgeks ma eales sellist asja teha, kaaslased on sellises situatsioonis minu jaoks väga tähtsad. Merepõhja jõudnult püüdsin oma ujuvust reguleerida, et põhja kohal hõljuma hakata, ja algaja nagu ma olen, lasin vesti sisse liiga palju õhku ja korkisin nagu tühi plastpudel ülespoole. Rabelesin, püüdsin vestist õhku välja saada ja kuidagi mingit asendit säilitada, võitlesin Archimedese jõuga ja lõpuks peale igavikuna tundunud võitlust võitsin. Nägin otse oma näo ees uuesti merepõhja, hallikat mudasegust liivapinda, ja sain end kuidagi sellele põlvili. Ja siis sain aru, et ma olen üksi. Ma olin kõigist teistest kuidagi eemale triivinud. Ma olin üksi pimedas merepõhjas.

Ma kardan pimedust ja ülepeavett ning olen üksi pimedas merepõhjas. Vaatasin üle ühe õla, üle teise, ei midagi. Kustutasin oma lambi, et ehk näen pimedas teiste sukeldujate lampe, aga see oli viga. Must limane hirm roomas juba mu roideid pidi ülespoole. Panin lambi uuesti põlema ja oleksin peaaegu röögatanud, sest otse mu rinna ees olid mingid kombitsad või mereelukate suud. Sain siiski õnneks aru, et need on mu omaenese käed ja suutsin päris paanikat vältida. Aga selle järgi sain aru, et palju aega pole mul enam jäänud. Vaatasin veelkorra selja taha ja alustasin tasast kontrollitud pinnaletõusu...

Ühel hommikul siin nii nädal aega tagasi istusime naaberkülas Khumjungis ühe kohaliku vanamehenässi terrassil ja rüüpasime piimaga teed. Vahelduseks omaenese uurimistööle jõlkusin ma ajaviiteks-puhkuseks kaasas ühe Uppsala tudengiga kes uuris kohalike suhtumist prügimajandusse. Meil oli palgatud ka tõlk Tenzing. Vanamees vastas küsimustele, tema naine, lahke šerpavanaema valas meile teed. Eemal paistis terrasitatud šerpaküla, jakikellad kõlisesid karjamaal ja üle kõige selle kõrgus pilvedesse mähitud lumine Thamserku mäetipp. Sel hetkel mõtlesin ma oma võõraste inimeste kõnetamise hirmu peale, ja selle peale kuidas sellel hirmul pole üldse mõtet. Mulle meenus mu seiklus Tallinna lahe põhjas, hirmu epitoom. Füüsiline aisting sellest, kuidas must lima su rinnakorvi sees pea poole ronib. Siinses šerpaidüllis mõjus see koomiliselt ja ma turtsatasin naerma nii et teed läks maha.

Praegu lendasid mu majast jälle mööda kaks helikopterit, üks armee oma, üks tsiviil. Armee oma polnud seesama mis enne. Nüüdsel kopteril oli nina küljes mingi kaamera või muu allapoole vaatav instrument. Kas käimas on kellegi otsingud?

Pean vist ikka seal nurga taga ära käima ja seda Everesti vaatama. Pean teada saama kas ma tema vastu tõesti mingit hirmu ei tunne. Eelmisest reisist mäletan küll tõmmet, aga see polnud tõeline. See oli tavaline karjalooma tõmme sinna, kuhu kõiki teisi tõmbab. Surma ja glamuuri poole.

Tõeline tõmme on ikka hirmusegune.

Muutuv Namche / Changing Namche

2011-05-04T15:22:00.000+03:00

Namche in 1991.

(Stanley Stevens. Claiming the High Ground: Sherpas, Subsistence and Environmental Change in the Highest Himalayas. University of California Press 1993).

Namche in 2011.

Tanel Saimre fieldwork photo.

This is where I live now

2011-05-01T06:58:00.001+03:00

As part of my Master Thesis fieldwork in Visual Cultural Studies I will be living in Namche Bazaar, Nepal for the next two months. Visual anthropology is the greatest profession I can think of. This is a timelapse of "just another day at the office".

Greetings to all my VCS professors and classmates (except Esben)!

(tech info: canon eos350d with a crappy kit lens, iso 100, iris 6.3, exp 400 - 250, frame taken every 5 sec, playback 25 fps)

Porter-antropoloog

2011-04-28T16:04:00.000+03:00

Austusest kohalike porterite vastu otsustasin oma 30 kg varustust ise Luklast Namchesse tassida. Antropoloogi t66 ongi kohalikku elu omal nahal j2rgi proovida. Juuresolev foto on tehtud teekonna alguses, sestap on mu n2ol veel rahulolev muie. Praegu, Namches, on mu n2ol umbes samasugune rahulolev muie, sest ma j6udsin kohale. Aga oi kuidas ma seda m6tet teekonna jooksul kirusin ja ykshaaval k6igi Himaalaja k6rgemate tippude nimel maap6hja needsin. Eriti muidugi Jorsale ja Namche vahel, kui horisontaalselt olin juba peaaegu kohal, aga vertikaalselt oli minna veel suurem osa teest. See oli mu teekonna kolmas p2ev ja nyyd, viimase kolme tunni jooksul tuli ronida viimased 600 meetrit peaaegu otse yles kuni Namcheni. 6hur6hk sellel k6rgusel on umbes 500 mmHg, ajul j2tkus hapnikku t2pselt vaid niipalju, et k2skida jalgadel j2rgmine samm astuda.
Nii ma siis ryhkisin porteritega yhes rivis ja yhte sammu. Puhkepauside ajal suhtlesime zhestide ja n2oilmetega sellest, et raske on koorem ja k6rge on m2gi. Olime korraks vennad hingelduses ja fyysilises kurnatuses, isegi kui nii erinevad k6iges muus. Mina teen seda t66d ju niisama nalja p2rast kolm p2eva oma elust. Nemad kannavad 60-90 kg koormaid paari dollari eest p2evas kogu oma elu. Minu austus, sydamest!
Et veetsin esimese 66 Luklas ja tulin Namche poole kolm aeglast rahulikku p2eva, on keha j6udnud ilusti aklimatiseeruda. Pole peavalu ega iiveldusi ega muud vastikut. Muidugi, l2mbumistunne suuremate fyysiliste pingutuste j2rel, aeg-ajalised hingeldushood ja muud kergemad symptomid on. Ja muidugi unen2od! Oo, millised unen2od! Kus ma k6ik k2inud pole, oma hapnikupuuduses aju m6ttej6ul. Kardan vaid, et aklimatisatsiooni edenedes need unen2od l6ppevad. Ei tahaks, et need l6ppevad. Sest on midagi l2biraputavalt nihestavat ja piirepurustavalt j6uduandvat selles, kui peale m6nd teisi planeete ja fantastilisi olevusi h6lmavat unen2gu 2rgata ja m6ista, et see k6ik oli uni. Et tegelikult ma olen oma voodis. Aga siis m6ista, et see voodi asub Nepaali m2gikylas, 3500 m k6rgusel Himaalaja m2estikus...
Ja vaja on m6lemat, nii j6udu kui nihestust. J6udu on vaja selleks, et sundida ennast hommikul soojast magamiskotist v2lja pugema, tuppa kus on viis kraadi sooja. Nagis ripuvad j22kylmad riided, mis tuleb selga panna. Kraanist voolab j22kylm vesi, millega tuleb ennast pesta. K6igi v2ikeste igap2evaste toimetuste jaoks on tarvis seda j6udu.
Ja nihestust on vaja selleks, et saavutada vaatluseks vajalik distants. Antropoloogia on alguse saanud eksootiliste rahvaste uurimisest. Meil on sellised terminid nagu "otherness", ehk k6ik mis pole meie, ja "rich points" ehk tugeva avastusliku potentsiaaliga hetked, hetked mil sa h2mmeldud n2htu yle. Antropoloog seisab kummalise kahetise ylesande ees - yhest kyljest saada oma informantidega s6braks, sulanduda kogukonda. Teisest kyljest j22da eemaltvaatajaks, kuu pealt kukkunuks, n2htamatus skafandris astronaudiks. Ma v6tan selle unen2ost saadud nihestuse ja Namchest saab kaljuseina sisse uuristatud lindinimeste pesa, sherpadest saavad marslased ja mina olen Neil Armstrong, kes neid uurib.
Aeg t66le minna.
Neil Armstrong, out!

Aasia valgus

2011-04-21T00:07:00.003+03:00

Moskva lennujaamas istudes lõi mu sisse veidi seda erutust, mis ikka
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.

Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.

Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.

Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.

Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.

Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.

Olen tagasi.

Kolm hüvastijättu

2011-04-02T16:18:00.000+03:00

Semester sai läbi ja viimane nädal aega on möödunud hardas hüvastijätumeeleolus. Esimene hüvastijätt oli minu ja mu tüdruku vahel, mis on oluline aga isiklik ja blogis pole sellest midagi kirjutada. Teine hüvastijätt oli meie kursusekaaslaste vahel. Läheme neljaks pikaks kuuks lahku, igaüks oma antropoloogilisi välitöid läbi viima. Projekte, mis igaüks omale enda kontaktide, huvide ja võimaluste kohaselt kokku pani. Kõik mu kursakaaslased käisid mitu päeva pikkade nägudega. Istusime seminaris, klomp kurgus, käisime viimasel väljasõidul Sommarøy lähedale, laulsime ja naersime koos, kõigil meelel ainult peatne lahkuminek. Millal sa lendad? Neljapäeval, aga sina? Järgmine nädal. Kirjuta siis ikka, eks ju. Jah, kirjutan. Ole ettevaatlik. Tule kindlasti tervelt tagasi.

Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.

Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)

See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.

Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."

Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.

Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.

Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.

Taevaskoja loeng

2011-03-28T13:18:00.001+03:00

Iga-aastane arheoloogia kevadkool Taevaskojas toimus taaskord ja mul paluti esineda. Kuna ma viibin aga Tromsøs, siis tegin loengu video teel. Teemaks on "Õppefilm arheoloogias" ja panen selle siia kah üles.

Kel huvi, sel silmad-kõrvad.

Õppefilm arheoloogias from Tanel Saimre on Vimeo.

Taas

2011-03-08T02:31:00.001+02:00

Paar nädalat tagasi seisin ma jälle lennuvälja lähedal. Oli jälle pime, kuigi valget aega on siin juba palju, täiesti uskumatult palju ja täiesti uskumatult valget, aga tookord oli just parajasti pime, sest kell oli juba seitsme paiku õhtul. Ma seisin jälle lennuvälja lähedal maandumisraja ääres. Jälle põrisesid eemal propellerid ja jälle veiklesid pea kohal virmalised. Kõik oli väga sarnane kuu aega varem aset leidnud õhtuga, mil toimus minu taaskohtumine Tromsøga. Propelleripõrin, pimedus ja virmalised. See kõik on sama. Ainult, et täna ei ole mul suurt seljakotti. Täna on mul hoopis roheline Kiwi ostukäru. Lükkasin seda kolm kilomeetrit mööda lumiseid kõnniteid siia, lennujaama juurde. Käru on aus, korralik ostukäru, mille vasak tagaratas võdiseb ja mille tagaluugi küljes on reklaamtahvel ameerika maapähklite pildiga. Ma lükkasin selle ostukäru siia, lennujaama juurde, sest mul läheb seda vaja.

Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.

Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.

Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.

Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.

Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.

Ja siin me nüüd siis elame.

Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)

Akadeemiline piip

2011-02-14T19:41:00.001+02:00

Ethnographers think - at least this one does - that if you believe you have eliminated the Hawthorne effect, you have probably smoked too much for breakfast.

--- Michael Agar. We Have Met the Other and We're All Nonlinear: Ethnography as a Nonlinear Dynamic System. Complexity vol. 10, No. 2, Nov/Dec 2004, pp. 16-24.

Kui juba akadeemilistes publikatsioonides kasutatakse kanepisuitsetamisega seotud metafoore, kas siis poleks tõesti aeg situatsiooni üle natuke järele mõelda?

Tegemist on ilmselt huumorit ja sõnademängu hindava autoriga, see on tekstist näha. Näiteks defineerib ta liblikaefekti vastandi. Liblikaefekt on siis mittelineaarsete süsteemide omadus, mille kohaselt väike muutus lähtetingimustes võib mõjutada tulemust väga suurel määral (kuulus näide liblikast, kes Hiinas tiibu lehvitab, mille tulemusena USA-d tabab orkaan). Selle vastandiks on bürokraadiefekt: ükskõik kui palju sa algtingimuste muutmise nimel ei rassi, lõpptulemus jääb ikka samaks.

Hoidugem bürokraadiefektist oma eludes. Ja ärgem hommikusöögiks liiga palju suitsetagem.

Ross Kemp vs Armadillo

2011-02-12T06:08:00.001+02:00

Võrdlev kriitika kahe Afganistani-teemalise tele/filmiteose kohta. Esimeseks on Briti Sky One'i viieosaline telesari "Ross Kemp in Afghanistan", teiseks on taanlaste dokfilm "Armadillo". Viimast muide näitab ETV millalgi märtsis "Välisilm soovitab" sarja raames. Soovitan jälgida reklaami, ja õigel hetkel ennast teleka ette sättida, tegemist on päris hea teosega. Aga mõlemad nad on täis kõrbetolmu, vere lõhna ja vahetut kohalolemise illusiooni. Mõlemad on kaunis intensiivsed.

Ross Kemp in Afghanistan
Ross Kemp otsustas, et seebiooper "Eastenders", kus ta nahktagis kiilakat jõhkardit mängis, ei ole päris tema unelmate töö ja ta otsustas hakata omaette tegema uurivaid telesarju. "Ross Kemp on Gangs" näiteks on selline sari, kus ta käib maailma erinevates linnades ja uurib kuidas, edeneb peksmine, vägistamine, vargused, narkokaubandus ja jalgpallihuligaanlus kohalikel gängidel. "Ross Kemp in Afghanistan" on aga selline sari, kus ta kleebib end Briti sõjaväe üksuse külge ja veedab nendega mõned kuud Afganistanis.

Kindlasti on see eetiliselt küsitav teguviis - minna sõjakoldesse ja filmida telesari eraõigusliku ehk kasumit taotleva telekanali tarbeks. Minu peas tekkis see küsimus kohe hetkega. Aga kui vaatasin sarja ära ja natuke järele mõtlesin, siis said need küsimused rahulikult kõrvale pandud. Ebaeetilist midagi otseselt silma ei hakanud, saade sündis kõigi osalejate nõusolekul, no mõistlikkuse piires. Ja mis selles siis halba on, et järjekordse lollaka tantsusaate, talendišõu või CSI-krimisarja asemel näidatakse midagi vahetumat? Midagi, kust vaatajal on ehk isegi midagi õppida? Midagi teadmiseks võtta?

Fakt, et see sari on tehtud, ei häirinud. Häiris hoopis retseptsioon. "Oh see on ikka päris kõva sari sest seal said mitu tüüpi surma ja kuulid lendasid jube lähedalt mööda!" Ma LOODAN väga, et sedasi rääkijad on televisiooni poolt tuimestatud, nad lihtsalt ei tee enam vahet mis teleekraanil on päriselt toimuv ja mis on päris filmist. Üks plasmahelendus kõik. Ma LOODAN et see nii on. Et nad pole lihtsalt ära loomastunud televaatajad, kelle jaoks sõda on mingi meelelahutus mida kartulikrõpsude kõrvale vaadata.

No ühest küljest oli tegemist väga tugeva sarjaga, aga selle juurde tulen tagasi hiljem, et lõpetada positiivse tooniga. Enne veel veidi negatiivset. Miks on vaja igasse kuradi telesaatesse saatejuhti? Ma tean, et telebosside arvamus keskmisest televaatajast on väga madal. Televaataja pole bosside arvates eriti targem märjast põrandalapist. Tarvis on saatejuhti. Iga sündmuse järel või ajal ilmub kaadrisse saatejuht, kes seletab vaatajale: vaadake nüüd toimub see ja too. Huvitav mis tunne oleks olla Ross Kemp? Olla lahinguväljal ja riskida oma eluga, selleks et mängida sedavõrd totrat rolli?

Refleksiivsuse puudumine häiris ka - ainult paaris ärevas olukorras oli korraks näha helimeest või kuulda kaamerameest. Muul ajal hoiti vaatajat ranges teadmatuses filmimise tegelikkusest. Ei mingit vihjet sellele, et situatsioonis viibivad ka kaameramees ja helimees. Miks?

Sõdurid räägivad intervjuudes oma tunnetest ja motivatsioonist, ja muutuvad sõja kulgedes aina siiramaks ja vahetumaks. Saatejuht räägib ka vaatajale oma tunnetest ja motivatsioonist, ent säilitab terve sarja vältel oma professionaalse telenäo ja räägib kuni lõpuni väga professionaalset telemöla. Näiteks "Ma tulin siia selleks, et teha saade sellest, kuidas on olla 21. sajandil Briti sõdur Afganistaanis". Ent miks sellisel juhul oli Ross Kemp ise oma saate peategelane? Miks meile ei tehtud saadet sellest, kuidas on olla sõdur, vaid tehti saade sellest, kuidas on olla saatejuht?

Reklaamijad. Ma ei vaadanud seda asja telakast, seetõttu ei pidanud ka reklaame vaatama (miks inimesed üldse telekat vaatavad, sellest pole ma ammu aru saanud?). Aga kui seal vahel oleks reklaamid olnud, siis oleks olnud ikka väga imelik. Kes tahaks ennast sellise sarja vahel reklaamida? Hea televaataja, loodame et nautisite seda äsjast lõiku reaalsest lahingutegevusest Afganistanis. Loodame, et otsustate ka meie popi ja noortepärase iPhone'i kasuks - see muudab teie elu sama põnevaks, nagu on sõduritel Afganistanis.

Intervjuud on küll suht hõlmavad ja laiaspektrilised, kuid dokfilmi stiilile omaselt puised (kui tuleb filmimeeskond - kaameramees pistab sulle objektiivi nina alla, helimees õõtsutab pika poomi otsas su pea kohal mikrofoniblimpi ja saatejuht hakkab küsimusi küsima, siis käitub ka karastunud sõjamees puiselt). On näha küll ägedat evolutsiooni meeste tunnetes - alguses, peale väljaõppe lõppu ja enne lennuki peale minekut on kõigi ajud ilusasti koolutatud ja räägitakse armee PR lausetes. Isikupära ja erinevust on, aga ainult armee PR-is lubatu piires. Hiljem, juba peale esimest kuuajast pikemat operatsiooni on meeleolud hoopis teised. Eriti peale tagasijõudmist Camp Bastioni ja sellega kaasnevat pingelangust. Tulevad esile iseloomud ja isiksused. See on hea. Seda võiks rohkem näidata. Vähem saatejuhti ja rohkem tegelasi.

Kõige selle kriitika lõppu tuleb öelda, et tegemist oli siiski põneva vaatamisega (no muidu ta poleks ju telesari). Ross Kemp viitsib vaeva näha. Lõppude lõpuks on nad ju kõva töö ära teinud, enda elud ohtu seadnud et meie laisalt lamaskledes saaksime saada osa sõjategevusest Afganistanis. Üle keskmise kvaliteetne televisioon.

Armadillo

No Armadillo näol on tegemist filmiga, mitte telesaatega, nii et see on kohe teine tera. Kui vaataja on aheldatud kinoistmesse ja tal pole seda hirmsat telekapulti ehk kanalivahetamise võimalust, julgevad rahastajad lubada märksa sügavamat stiili. Ja taanlased on kohe mõnuga sügavaks ja kunstipäraseks läinud. Tulemuseks on see, et umbes samades tingimustes, samas piirkonnas ja samal ajal tegutsenud samasuguste meeste tegevusest on valminud hoopis teistsugune teos. No umbes nagu Koit Toome laulud ja Erki-Sven Tüüri looming. Mida osad on neile jällegi pahaks pannud. Et ei sobivat teha kunstipäraseid värviefekte ja ilukaadreid, kui reaalselt inimesed sõdivad. Seda kriitikat ma ei mõista - kunstipärane käsitlus ei sobi, aga Lenorit reklaamida sobib?

Veel - kuna saatejuhti polnud, oli ekraanil kohe kõvasti rohkem ruumi. Kellele anti Ross Kempi saates sõna? Põhiliselt Ross Kempile. Vahest intervjueeriti ka mõnda sõdurit. Kellele anti "Armadillos" sõna? Sõduritele. Nemad olid need kes lugu jutustasid. Mitte saatejuht. Ja kuna ruumi oli palju, mahtus ekraanile, ülla ülla, lausa ka kohalikke! Afgaane!

Ja mis tähtsam - ka vaatajale oli ruumi jäetud. Lasti tekkida emotsioonidel. Pikad sekundid aeglasi kaadreid ja mõtlikku muusikat. Hea. Ruum ja õhk. Polnud seda pidevat pea äralöömise tunnet (Tarkovski väljend) kui vaataja avastab, et ta on tõusnud režisööri vaimsele tasemele ja seal ongi lagi ees.

Jaa, vaieldavusi oli muidugi kaa. Kui filmitegijad filmisid sõdurite lahkumispidu enne Afganistani siirdumist ja mõistsid et stripparit polegi tellitud, tellisid nad ise kähku strippari, et saada vajalikke kaadreid filmi jaoks, kus noored poisid tequila peale tisside vahelt sidruniviilu hammustavad. Sest muidu poleks ju see.

Kokkuvõtteks

Ross Kemp rääkis sellest kuidas sõduritele on vaja rohkem palka ja rohkem helikoptereid, sest nad on kodumaa kangelased kes kaugel kõrbes meie vabaduse eest oma verd valavad. Kuid Janus Metz ja Armadillo tegijad julgesid asuda sõdurite poolele mingis märksa sügavamas mõttes - nad näitasid mõistva hoolivusega kaadreid kus noored äksi täis sõdurid vahetasid vaimustunult lahinguelamusi nagu rääkiks nad arvutimängust. "Ja siis ma hüppasin sealt uksest sisse ja põmm-põmm, põmm-põmm, kaks taliibi läksid reisile ööbikuteriiki." Need kaadrid tekitasid Taani avalikkuses kõva tormi. "Issand jumal kas tõesti meie poisid on sellised metslased?" Armadillo tegijad ei kartnud tuua vaatajateni seda karmi tõde, et kui me saadame palgasõdurid enda eest maailma teise otsa sõdima, siis nad ei pakigi lahinguvarustuse hulka salvrätipakki, et peale iga kill'i pisaraid pühkida.

Päike

2011-02-10T18:51:00.000+02:00

Teisipäeval nägin ma Päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole Päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, nägin ma Päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Sõin minagi Solbollet ehk päiksekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis Päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilves taeva taha või olin ma parajasti sel ajal seminaris või muul põhjusel toas. Päevad on muidugi valgemad, õigemini, nüüd saab üldse jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent Päikest otseselt näha polnud.

Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.

Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.

Foto: TRACE Project, Stanford-Lockheed Institute for Space

Seda on natuke liiga palju ühele pikka aega pimeduses elanud imetajale.

Foto: Hinode JAXA/NASA

Kunagi lapsena lugesin astronoomiaõpikust, et Päike põletab sekundis kaks miljonit tonni mateeriat energiaks. See tähendab, reaktsiooniks kuluva vesiniku ja reaktsiooni käigus tekkiva heeliumi masside vahe on kaks miljonit tonni. See kaks miljonit tonni energiat kiirgub siis raadio-, infrapuna-, valgus-, uv-, röntgen- ja gammakiirgusena maailmaruumi laiali. Maa asub Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid mingi kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel kuuele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad - kõik selle tulepalli poolt fossiilkütustesse salvestatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas Päike.

Foto: anthonymcevoy

Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)

Tsensuur?

2011-01-27T01:26:00.002+02:00

Fotol on ühe antropoloogia teooria raamatu märksõnade register. "Nazi Germani" juurde on millegipärast unustatud leheküljenumbrid märkida. Juhus? :)

(Anthropology in Theory: Issues in Epistemology. Ed. Henrietta L. Moore, Todd Sanders. Oxford: Blackwell 2006)

Frozen Land, Moving Pictures

2011-01-25T03:59:00.000+02:00

Filmifestival TIFF2011: tehtud.
Umbes 25 filmi vaatamine, mõnda kaks korda, mõnda läbi poolune: tehtud.
Popkorni, joogitopside ja muu laga koristamine iga seansi järel: tehtud.
Nelja mobiiltelefoni, kahe uksekaardi, lugematu arvu mütside, sallide ja kinnaste tagastamine omanikele: tehtud.

Nagu iga hea asjaga, on ka visuaalantropoloogiaga sedasi, et inimesed ajavad terminid sassi. Ka visuaalantropoloogiaks peetakse vahest kultuuri uurimist selle poolt toodetavate visuaalsete kujutiste läbi, filmide, telesaadete, kasvõi ajakirjade esikaante läbi. See on üks põnev ja aus valdkond, aga seda ei tuleks siiski nimetada visuaalantropoloogiaks (visual anthropology) vaid visuaalsuse antropoloogiaks (anthropology of visuality). Ja täpselt just seda saabki teha üks filmifestivalil vabatahtliku abitöölisena töötav noormees, kelle tööks on enne filmi algust saaliukse peal piletite rebimine ja peale filmi lõppu rahva saalist välja karjatamine, ning kellel just täpselt filmi ajal mingit tööd teha ei tule. See noormees istub siis mõnele vabale istekohale või nende puudumisel lihtsalt trepiastmele ja hakkab tegelema visuaalsuse antropoloogiaga.

Üks ekraan, üks valgus, ühed värvid. Kui palju neid erinevaid kombinatsioone seal ikka olla saab? Filmifestival on parim koht, et jõuda teadmiseni sellest, kui palju. Alguses mõistusega, ja siis tagantjärele ka muu kehaga. Südamega ja soolikatega. Selleks on vaja mitu ööpäeva järjest vaadata maailma kõige erinevamaid filme, kuni kuskile pimesoole ja kaksteistsõrmiku vahel oleva arstide poolt veel avastamata tundeelundini jõuab see arusaamine, et maailm on ikka kuradima suur ja kirev ning see avaldub kõik selles, mida filmitegijad teevad. Filmitegijad-inimesed, Amirid, Björnid, Veikod, Paavod, Olgad, Andreid, Prachyad, Amitepid, Ludmilad, Milahid, Lid, Stefanod, Martad. Neid on palju ja nad kõik tahavad midagi öelda. Midagi ekraanilt inimestele näidata. Ja seda kõike vaatab üks poiss kes istub kinosaalis trepiastmel ja teeb oma peas visuaalsuse antropoloogiat.

Hea on alustada mingitest mõttetutest kergemeelsetest, ent naljakatest ja lahedatest komöödiatest (Kiki), liikuda natuke mõttekamate komöödiateni (Basilicata Coast to Coast) ja gei-seebiooperiteni (Loose Cannons), vaadata selle peale midagi kaameraga tegelastel pidevalt näossõitvat ja inimemotsioonide sügavamatesse osadesse sukelduvat (Taulukauppiaat) ja segada selle kõige sisse üks sõjadokumentaal (Russian Lessons), mille järel lahkuda kinosaalist tundega "mis kurat teil viga on, inimkond?!". Vaadata lisaks asju, mida sa mitte kunagi mitte mingil muul kombel vaatama ei satuks, kui just filmifestivalil vabatahtliku abilisena: Asju millel pole isegi oma lehekülge imdb-s.

Nojah, ja kui ma siis kõige selle segapudru keskel avastasin end järsku ühe Tai kung-fu filmi (Ong-Bak) vaatajate seast, isegi kuigi ma üldiselt kung-fu filme eriti vaadata ei viitsi, siis kehitasin ma õlgu ja mõtlesin et las minna. Sest kõik need aegluubis jalad ees läbi õhu vastasele näkku lendamised ja kahe erineva nurga alt filmitud ning üksteise järele monteeritud plahvatused omandasid ka mingi teise tähenduse. Mitte "oh sa kurat kui äge efekt" ja "täitsa lõpp kui hästi peksab" tähenduse, mille jaoks nad tegelikult mõeldud on aga, olgem ausad, millena nad tegelikult ju ei tööta, vaid "hmm ah et siis sellised esteetilised eelistused" ja "selge, see storyline läks nüüd siis sinna" tähenduse.

Taolises meeleolus kinosaali ukse peal seistes ja pileteid käristades tekkis igasuguseid huvitavaid ideid. Et miks piirduda lihtsalt ettenähtud rolliga: naeratus, käristus, "tänan" (takk)? Peale kümnendat tsüklit on see ju tõesti igav. Vahelduseks võiks ju teha hoopis naeratus, käristus, "palun" (vær så god). Või siis vaheldumisi: naeratus, käristus, "takk", naeratus, käristus, "vær så god". Või tänan-palun asemel öelda norra keele asemel hoopis midagi muud. Näiteks eesti keeles "palun". Või vene keeles "spasiba". Või siis üldse midagi suvalist. Näiteks "nuudlid". Naeratus, käristus, "nuudlid". Ükskõik mida sa ütled, niikaua kui naeratus on näol, naeratatakse vastu. Vahest tuleb mõni klient ka midagi küsima. Enamlevinud küsimused olid, et kui pikk see film on, millest see film räägib (?!) ja miks pileti peal ei ole istekohti märgitud. Juba esimese päeva keskel oli mul tekkinud oskus inimese näost, ilma üldse tema küsimust kuulamata, küsimusele ära vastata. Päeva lõpupoole, kui väsimus ja tüdimus juba võimust võtma hakkavad, piisab ka sellest kui lihtsalt noogutada ja käega saali poole viibata. Küll nad edasi liiguvad. Alati töötas.

Peale seansi lõppu, kui rahvas on saalist välja saadud, algas siis noosi korjamine. Toitu ja jooki oli alati, mõnikord pakendis, mõnikord põrandal laiali. Aga alati oli ka midagi veel. Kui saalis istub 400 inimest, on kindel, et keegi midagi unustab. Mütsid, sallid, mobiiltelefonid. Elamise-olemise materiaalne kultuur. Arheoloogina kaabin ma sama asja, ainult tuhat aastat hiljem, maa sees üles. Nüüd aga, kinotöötajana, korjan värskena põrandalt. Ühe tegevuse eest saan teaduslikke publikatsioone ja akadeemilist feimi. Teise eest isegi mitte palka. Ühiskonnas on mõnikord prioriteedid naljakalt seatud.

See Kanada tšikk, kellega ma viimasel päeval koos töötasin, sai õnneks mu huumorist aru. Kui ma peale järjekordset naeratus-käristus-takk raundi, piletikontsude kokkulugemise ajal tegin talle kanahäälega "takk-takk-takk", siis ta kõverdas käed mõistvalt küünarnukkidest kanatiibadeks ja tegi peaga nokkivaid liigutusi. Hea kui on mõttekaaslasi. Peale festivali lõpupidu, igale vabatahtlikule ette nähtud kahte tasuta õlut, läbi lume kodu poole vantsides, kolmveerand tundi kõnnitud, veerand tundi veel, kell kolm öösel kuskil Scandic hotelli taga prügikonteinerite vahel ja hotelliköögist tuleva rasvahaisu sees oli ikkagi tunne, et midagi head sai ära tehtud. Kaasa aidatud ühe filmifestivali korraldamisele. Mingite mõtete levikule, mingile ideede segunemisele. Hea meel oli.

Püha Tõnu

2011-01-18T01:24:00.004+02:00

Nüüd ma tean, miks Tallinnas toimuv Pimedate Ööde Filmifestival on sellise nimega. Nad olid sunnitud midagi originaalset välja mõtlema lihtsalt. Sest Tromsøs toimub iga-aastane filmifestival nimega Tromsø International Film Festival ehk TIFF. Sama lühendiga festivalid toimuvad veel Thessalonikis, Torontos, Tokyos ja ilmselt veel kusagil. Tallinna mehed ei tahtnud olla lihtsalt järjekordne TIFF. Nad tahtsid erineda. Ja võtta lühendiks midagi muud, näiteks PÖFF. Ja lahe on.
Aga enivei. See Tromsø festival on kohe algamas ja mul õnnestus ennast sebida vabatahtlike abiliste hulka. See tähendab, et pean 2 x 8h tööd tegema, ja muul ajal saan tasuta filme vaadata. Nädal aega. Nädal aega filme. Tasuta. Päris hea diil?

Muude filmide hulgas linastub ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine". Lugesin festivalikataloogist selle filmi kirjelduse ära. Päris naljakas.

Tagasi Norras ja mõtteid armastusest

2011-01-16T17:11:00.000+02:00

Neljapäeva õhtul maandusin uuesti Tromsøs, peale kuuajalist Eestis viibimist. Elan nüüd kokkuhoiurežiimil ja seetõttu otsustasin lennujaamast koduni jäävad kolm ja pool kilomeetrit jalgsi ära käia. Vinnasin pambud selga ja hakkasin astuma. Lehvitasin veel sama lennuki pealt tulnud tuttavatele Hispaania tšikkidele, kes ootasid järjekorras taksot. Nõrgad lõunaeurooplased, muud te ei oska, kui raha raisata ja majandusi põhja lasta. Vaadake nüüd, kuidas see karune Eesti mees läheb ja tassib ise oma asjad koopasse. 16 kg check-in pagas ja lisaks veel pardakoti viiekas.

Polnudki vaja kaua kõndida, kui sain selle väikese pingutuse eest juba autasu kätte – linnakumaga segatud öötaevas veiklesid tohutud virmalised, kõige võimsamad mida ma seni näinud olen. Taksoaknast poleks see vaatepilt pooltki nii võimas olnud, kui nüüd – olin just stardiraja alusest tunnelist läbi jõudnud, seega seisin raja kõrval, lõunapoolses otsas. Kohutava mürina saatel tõusis üle minu virmalisterohelisse taevasse üks kahemootoriline Widerøe turboprop. Teele kuhugi lõuna poole, võibolla Bodøsse, võib-olla Lofootidele. Pimedus, virmalised ja Widerøe propellermootorite müra. Toetasin koti lumisele maapinnale, vaatasin lummatult neid virmalisi ja naeratasin totralt kõigile mööduvatele autodele. Jah, olen tõesti tagasi Tromsøs. Ja selline vastuvõtt! See linn tahab mind ära võrgutada ja mulle tundub, et ma hakkan tasapisi ta meelitustele järele andma.

Taolised taaskohtumised aitavad kõike kuidagi paremini mõista. Paremini kui siis, kui ma oleksin terve selle aja siin viibinud. Antropoloogias on see üks sagedastikasutatav meetod – kui tahad võõrast kultuuri paremini mõista, siis käi vahepeal ära. Ja võid kindel olla, et äraoleku ajal, ning veelgi enam – tagasi saabudes – tekib hulgaliselt uusi vaateid ja mõistmisviise.

Minul aitas see äraolek sõnastada enda jaoks essentsiaalse Tromsø: pimedus, virmalised ja propellermootorid. Et ma elan lennujaama lähedal, on see propelleripõrin nüüdseks saanud Tromsø helisignatuuri absoluutselt lahutamatuks osaks. Praegugi, laupäeva õhtul, kui ma seda oma toas kirjutan, kostab aknast jälle üks lennurajal ruleeriv turboprop, et asuda teele kuhugi Altasse või Teravmägedele. Võtsin oma helisalvestaja ja mikrid siia Norrasse kaasa. Tunded Tromsø vastu käsivad midagi omale mälestuseks talletada.

Need ärakäimised töötavad muidugi kahte pidi. Ühest küljest käisin ma Tromsøst ära ja olin vahepeal Eestis. Teisest küljest aga olen ma ju nüüd Eestist ära, Tromsøs. Ja tegelikult tahangi rohkem Eestist kirjutada. Esiteks tundub mulle nüüd juba pöördumatult, et oleme selline klišeelikult rahulik ja põhjamaine rahvas. Seda oli näha siis, kui detsembri keskel lumeuputuselisse Eestisse saabusin. Kõik olid tasased ja rahulikud, andsid teineteisele liikluses teed ja olid mõistvad. Lausa lust oli liigelda. Lumi toob endaga kaasa krudina ja sellise omapärase helide pehmenemise. Aga lisaks tundub mulle nüüd, et pehme lumi tekitab inimestes ka mingi tungi turvalisuse järele. Kõik on rahulikud ja justkui nagu vati sees.

Teiseks – rahareform möödus äärmiselt asiselt, efektiivselt ja täiesti igavalt. Mäletan eelmist rahareformi, krooni tulekut. Seda, kuidas inimesed olid peomeeleolus, kui rahavahetuspunktides järjekorras seisti. Kuidas värisevi käsi anti ära oma rublad ja saadi asemele tutikad lõhnavad kroonikupüürid. See oli nagu mingi vabanemise ja iseseisvuse sümbol, tõestus maailmale, et meie – eestlased – oleme ka olemas. Oleme vastu seisnud sajanditele, sõdadele, ikaldustele ja karmidele talvedele, et nüüd lüüa jalaga vastu oma paest maapinda, nii et kadakad värisevad, ja öelda kõlaval häälel: meie oma kroon, kurat raisk! Euro tulek seevastu oli aga selline üdini planeeritud, läbimõeldud ja elektrooniline üritus, et mingit pidulikkust ega pinget selles absoluutselt ei olnud. See oli lihtsalt üks asi, mis oli vaja ära teha. Nagu poenimekiri. Käia koeraga jalutamas, võtta vastu euro ja tuua sisustuspoest vannitoa remondi jaoks plaadid ära. Umbes sellisesse kategooriasse liigitus ta nüüd. Väga euroopalik kuidagi.

Eesti ja Norra krooni kurss on kaks ühele, niiet kui ma tahtsin teada kas siin mingi asi on odav või kallis, korrutasin ma hinna lihtsalt kahega ja sain Eesti kroonid. Ja et see on nii lihtne, arvasin ma algul, et jään seda meetodit kasutama ka nüüd, peale euro tulekut. Arvasin juba, et veel pikka aega peale Eesti krooni käibelt kadumist, kui eestlased on kõik juba eurodes mõtlema hakanud, elab kaugel Põhja-Norras keset tundrat üks mees, kes oma peas kasutab endiselt Eesti krooni edasi. Aga võta näpust, nii siiski ei läinud. Selgus, et mul on juba väljaarenenud tunnetus Norra krooni suhtes, see tähendab, et ma adun hindu ilma arvutamata. Ja teiseks, kui juba arvutama hakata, eelistan ma naljakal kombel teisendada juba eurodesse (jagades kaheksaga). Sest raha mis mu pangaarvel on ja mille jätkumise pärast ma pean muretsema, on ju eurodes. Eesti kroon tundub nüüd selline minevikuasi. Veider, aga ei taha seda nagu enam kasutada. Või kui, siis lihtalt ajaloolise kurioosumi mõttes. Oma viimased kaksteist Eesti krooni andsin Tartus Võidu silla all vastu tulnud parmule. See tundub kuidagi kohane. Mineviku rahaühikud surevale alkoholisõltlasele. Las voolab aja Emajõge pidi unustuste Peipsisse. Või mõni muu taoline luuleline metafoor siia.

Muus osas oli Eesti ikka selline pehme, valge ja armas. Sõitsin parajasti Sebe bussiga Tartu poole, kui tundsin sellist imelikku armastust üle enda voolamas. See oleks olnud igatsus, kui ma poleks just igatsetuga parajasti koos olnud, tema maanteid mööda sõitnud. Võib-olla see oligi siis armastus. Minust üks pingirida tagapool istus Contra ja ajas telefonis mingit võro-juttu. Paar pinki eespool istus Ringo Ringvee. Kõik klõbistasid läpakatel, tukkusid või vaatasid aknast välja, lõputuid mööduvaid lumevälju. Kõik oli selline kuidagi... hea. Mõnus Eesti olemine. Ja siis tuligi selline tunne peale. Peas vasardas fraas "armas Eestimaa", nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgnes Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku oli lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi.

Selline oli siis seekordne Eestis-käik. Just natuke enne mu äratulekut hakkasid igale poole ilmuma poliitreklaamid, võimust ja korruptsioonist kilavate silmadega autokõrgused poliitikunäod vaatasid igalt pool vastu ja rääkisid mulle usaldusest ning õiglusest. See on vist küll kõige vastikum aeg üldse, kuigi ma pean demokraatiat ja seetõttu ka poliitilises elus osalemist äärmiselt oluliseks, kuid valimiste-eelne aeg on ikka kuidagi tülgastav. See on nagu hullud päevad Stockmannis või uue elektroonikapoe avamine. Nii et täpselt õigel ajal sain tulema, võib öelda. Järgmine kord, kui Eestisse tulen, on need poliitikute hullud päevad juba läbi.

Ja lõpetuseks üks tähtis teade. Kujutate mind nüüd neljapäeva õhtul lennujaamast ühikasse jõudnuna, peale pika tee kõmpimist, oma pambu tassimisest väsinuna, ent taaskohtumise erutusest õhetavana ja Tromsø armuavaldustest – sest mida muud need virmalised, lennukid ja lumekrudin olla sai, see linn tõepoolest armastab mind, selles pole enam kahtlust!!! – pööritava peaga saabusin tagasi oma ühikasse ja postkastist vaatasid arvete ning muu rämpsu seast vastu kaks postkaarti! Üks Angkor Watist Kambodžast (kuigi Vietnami margiga – huvitav?) ja teine Varanasist Indias (staarjumalus Ganeši pildiga, see on see kuulus londiga tüüp). Supertänud Liisule ja Triinule (tagantjärele ka veel Kaiele, õigel ajal läks meelest, kirja ja filmide ja muusika eest) kes mu üleskutset kuulda võtsid ja mulle stuffi saatsid. Ja see tähtis teade on selline, et süües kasvab isu. Seega saatke veel! :)

Ørneveien 56-116, 9015, Tromso, Norge.

Teie,

Tanel :)

Moodsad ajad

2011-01-11T16:25:00.002+02:00

"Man creates viral video love letter for girlfriend. Walter C. May and his roommates, who just happen to be in a band called The Daylights, created this video love letter. The intent is to have it reach May's girlfriend in an organic and viral way."

Video ise on siin.

Kas midagi moodsamat, midagi rohkem 2011't on veel võimalik luua? Mees kirjutab oma kaugel viibivale tüdrukule armastuslaulu, paneb selle internetti üles ja saadab viralina maailma, et see jõuaks tema tüdrukuni. Maailmas, kus füüsiline asukoht ei loe juba ammu enam midagi, ja suhtluskanalid võimaldavad nii argiselt ja hallilt igalt poolt igaühega suhelda, loob mees tahtlikult ise ebakindla ja sellest tulenevalt romantilise situatsiooni, kus kirja kohalejõudmine pole kindel. Luues ise need reeglid, taasvõimaldab mees unustusehõlma vajunud pudelipostiliku, kauge maa taha püüdleva, ent füüsikaseaduste poolt piiratud, neile alluma pidava armuhüüu. Kas see pole mitte nii väga Facebook ja 2011? Kas fakt, et sellest videost arusaamiseks on vaja ka natuke seda metainfot, mida ma just ümber jutustasin, pole ka mitte 2011? Midagi tahavad inimesed ju blogisse lingi kõrvale kirjutada, et postitus lihtsalt imelikult tühjaks ja ühest-lingist-koosnevaks ei jääks. Kas pole 2011 ka see, et kogu see romantiline lookene on samas ka mehe enda bändi promo? Kas pole 2011 ka see, et ma ise oma praeguse postitusega, osalen video viraliseerimises? Teen seda, olles sellest ise täielikult teadlik. Kas see pole ka mitte 2011?

Head sedasama 2011. aastat kõigile :)

Endale, meelespidamiseks!

2010-12-09T03:31:00.000+02:00

"And if at times [a film editor] begins to feel that editing is less a creative act than a mutilation visited upon some defenceless simulacrum of life, he is nevertheless forced by the logic of his craft to acknowledge the distinction between film and reality: that film is about something, whereas reality is not."

- Dai Vaughn. The Space Between Shots, 1985.

Võtame rahulikult

2010-11-18T22:35:00.000+02:00

Ma pole küll ühtegi filmi veel teinud, ent juba ette teeb rahutuks see asjaolu, et publik ootab filmidest põhiliselt seksi ja plahvatusi ning filmitegijad peavad nii hirmsasti kartma seda telekapuldi klõpsu. Tänu Discovery ja muude odavate "dokumentalistika" kanalite poolt toodetavale vahule ei oskagi enam esmapilgul näha ilu või põnevust pikas linnavaates või kaheminutilises kaadris laua taga söövatest inimestest. Sellises valguses paneb südame ägedalt põksuma, kui loed filmitegijast, kes selle kõige üle mõnuga muigab:

"Recently the tendency in mainstream documentary has been for shots to get shorter and shorter, thus making relationships established by cuts all the more important. Many of the strengths and possibilities of longer takes have thus been occluded. In Raul Ruiz's Of Great Events and Ordinary People (1979) there is a quiet moment in the middle of a relatively long take (a moment that television has accustomed us to consider "dead" or "empty"), at which point the voice-over narrator relieves the calm by remarking, "Now the narrator should say something to fill this space."

(Ilisa Barbash, Lucien Taylor - Cross-Cultural Filmmaking 1997, lk 124)

Püüame filme ikka rahulikult võtta. Proovigem "Baraka" vähemalt üks kord algusest lõpuni ära vaadata. Sellise suhtumisega vaatajale on kinol lihtsalt palju rohkem pakkuda.

Koduaknast

2010-11-15T22:04:00.000+02:00

Nädalake tagasi lubas kosmoseilmateade veidi suuremat kära ja müra. Kuna oli palju teha siis pikemale virmaliste-ekspeditsioonile ma minema ei hakanud, vaid plõksisin niisama koduaknast.

Foto pealt näevad nad muidugi ägedamad välja kui päriselt olid, sest säritada tuleb ikka minut-paar.

Tartu taevas

2010-11-15T21:53:00.000+02:00

Rääkisin siin ennist taevastest. Sõber on teinud ilusa illustratsiooni sellele jutule. Konkreetselt siis Tartu taevast:

New 15-85 IS USM from Erik Mikker on Vimeo.

Korras nagu Norras

2010-11-14T18:05:00.000+02:00

Reede hommikul, kui kooli poole kõndisin, juhtus üks väga ilus asi. Kõndisin mäest üles, selja taha jäi fjord ja üle selle paistvad Kvaløya saare mäed. Aeg-ajalt kiikasin üle õla seda vaadet vaadata, sest midagi oli selles imelikku, aga ma ei saanud nagu päris täpselt aru, misasi. Mu selja taga kõndiv mees vaatas mind juba üsna veidralt, ta vist arvas, et ma vaatan teda. Ma pidin seisma jääma, ümber pöörama ja pilti süvenema. Lõpuks sain aru, milles asi - valgus oli väga imelik. Päike polnud mägede tagant tõusnud, enam ta seda üldse eriti ei teegi, valitses selline hommikune hämarus ja Kvaløya veel põlevad tänavalaternad tõmbasid fjordiveele sillerdavad peegeldusejutid. Ja see hommikuhämarus moodustas Kvaløya kohale sellist värvi taeva, mille kohta kõige parem sõna oleks tindikarva. Täiesti sõna otseses mõttes selline nägi see taevas välja, nagu keegi oleks sinna laiali määrinud paar potitäit tinti. Nooremates inimestes võib-olla see kujund erilist resonantsi ei tekita, aga minul on algklasside ajast tugevad mälestused täitesulepea ja tindiga, tindi värvi ja tindi lõhnaga. Ja täpselt see tuli meelde, kui ma siin reede hommikul Tromsø polaartaevast vaatasin. Mu sõõrmed peaaegu tundsid seda lõhna lausa. Tindikarva taevas. Eks igal kohal ja ajal on oma taevas, Iraani taevas oli kindlasti midagi väga muud, kui Tartu taevas oma Luunja kumaga. Viie kilomeetri kõrgusel Himaalajas oli taevas juba märksa tumedam, kui ta on mujal. Indiast Cochinist aga näiteks on meeles mingi troopikaniiske öötaevas ja mulle tundmatud lõunapoolsed tähtkujud selles. Ja Tromsøst jääb nüüd ilmselt virmaliste kuma kõrval meelde see tindine hommikuvalgus Kvaløya kohal.

Kui kooli jõuan, tuleb mulle koridori peal vastu mu zimbabwelannast filmiõpetaja. Ta on poliitiline põgenik, kes Zimbabwe TV-s töötades nägi valitsuse poolt läbiviidavaid jõhkrusi natuke liiga lähedalt, tegi ühe valitsusevastase dokumentaalfilmi ja on selle eest nüüd tagaotsitav. Oma kodumaale tagasi ei saa ta minna, sest Mugabe agendid lööksid ta ilmselt pikema jututa maha. Siin, Norras, aga saab ta mõnusasti hommikukohvi rüübata. Pajatame loengu eel veidi tema viimase filmi treilerist ja ootame, et teised koguneksid. Hinge hiilib selline tunne, et kõik on kuidagi väga hästi ja ilus. Kuidagi korras. Siin Norras.

Autoportree

2010-10-31T12:51:00.000+02:00

Targemad arvavad

2010-10-31T12:45:00.000+02:00

"Elu Tromsøs ja New Yorgis on täiesti võrreldamatu. Kaks nii erinevat maailma, et neid ei olegi mõtet võrrelda. Kui siiski võrrelda, tuleb paigutada nad mingi skaala täiesti erinevatesse otstesse. Üks on külm, pime ja lumine, teine soe, päikeseline ja ilusate liivarandadega. Kuigi Tromsøs mängimine oli mulle samuti väga huvitav kogemus, oli vahelduse mõttes hea põhjapolaarjoone tagant New Yorki sattuda. Ma saanuksin Tromsøs jätkata, aga tundsin, et vajan pärast kolme aastat seal elamist ja mängimist vaheldust. Usun, et see vaheldus tuli mulle kasuks."

-- Joel Lindpere (EPL 25.09.2010)

Minu esimesed

2010-10-30T19:29:00.002+03:00

...põhjapõdrad olid kaks nädalat tagasi. Sõitsime Kvaløyat mööda tagasi kodu poole kui järsku olid nad lihtsalt maantee ääres. Kaapisid esikäpaga lume alt rohtu ja nosisid seda.

...virmalised olid eile õhtul. Ronisin kodu lähedal ühe pimedama künka otsa, et madalal horisondil põikipidi sõitvast Kuust timelapse'i teha. Järsku avastasin, et põhjakaares on horisondi kohal madalal virmalistekardin. Silmaga oli näha vaid udune helendus, fotokaga 1-2 minutit säritades nägi täitsa rohelist värvigi.

Ilmateate kohaselt olid need umbes 2 punkti virmalised (10 punkti süsteemis). Jääme ootama ilma paranemist :)

(PS - Kuu timelapse on siin. See jäi lühikeseks, sest avastasin virmalised ja katkestasin timelapse'i tegemise.)

Antropoloog peab pärismaalaste keelt ikka oskama

2010-10-13T16:02:00.000+03:00

Tegelikult on see postitus siin lihtsalt selleks, et oma murenevakippuvat enesehinnangut odava uhkeldamise abil tõsta.

Taevast tulnud asjad

2010-10-12T18:16:00.001+03:00

Käisin üle hulga aja jooksmas. Kolm päeva oli terashallist taevast järjest vihma tibutanud, neljandal päeval ma toas istuda enam ei saanud. Ajasin vatid selga ja asusin läbi vihma sörkima. Kui Langnesi lennuraja alusest tunnelist väljusin, nägin peakohal, madalatest pilvedest veel madalamal tiirutamas Norra õhujõudude Herculest. Sedasama olin näinud ka paar nädalat tagasi. Veidralt käitub - lendab paarisaja meetri kõrgusel aeglaselt diagonaalis üle lennuraja, aga ei maandu, vaid kogub taas kõrgust ja kaob kaarega kuhugi mägede taha. Nii ka seekord.

Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.

Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.

Wikipedia foto

Hea plaan, pane edasi, vennas. Veerand tundi hiljem rühin juba mööda Sandnessundi silla tõusu üles. Vihmasahinal mööduvad autod, tuul keerutab piisku otse näkku. Raske on mäest üles joosta, aga ma ei pea isegi pingutama. Sest ma olen praegu maailma kuningas. Ma olen kõrgel põhjas, terve Euroopa - või mis Euroopa, kogu maailm! - on minu all, lõunas. Mu kohal on vaid taevas ja sinna ma olengi praegu teel. Lirts-lirts mööda silda üles. Joostes hakkavad tavaliselt kolmandal-neljandal kilomeetril endorfiinid käima minema. Lähevad käima ja viivad mu taevasse. Endorfiin või heroiin? Viin või nikotiin? Ma ei tea, mis asjad need täpselt mu vereringes on, mida kuskilt sinna nõritatakse. Ma rühin lihtsalt läbi vihma mäest üles. Olen praegu Diesel Power ja Prodigy. Väga väga väga hea on olla.

Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.

Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.

Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.

***

Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.

Wikipedia foto.

Sel päeval sadas Tromsø kohal taevast üsna konkreetset ajalugu.

***

Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.

Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.

Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.

Üks vutimatš

2010-10-06T01:42:00.000+03:00

Reedeses filmiajaloo seminaris vaatasime lõigukest ühest 1902. aasta jalgpallimatšist Inglise teises liigas. Tähelepanuväärne oli see lõiguke seetõttu, et tegemist on ilmselt ühe varasema jalgpallimängu filmikujutisega maailmas. Ühel pool mängis Burnley-nimeline meeskond, teisel pool meeskond, mis seni oli kandnud nime Newton Heath, kuid oli äsja saanud omale uueks nimeks Manchester United. Kaalumisel oli ka nimi Manchester Central, kuid arvati, et see meenutab liigselt raudteejaama.

Muide, juba on platsi servas näha reklaamtahvleid. Vere ja raha tsirkus on kogumas tuure...

Samast aastast on olemas ka esimene Liverpooli mängu kujutis, mis läheb palavate tervitustega (ning õnnesoovidega Sami Hyypiä sünnipäeva puhul, muide) otse Jackile. Kahjuks tuleb siit vastu võtta märatsev 3-1 kaotus Evertonile, aga ehk aitab kaotusevalu leevendada asjaolu, et see leidis aset rohkem kui sajand tagasi :).

Kontaktandmed

2010-09-25T14:34:00.000+03:00

Mu Eesti number ei tööta enam. Hakkab tööle vast siis kui Eestisse tagasi tulen. Seniks saata auditoorsed ja tekstilised sõnumid mu Norra numbrile +47 41447653.
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!

Polaarutoopia

2010-09-22T23:26:00.004+03:00

Kõik kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad ehk seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Mõnikord on see idee või mõte, mida levitamisväärseks pidada. Mõnikord aga avastus, kui leiad mõne ägeda situatsiooni või inimese, mis lihtsalt paneb endast kirjutama.

Foto: Geir Ole Søreng

Antud juhul oli selleks ajendiks aga hoopis üks moment, üks kogetud hetk kuskil Nordfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem omakirjutatu lugemise abil üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba, kõikjal orunõlvadel vaevakased säramas kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle oma helge ja karge valgusega, automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli niipalju ilu, et mu ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Sommarøy saarele, üürinud seal majakese, seigelnud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlutanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Autoomanik, Norra neiu, palus minul rooli istuda sest pikad sõidud mööda ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin hetke ilus.

Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.

Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.

Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.

Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.

Utoopia.

Tank trollidemaale!

2010-08-11T11:08:00.000+03:00

Juhtus selline asi, et Tromsø ülikool otsustas mind viimasel hetkel vastu võtta Visual Culture Studies magistriprogrammi, kuhu ma oma kandidatuuri saatsin enne pikale maailmareisile minekut. Kuna pikka aega ei tulnud sealt kippu ega kõppu olin juba lootused matnud ja eluga edasi läinud. Ilmselt aga keegi sissesaanutest loobus oma kohast ja siis võeti varumeestepingilt mind.

Ma olen küll sissesaamise üle väga õnnelik, ent asjaolu, et mind alles nüüd vastu võeti, teeb elu muidugi veidi keeruliseks. Sest ma olen vahepeal jõudnud saada projektijuhiks Muinsuskaitseametis ja ma pean selle töö nüüd tasapisi kellelegi üle andma. Rääkimata sellest, et mul on nüüd vaja väga ruttu kolida teisele poole polaarjoont Tromsøsse, leida omale seal elamine ja töö ning selle kõige kõrvalt häälestuda ka õppimiselainele. Sest esimene loeng on kolmapäeval, nädala pärast.

Elu pakub õnneks ikka veel üllatusi ja pillutab mind siia-sinna. Vaevalt kolm kuud saingi kodus olla, kui nüüd lisandub värvilise Aasia ja meemaigulise USA otsa veel polaaröine Põhja-Norra. Täna veel üks hüvastijätuvisiit Tartusse, paar päeva asjatoimetusi Tallinnas ja järgmisel nädalal juba lennuk Norrasse.

Jätkame

2010-07-29T09:58:00.001+03:00

Olen ennast ilusasti Eestis sisse seadnud ja Tarbatu tammede asemel elan nüüd kilulinna tornide all. Naljakas, kuidas kunagi pidasin neid kahte linna nii erinevaks, ent peale maailmareisi ei näe neil enam nii suurt vahet. Muidugi, Tartusse on ikka alati soe tunne tulla. Aga vahelduseks Tallinnas elada ei tee ka paha. Inimene vajab vaheldust. :)

Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.

"Hmm, mis toimub? Kus ma olen?"

Üldiselt ma tunnen ennast vee all ikka veel (käesolev oli mu 9. sukeldumine elus) veidi ebamugavalt. Klaustrofoobiasarnane väikene värelus on sees. Umbes selline nagu võib tunda pimedas keldris. Eesti veed ongi umbes nagu pimedad keldrid.

"Tegelikult vist ei tahaks? Aga okei, läksime!"

Tallinna siluett paistis kah nii kutsuv. Tekkis selline naljakas mõte, et miks ma siin märjas ja ebamugavas rahmin, kui võiksin seal linnas hoopis mõnes hubases baaris head muusikat nautida või heale sõbrale külla minna. Õnneks aitab selle hirmu vastu seltskond. Ja seltskond oli meil päris suur. Olime vist vähemalt kümnekesi. Lasime vestid õhust tühjaks ja algas laskumine.

Puuduvad fotograafioskused nr. 1

Siinkohal, nagu näha, said mu fotograafioskused kahjuks otsa. Eks vaadake ise.

Puuduvad fotograafioskused nr. 2

Puuduvad fotograafioskused nr. 3

Piltide udususe tingis viewporti siseküljele tekkinud kondens ja algaja poolt üleskeerutatud sodipilved. Algaja tähendab siinkohal siis mind.

Vähemalt on arenguruumi.

Kõik läheb edasi

2010-05-10T12:52:00.000+03:00

See siin on minu ümbermaailmareisi viimane postitus, sest ma hakkan koju tagasi jõudma. Kirjutan seda, olles maailma lennujaamadesse ja kõrgatmosfääri õhukoridoridesse laiali määritud. Tükike USA mandriosa kohal, lauseke JFK lennujaamas. Mõni komaviga Atlandil, parandus Dublinis, lisandus Norra fjordide kohal. Ja võib-olla lõpulause Tallinna lahel Soome laeva peal. Umbes nii see tekst siin tasapisi sünnib. Selline pan-kontinentaalne olek on väga sobilik selle kokkuvõtva teksti kirjutamiseks.

Neljapäeva hommikul viis Seth mind autoga oma mesinikutalust lähimasse linna Greyhoundi bussi peale. Algas mu pikk teekond koju. San Franciscost lennukiga ümber poole planeedi, allmaajumalate vihapurske tõttu kaarega ümber Islandi põhjatipu ja seejärel Helsinkist laevaga üle mere, lõppes see teekond pühapäeval Tallinna sadamas. Täpselt nii väike on meie planeet nüüd. Vaid kolm ööpäeva kulub selleks, et liikuda ühest väikesest talust läänepoolkeral ühte väiksesse linnakesse planeedi vastasküljel.

Ja see väike planeet on täis inimesi. Kui ma selle peale liiga palju mõtlen, lähen ma täitsa lolliks. Miljardid inimesed. Igaüks neist on väike omaette maailm. Oma minevikuga, oma probleemidega, oma lootustega. Igaüks on nagu mina.

Ma püüan ette kujutada kõiki neid inimesi, keda ma reisil kohtasin, tegemas oma igapäevaseid asju. See naine Kiievi metroos, kes flaiereid jagas - kujutan teda endiselt neid flaiereid jagamas. Need jalgpallihuligaanid, kes Karpatski-Dünamo mängu ajal oma meeskonda toetada röökisid, teevad seda ikka veel. See kurdi rahvusest ettekandja Istanbulis, kellega me vesipiipu suitsetasime ja jumalast rääkisime, seisab oma restorani ees ja kutsub inimesi tänavalt sisse. Iraani noored kellega me pidutsesime ja valitsust kirusime. Nepaali šerpavanaema nelja kilomeetri kõrgusel mulle omletti praadimas. See Delhi hotellipidaja, kes alguses väga sünge näis aga tegelikult osutus väga heaks ja sõbralikuks meheks. Nad kõik on endiselt seal ja teevad endiselt neid asju.

Ja reisi vältel tuli neid inimesi ju aina juurde. Iga kord, kui ma selle ettekujutuse omale vaimusilma manasin, oli tekkiv tohutu kõikehõlmavuse tunne natuke võimsam. Üllatus sellest, et see kõik minu sisse mahub, natuke suurem. Ja maailm tundub jälle natuke väiksem ja kodusem. Tuttavam ja hubasem.

Ma viibisin järgemööda aina rohkemates kohtades, järjest enamate inimestega. Reisi edenedes lisandusid mu vaimupilti Lõuna-India kanuumees ja hiinlasest turukaupmees. Riisipõllul askeldav pere Sulawesil. Teised seljakotirändurid kõikidest nendest hostelitest. Põhja-Humboldi talunikud. USA piiriametnik, pikast vahetusest ilmselgelt väsinud. See moslemilaste kari Sumatral, kellele ma lihtsas laudadest kokkulöödud klassiruumis inglise keelt õpetada püüdsin, aga tegelikult hoopis ise mingi väga tähtsa, sõnulseletamatu ja piire purustava õppetunni osaliseks sain.

Kõik need reisil kohatud inimesed, kelledest enamiku nimed ma olen ammu unustanud ja kelle näodki hakkavad tasapisi üheks massiks sulanduma. See ühtlane mass, nagu mingit sorti inimkonna koondnägu hakkab mulle vastu vaatama ajalehest, kui ma välisuudiseid loen. Kõik need inimesed. Head inimesed. Siirad, sõbralikud, abivalmis inimesed. Tegemas oma igapäevaseid toimetusi. Elamas oma elu oma parima äranägemise järgi. Rõõmustades, kui hästi läheb. Kurvastades, kui halvasti läheb. Kõik need elud, keda ma korraks kohtasin, ja mis kohe seejärel samamoodi edasi lähevad.

Selle reisi kõige tähtsam õppetund, ja ilmselt kogu mu elu kõige tähtsam õppetund on väga lihtne: 90% inimestest on head. Muidugi leidub ebasiiraid tüüpe, kelle jaoks tähtsaim on aineline kasu ja kes püüavad sind ära kasutada. Sinu pealt teenida. Valge turistina Aasias reisides on loomulik, et kohtad tihti petiseid ja libekeeli, sest nad kõik koonduvad lihtsalt sinu ümber. Aga ära lase ennast petta. Vaata nende taha. Vaata tavalisi inimesi, neid kes ise sinu juurde ei tule. Ja sa näed siirust ja heatahtlikkust. Mitte ainult Aasias, vaid igal pool. Isegi suurlinnades.

Ja ma ei saa muud moodi, kui armastada teid kõiki. Tervet seda planeeti. Kogu täiega. Heas ja halvas.

See on minu armas planeet.

Ja see kõik läheb järjest edasi.

Teispool

2010-05-07T08:49:00.006+03:00

Niisiis põgenesin Las Vegasest üle Sierra Nevada San Franciscosse. San Franciscost niipalju, et see on igati kena linn. Imelik on niimoodi öelda, aga ta meenutab mingis täpsemalt teadvustamatus mõttes Euroopat. Mingit Pariisi või Roomat. Õigemini ideed Pariisist või Roomast. Selline tunne tuli millegipärast siin tänavatel kõndides peale. Kõik need kohvikud ja kunstipoekesed. Tänavatel oma teoseid müüvad kunstnikud ja muusikat mängivad head, suure koosseisuga ja hästiarranžeeritud bändid. Üldse toimub siin tänavatel palju elu. Mitte lavadel ega selleks otstarbeks ehitatud asutustes, vaid otse tänaval, taldupidi kõnniteeasfaldil. Kodutuid on siin ka palju, aga ka nemad on viisakad ja sõbralikud, paljud neist ei kerja niisama, vaid pakuvad müüa ajalehte Street Sheet, mis on spetsiaalselt selleks tehtud, et kodutud saaks seda müüa ja kus kirjutatakse avalikust ruumist ja linnapildist. Väga hea algatus ju. San Francisco juured on suuresti 1849. a. California kullapalavikus, sel ajal hakkas seni väikse külana kiratsenud asundus vohama. Seetõttu võiks arvata, et taoline rohmakas minevik annab ennast kuidagi linnaõhtustikus tunda, aga võta näpust. Ei ole mingit madalalaubalist või vaesusest meeleheitele viidud tahan-kiiresti-rikastuda-meeleolu, vaid hoopis naeratav vabameelsus. Õhus on hipiliikumist ja sõjavastasust. Kõnnin kohtades, kus toimusid Vietnami sõja aegsed protestid, jalutan pargis, kust sai alguse 1967. aasta "Summer of Love".

Aga sellele kõigele vaatamata on San Francisco siiski üks järjekordne linn. Ja linnasid on mu teel olnud juba niipalju, et mul oli väga hea meel, kui Seth mind üles korjas ja maale viis. Seth on mu sõber kellega ma kohtusin Nepaalis ja kellega koos Himaalajaid mööda ringi ronisime. Ta elab Põhja-Californias ja peab mesilasi. Elasin tema juures maal nädal aega ja ootasin üht rahalaekumist, et saaks koju sõita. Putitasime mesitarusid, kasvatasime emamesilasi, vedasime hästiarenenud tarusid korjemaadele, toitsime kängujäänud tarusid suhkruveega ja purgitasime mett. Mulle hakkas tunduma, et mesinduses on midagi väga terapeutilist. Kui sul pole parajasti väga kiire, vaid leiad hetke, et lihtsalt mesilaste sebimist vaadata, on need väikesed usinad putukad kuidagi väga ravivad. See süsteem, mis toimib kõige ülejäänu - taimeliikide levialade, tolmlemiste, loomade ja inimeste toimetuste - üle või kohal, aga on samas selle kõigega nii läbinisti seotud. Üks suur putuka, inimese ja taime sümbioos. Selline tohutult vana ja hästitoimiv ahel. See mõjub meditatiivsena.

Ja kirsiks tordi peal oli laupäevane laat, kuhu Humboldti maakonna põhjaosa rahvas tuli ostma-müüma-klatšima-lustima ja kus ma aitasin Sethil leti taga mett müüa. Päike paistis, tuul puhus, bänd mängis, neiud naeratasid ja minust sai aegamööda kohalik väikelinnakuulsus. Seth rääkis kõigile meie vägitegudest Himaalajates ja ma teenisin sellega palju feimi ja respekti. Veel kolm päeva hiljem kõnetati mind poes, et ooo sa oled see meemüüja Eestist. Tore on kuulus olla. :)

Arcata Farmer's Market, Humboldt Co, California.

Tegime laadal korraliku kassa ja et tegu oli 1. maiga, siis suundusime maipeole, kus sai Maypole'i ümber ringmängu mängida ja hiljem kohaliku iiri bändi taktis omal sokid jalast rokkida.

Järgmised paar päeva matkasime ka sekvoiametsades tuhandeaastaste puude vahel. Oma Himaalaja-matka meenutuseks ronisime kohaliku pisikese Mount Grasshopperi otsa. Tervitasime kitsi, rebaseid, jäneseid ja ilvest. Tahtsin Sethile tõlkida sõna "looduskümblus", aga ei osanud.

Founder's Grove, Humboldt Redwoods State Park.

Siinkohal pean oluliseks mainida, et Sethist sai suur Eesti fänn ja kui mõni eestlane peaks Põhja-Californiasse sattuma, on Seth meelsasti nõus majutama, ringi vedama ja kohti näitama. Mitte ainult nõus, vaid tal oleks kohe väga hea meel seda teha. Tegemist on väga heasüdamliku inimesega, tugeva sõjavastase ja poliitilise aktivistiga. Kontaktandmeid küsige minult.

Häbitu propaganda

2010-04-25T03:16:00.001+03:00

Vudige kõik nüüd poodi või kioski juurde ja ostke omale viimane Go Discover (2/2010). Sest see on üks tore ajakiri, kus on palju huvitavat lugemist. Muuhulgas ka minu Nepaali-retke kirjeldav jutuke.

Kipsist ja penoplastist põrgu

2010-04-24T00:59:00.002+03:00

Pealkiri käib Las Vegase kohta ja on laenatud Tõniselt. Aitähh, Tõnis. :)

Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.

Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.

Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.

See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.

Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.

Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.

Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.

Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.

Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.

Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?

Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.

Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.

Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)

Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.

Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.

Nii et Viva Las Vegas :)

Las Vegase Ülikool, Pokkeriteaduskond

2010-04-22T02:35:00.003+03:00

Minule kui pokkerimängijale oli Las Vegas pettumuseks. Olen ilmselt internetipokkeriga liiga ära harjunud. Pean loomulikuks, et 24/7 on saadaval enam-vähem ükskõik milline mäng, ükskõik millised turniirid. Live'is see muidugi nii pole. Ükskõik kui palju reaalseid mängijaid ühes kohas koos on, interneti virtuaalsuses hõljuvate kümnete tuhandete vastu ikka ei saa.

Aga õppida oli siin sellegipoolest palju. Mängutehnilistest aspektidest ega strateegiast ma ei hakka rääkima. Ma ei puuduta ka diilerite kõnepruuki ja kogu seda lahedat pokkerisubkultuuri, mida internetis mängides on võimalik täielikult eirata aga mis pärislaua taga istudes kuidagi nii loomulik tundub. Sest põhiliseks õppetunniks olid need hetked iseendaga kahekesi, PEALE järjekordset pokkerimängu bussipeatuse poole kõndides. Hommikul kell kümme, peale 16-tunnist sessiooni, taskus raske matemaatilise, masinliku, tuima tööga duubeldatud raha. Järgmisel õhtul peale lühikest 3-tunnist sessiooni sama teekond, taskus tühjus, sest sama stack õnnestus kiirelt ja lollilt kaotada. Järgmisel päeval bussiga uuesti linna sõites julguse otsimine, enesekindluse kogumine, et oma kulunud jakis (mis muide kõlbab nii Himaalaja lumiste tippude vahele kui ka Las Vegase peenetesse kasiinosaalidesse, aitähh Andra, et sa selle õmblesid) istuda taas sinna lauda, nende rikkurivõsukeste ja noorte vihaste IT-ärimeeste vastu.

Põhiline õppetund oligi see, kuidas säilitada enesevalitsus. Kuidas mitte lasta kõike seda sädelust, neid ilusaid bikiinides beibesid, kulda ja karda, omale pea sisse. Kuidas jääda rahulikuks, kui laual on minu nädala aja elamisraha ja ma pean vastu võtma adekvaatseid otsuseid. Hindama vastasmängija isiksuseomadusi. Arvutama tõenäosusi. Iga viga läks kalliks maksma. Ja kokkuvõttes maksin kenakese koolitustasu. Ent õppetund oli seda väärt.

Ja peale oma viimast pokkeriööd istusin ühe 24h drive-in abiellumiskontori ees, milliseid on siin Vegases kümneid. Nosisin Seven-Elevenist ostetud külma võileiba ja tegin mõttes kokkuvõtteid. Abielukontori katusel oli suur papist Elvis, mille alakeha oli elektrimootori jõul edasi tagasi liikuma pandud. Sest päris Elvis tegi ju ka nii. Elektrimootor surises ja laagrid, mille küljes papist alakeha rippus, kriuksusid. Kell võis olla nelja või viie paiku hommikul. Istusin ja mõtlesin sessiooni vältel tehtud otsuste üle, andsin hinnangut oma mängule. Kuid järsku, selle Elvise alakeha kriuksu saatel meenus mulle millegipärast Harry, üks paapualane Jayapuras, kellega ma ühel õhtul pikemalt juttu ajasin. Ja ma mõtlesin, mida tema sellest siin arvaks. Kuidas ma talle seletaks, mida ma viimased nädal aega teinud olen. Kui palju tema sellest aru saaks?

See oli selline imelik kontrastne hetk. Mingit sorti maailmade põrkumine minu enda peas. Ma kirjutan sellest kohe järgmise postituse. Võib-olla pika, võib-olla lühikese. Ma veel ei tea. Aga ükskõik kui palju ükskõik kui head teksti ei suuda edasi anda seda nihet, mis toimus minu peas sel öösel Las Vegas Boulevardil drive-in abielukontori ees papist Elvise alakeha kriuksumise saatel.

Ümberlülitus

2010-04-15T05:37:00.004+03:00

Mis saab, kui beduiin viia Gröönimaa jääväljadele? Või võtta Winnetou ja tõsta ta laupäevaõhtusesse ööklubisse Atlantis? Mis saaks siis, kui võtta mind Indoneesia idaotsast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega näiteks Las Vegasesse?

Ma millegipärast arvan, et sellised kontrastid peaksid tooma inimeses esile mingi sisemise olemuse. Mingi tugevuse, kui seda seal on. Usu, kui seal peaks seda leiduma. Põhioleku. Sellise mida muidu näha pole.

Saint-Exupery kirjutas oma "Inimeste maas" berberi hõimupealikest, kelle prantslased tõid Prantsusmaale, et neile demonstreerida tsivilisatsiooni imesid, lootuses et see muudab nad pehmemaks ja paneb prantsuse koloniaalvõimule alluma. Berberid vaatasid lennukeid, raadiosaatjaid, laevu, kraanasid ja linnu. Nad kehitasid selle kõige peale õlgu, sest nende sees oli usk jumalasse ja see oli nii suur, et see välispidiselt kogetud kontrast ei mõjunud nende peale.

See tinglik kõneviis mu esimeses lõigus oli tegelikult põhjuseta. Sest küsimus on täiesti aktuaalne. Mis saab, kui võtta mind Indoneesia idaosast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega Las Vegasesse? Sest siin ma olen. Las Vegases. Ja minus ei ole usku jumalasse, ma olen ateist. Mis siis nüüd saab?

Altminek

2010-04-09T13:33:00.002+03:00

Paapua Uus-Guinea konsulaadist 6igel ajal viisat saada ei 6nnestunud. Asjaajamine seal asutuses on v6rreldes LP-s kirjeldatuga tunduvalt muutunud. Seet6ttu on lood nyyd nii, et asun Indoneesia k6ige idapoolsemas punktis, kust minna pole mitte kuhugi peale PNG (kuhu ma ei p22se), ja Indoneesia viisa l6peb kahe p2eva p2rast. Teisis6nu on mul kaks p2eva aega, et siit riigist v2lja saada. Vastasel korral j22n Indoneesiasse illegaalseks immigrandiks.

Niisiis surfan palavikuliselt internetis, otsimaks p22seteed.

Ilusat reedet teile. :)

Veri objektiivil

2010-04-04T09:56:00.007+03:00

Kui minus esimest korda tärkas plaan saada dokumentalistiks või antropoloogiafilmide tegijaks, arvasin ma, et dokumentalist on selline inimene, kelle jaoks filmimine/pildistamine on esmatähtis. Selline inimene, kes filmib edasi, kõigi raskuste ja ohtude kiuste. Millegipärast kerkis mu kujutelma väljend "filmib edasi ka siis, kui objektiiv on verine".

Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.

Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.

Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.

Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.

Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.

Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.

Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.

See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.

Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.

Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.

Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.

Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.

Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.

Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.

Eesti Ekspress ja 3G

2010-04-02T08:54:00.001+03:00

Teen reklaami: viimasest Ekspressist saab lugeda minu kirjutatud lugu
Dharavi slummist Mumbais. Pole saanud ise seda veel lugeda, sest
puudub arvuti võrku ühendamise võimalus. Seda postitust toksin sõbra
poolt antud vana telefoniga Lõuna-Sulawesi maaliinibussist. Naljakal
kombel pidin reisima Indoneesiasse, et esimest korda elus 3G
tehnoloogiat kasutada.

--
Sent from my mobile device

Köhatus

2010-04-01T05:32:00.001+03:00

Istusin kohvikus, lugesin sukeldumisõpikut ja jõin rahulikult õlut,
kui järsku nägin silmapiiril sellist pilti. Foto on tehtud mobiiliga,
sestap halb kvaliteet. Tegu on sellesama Gunung Rinjani vulkaaniga,
mille otsa me nädalake aega tagasi ronisime. Kraatrist tõusev
tossupilv pani kergelt kulmu kergitama küll, sest asun praegu sellest
vulkaanist vaid 30 kilomeetri kaugusel. Aga toetusin kohalike inimeste
rahulikele näoilmetele ja võtsin vastu otsuse, et tegu pole millegi
ohtlikuga. Selliseid otsuseid tuleb siin ringi reisides langetada. Kas
võin rahulikult oma õlut edasi juua, või peaksin paaniliselt ringi
tormama ja appi karjuma hakkama? Kas peaksin valima mingi ägedama või
naljakama poosi, milles Pompei-stiilis vulkaanilise tuha alla maetud
saada? :)

Seekord läks siiski õnneks veel. Ühe taolise köhatuse tegi vulkaan ka
siis, kui me parajasti kraatriserval ringi tatsasime. Näib, et tegu on
rahuliku ja regulaarse nähtusega.

Niisama hängin siin

2010-03-30T10:00:00.003+03:00

SSI OWD sai tehtud. Olen nüüd paberitega.
Töö käigus sai kohatud kalapoeg Nemot, ürgkala Ürjot, zooloogiaõpiku kaanekala Birgitit, vähionu Väinot, kilpkonnatädi Hertat ja palju muid kirevaid elukaid. Haitüdruk Klaarika kohta ei saa kindalt väita. Midagi väga kaugelt vist nägin, kolm mingit asja liikusid nagu. Mu veealune observatsioonivõime on loomulikult veel väga piiratud. Tundusid küll ülalt tumedad, alt heledad. Nagu üks haitüdruk olema peab. Proovisin lähemale ka ujuda, aga nad ei olnud kohtumisest huvitatud ja ma ei tahtnud instruktorist väga kaugele minna ka.
Teine grupp, kes meist paarisaja meetri kaugusel mulistas, ütles pärast küll, et nägid haisid. Nii et ma saan kindlalt väita ainult seda, et olen olnud paarisaja meetri kaugusel haitüdrukutest. Aga et oma silmaga näinud oleks, paraku öelda ei saa.
Midagi jääb järgmiseks reisiks kah alles.
Sukeldumisfotod on siin.

Salvestamatu

2010-03-29T15:08:00.003+03:00

Vulkaani otsast tehtud timelapse'id on siin:
http://vimeo.com/10498135 ja
http://vimeo.com/10498229

Mõlemad on veidi liiga lühikesed. Mis teha, reaalaeg kulgeb ikka oma kiirusel ja polnud mahti seal kraatriserval kauem kaameral klõpsuda lasta. Oli vaja tagasi minema hakata, et mitte vihma kätte jääda.

Põgenemine paradiisi

2010-03-27T11:35:00.009+02:00

Allikas: http://www.lomboktrails.com/gili-trawangan-lombok.htm

Mu telefon läks taas kaduma, nii et nüüd olen kättesaadav ainult Indoneesia numbrilt. Sest Indoneesia sim kaart jäi alles ja mul on juba uus telefon - üks reisikaaslane andis oma vana ja üleliigse telefoni mulle ära.
Ma ei ole oma telefoni peale üldse pahane, et ta otsustas põgeneda. Peale pikka ja seiklusterohket elu on ta täielikult ära teeninud vanaduspuhkuse siinsel imelisel paradiisisaarel. Ma olen ausalt öeldes ta peale isegi veidike kade. Ilmselt mõistis ta, et paremat võimalust enam ei tule ja ta roomas oma Nokia-klapi klõbinal salaja mu taskust välja.

See saar siin kannab nime Gili Trawangan ja kujutab endast tõesti täielikku klišeed. Esimesed paar tundi, mis ma siin ringi käisin, mugistasin ma pidevalt vaikselt naerda. Ei ole võimalik, et ongi selline koht päriselt olemas, mitte arvutiga tehtud. Mitte Photoshopi ja libedate reisiagentide poolt klantskataloogis kirjeldatud, vaid päriselt, reaalselt eksisteeriv. See ajas lihtsalt südamest naerma. Kilomeetrise läbimõõduga saareke, mis on täielikult ümbritsetud valge liivaranna poolt. Palmid, liiv ja sügavsinine ookean, mis taamal sulab kokku taevaga või kulmineerub naabersaare vulkaanitipuga.
Rentisin omale lähimast poehütist lestad ja maski ning läksin snorgeldama. Korallide vahel vupsasid vikerkaarevärvilised kalad ja väikesed merikilpkonnad. Taamal kadus merepõhi järsu vallina pimedasse sügavikku ja selle nõlval näksis ürgkala Ürjo mingit merikapsast. Minuvanused võib-olla mäletavad ühte siniste kaantega zooloogiaõpikut, mille esikaanel oli kollase- ja mustatriibuline kala. Need kalad võtsid mind siin korraks oma parve ja me ujusime koos ringi. Ma olin mereelustikust täielikus vaimustuses juba ENNE sukeldumiskursuse algust.

Allikas: http://www.globalcoral.org/4TH%20INTERNATIONAL%20BIOROCK%20CORAL%20REEF%20RESTORATION%20WORKSHOP.htm

Ja täna oli OWD esimene tund. Oeh. Siit lahkumine saab olema väga keeruline. Jälle üks selline koht.

Lombok ja Gunung Rinjani
Enne paradiisisaarele saabumist sai veidike ringi matkatud mööda vihmametsa.

Ja vallutatud üks vulkaan.

Allikas: http://gumuxranger.web.id/documents/seven-summit-indonesia.html

Retk kestis kaks päeva. Päris vulkaanitippu meid ei lastud, sest vihmahooaeg pole veel päris läbi saanud ja matkajaid sinna seetõttu ei lubata. Rajad on libedad ja varingute tõttu ohtlikud. Aga koidueelses pimeduses lõunapoolkera võõraste tähtkujude all kraatrinõlva pidi üles rühkimine, pimeduses vulkaanitipu lähedal kumav laava, vulkaanilõõrist kostuv reaktiivmootorit meenutav mühin ja sellele kõigele järgnev päikesetõusu-värvideplahvatus võtsid niigi juba jalad nõrgaks. Ilmselt poleks minust vulkaanitippu ronijat olnudki. Pidin maha istuma ja mõtlema, mis loodusjõud see on, mis kombineerib prootonite ja neutronite ürgsupist kokku selliseid imelisi pilte.

Ja siis otsustas keset kraatrijärve asuv minivulkaan veidi köhatada, nägime lõõrist tõusvat musta tossu- ja tolmupilve, siia-sinna lendas kruusa ja magmat ning nelja-viie sekundi pärast jõudis meieni ka kärgatus. Ma mässasin oma fotokaga nagu segane (millalgi ehk saan ka veidi pilte ja ühe timelapse'i üles laadida), aga mõistsin juba sealsamas, et see on ajaraiskamine. Pole mõtet püüda salvestada salvestamatut.

Seda, mida ma tol hommikul vihmametsa kohal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel kraatriserval seistes tundsin pildistamise suhtes, olen ma hakanud tegelikult vaikselt tundma ka kirjutamise suhtes. Mul on aina raskem oma reisist siia kirjutada. Raske on muljetada, vastata "kuidas läheb?" küsimustele. Ma ei oska enam hästi sõnu ritta seada. Kõik mis ma kirjutan, tundub tühisena. Üha enam hakkab minus võimust võtma mingi vaikiv ja sügav lugupidamine, ülim respekt, mis väljendub selles, et ma istun oma hotellitoas ja vaatan seina, sest sees keeb lihtsalt selline ülim möll. Mu reis on olnud juba päris pikk, kogemusi ja elamusi on olnud palju. Ma ei suuda juba ammu isegi pooltki oma mõtetest ja tunnetest kirja panna. Seda on lihtsalt liiga palju.

Kuidas sa paned kirja maailma?

Bali porduelu

2010-03-21T11:44:00.004+02:00

Kirjutamine on selline imelik asi, vähemalt minu jaoks, et tihtipeale pole see kontrollitav. Seekord näiteks, kui ma peale oma esimest õhtut Balil, kell viis hommikul oma tuppa tagasi jõudsin, olin ma emotsioonidest nii pungis, et võtsin läpaka ja tahtsin kirjutada ühe blogipostituse. Poolteist tundi hiljem, kui väsimus minust lõpuks võitu sai ja ma läpakakaane kinni panin, teadsin ma juba, et blogipostitust sellest ei saa. Sest see tiraad ei mahu lihtsalt blogisse ära. 9000 tähemärki olid ekraanil ja ma polnud ikka veel suutnud kirja panna seda mõtet. Mingit sõnumit või mõtet, mis kuskil minu sees oli ja mille pärast ma üldse kirjutama olin hakanud. Aga mis oli veel liiga segane. Sestap kopipeistisin ma selle tekstimassiivi ära oma reisikirjafaili ja nüüd, hommikul alustasin lühidat ja blogiformaadile sobivamat postitust.

Niisiis, lühidalt: võtke kõige nõmedam ööklubi, mida te teate, korrutage sajaga, lisage kulbiga lääne ja ida ebavõrdsusest tulenevat sotsiaaldemokraatlikku häbitunnet ja tüütuid taksojuhte, ladyboy'sid, massaaži- ja seksipakkujaid, ning te saate Kuta, Legiani ja Seminyaki. Need on kolm lõunapoolset küla siin Balil, põhiline turismipiirkond. Tõsiasi, et siin on viimase kaheksa aasta jooksul plahvatanud vähemalt neli islamiterroristide pommi, vähemalt 300 inimest on saadetud teise ilma ja ühte baari ja ühte ööklubi lihtsalt füüsiliselt enam olemas ei ole, asetub kohe kuidagi teise valgusesse.

Ma tulin siia mõttega teha läbi sukeldumiskursused, sest see on siin odavam ja märksa ägedam, kui Eestis. Aga ausalt öeldes mõtlen ma praegu ainult sellele, mis suunas lahkuda. Kas põhja poole rahulikemasse Bali piirkondadesse, või laevaga mõnele idapoolsemale saarele. Õnneks on sukeldumisvõimalusi siin küllaga ja ma ei pea taluma seda suurt paaritumistantsu, mida lääne noored siia tegema on tulnud. Ma ei ole mingi snoob ja ka mulle meeldib väga üks väike pidu ja külm õlleklaas, aga kuskil on siiski ka minu jaoks mingi piir. Peale lihtsameelseid Sumatra väikelinnainimesi, Mumbai slumme ja Nepaali vaesust on mul lääne inimeste, minu kultuurikaaslaste pärast, lihtsalt häbi. Ja ma ei jõua imestada ajaloohoovuste ja turumajanduse keerkäike, mis on ehitanud siia, keset konservatiivset islamiriiki, sellise hoorapunkri.

Niisiis tahan ma praegu vaid lugeda Lonely Planetit ja wikitravelit, guugeldada sukeldumisfirmasid ja vaadata natuke Indoneesia kaarti, et otsustada oma lahkumise suund.

Ikka veel ei väsi maailm mind üllatamast.

Obama andis korvi

2010-03-20T12:01:00.003+02:00

Barack helistas mulle ja ütles, et tal on praegu kodus väga kiire. Käed-jalad on tööd täis selle va tervishoiureformiga. Nii et ta väga vabandas ja ütles, et ei saa minuga seekord Jakartasse kohtuma tulla, vaid peab selle asemel kodus senaatoritega jagelema. Tal oli väga kahju, ütles et jube hea meelega oleks minuga soojas Jakarta öös Jalan Jaksa ääres külma Bintangi libistanud, nüüd peab selle asemel kõledas Washingtonis kuivaritest poliitikutega vaidlema. Vaene vaene Barack.

Ma ise olen ka muidugi kurb, et sõber tulla ei saa. Mis teha, ostsin pileti ja lendan Balile, et seal end veidi lohutada. Eks kolan ööklubides ja baarides, uitan mööda lumivalgeid paradiisirandu ja püüan asuursinises ookeanis koralliriffide vahel sukeldudes oma muret unustada.

Praegu ootan Jakarta lennujaamas lennukile minekut. Aega on veel neli tundi. Kohale jõuan kesköö paiku, nagu ikka. Mul on selline loll komme tekkinud. Jõuda uutesse kohtadesse südaöösiti.

In the news...

2010-03-18T15:11:00.004+02:00

Teen lahti Jakarta Posti, et end kohalike uudistega kurssi viia, ja mida ma näen? Esilehelt vaatab vastu uudis: Cargo plane forced to land on frozen Estonian lake. Päris põnev aktsioon teil seal.

Muus osas domineerivad pealkirju paar terrorismivastast operatsiooni Aceh'is ja Obama eelolev külaskäik. USA šokolaadipoisist president on nimelt otsustanud tulla järgmisel nädalal siia oma lapsepõlve mängumaadele mäletustelõngakera veeretama.

Üks informatiivne teadaanne ka: mu Indoneesia number on +6281365610814, keda huvitab. Saata võib tervitusi, sõnumeid, armastust, positiivset kosmilist energiat ja raha.

Nüüd tagantjärele võib öelda niipalju, et Bukittinggi oli ebaõnnestumine. Sest praktiliselt pidevalt sadas vihma ja kuhugi eriti seetõttu minna ei saanud. Oleks tahtnud ronida aktiivselt podiseva Gunung Merapi otsa ja käia uudistamas ümberkaudset külaelu, aga mägiretke korradav giid keeldus vihmaga välja minemast. Mudane vulkaaninõlv pidada nimelt olema nii libe, et meenutab seda stseeni ühest nõukaaegsest multikast klaasmäe, tüdruku ja hobusega (mis selle pealkiri oligi, kes mäletab?)

Sestap istusime giidiga kohvikus, jõime õlut ja kirusime vihma. Nagu Eesti suvi, täitsa kodune tunne oli. Ainult et Bukittinggisse on rajatud väga palju kohvikuid, hotelle mis kõik seisavad tühjalt. Üks päris võimas hotellikarp oli ka pooleli jäänud ja kõrgus mäsleva betoonist ja armatuurrauast groteskse skulptuurina linna kohal. Rahvusvahelise ajakirjanduse hüsteerilised kajastused tsunamist ja islamiterroristidest nimelt on saavutanud selle, et Sumatral turiste praktiliselt ei käi. Ükskord mind peatati tänaval ja tänati kättpidi selle eest, et ma olen kohale tulnud. No palun palun :)

Aga jah, kolm päeva viitsisin oodata, siis aitas. Nüüd olen Jakartas ja naudin selle järjekordse inimolemuse manifestatsiooni tänavaid, ehitisi ja elanikke.

Minu ekvaator

2010-03-14T14:41:00.000+02:00

Dumai on suht mõttetu sadamalinn Sumatral. Enamik turiste, kes siia Malaisiast kiirlaevaga saabuvad, suunduvad otsejoones edasi bussi peale, et ruttu Sumatra ilusaid vulkaane, templeid ja mošeesid uudistama minna. Minuga aga läks nii, et jäin siia natukeseks kinni. Nimelt on siin üks mr. Muchsin, kes õpetab lastele inglise keelt. Et Dumaist liigub tihti turiste läbi, on ta teinud sellise süsteemi, et rändajad saavad tema pool tasuta toitu ja peavarju, vastutasuks aga istuvad tema inglise keele tunnis ja on lastele inglise keele õppevahendiks.

Juuresoleval pildil võitegi näha pedagoog Tanki (jah, see töll pildi keskel) ümbritsetuna tema agarate Indoneesia õpilaste poolt. Kokku andsime nende kahe päeva jooksul neli tundi, mille käigus ma sain siis vastata sellistele küsimustele nagu "How old are you?", "What is your job?", "What are you hobbies?", "What is your favourite movie?". Muidugi küsiti kas ma olen ka Facebookis. Ilmselt saan ma lähipäevil omale tuhat uut väikest Indoneesia sõpra.

Selle inglise keele õppe eesmärgiks on, olgem ausad, suurendada laste võimalusi Indoneesiast minema saamiseks. Töö, õppimise või abielu kaudu kuhugi minema saamine on siin omaette suur tööstus. Olin ise juures, kui seesama mr. Muchsin aitas vahendada väikest tehingut, mille käigus üks kohalik lapsega ent lahutatud neiu ja üks heal järjel Iraagi härrasmees tahtsid ühte heita. Et neiu inglise keelt ei osanud, siis tuldigi mr. Muchsini juurde, kes toimis tõlgi ja vahendajana. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et neiu peab saama korra Iraagis potentsiaalse peigmehe perekonda ja esimest abikaasat vaatamas käia. Sest abielu ei ole ju kahe inimese, vaid suguvõsade vaheline asi. Kui suguvõsad ja teised abikaasad ilusti nõus on, siis võibki kaubaks minna.

Ka minule toodi vaadata üks Merlina nimeline neiu, kes tahtis küll niisama inglise keelt praktiseerida, ent samas mulle anti mõista, et ta tahaks väga välismaalasega abielluda. Temal on veel ekstra boonuseks see, et ta on kristlane. Moslemitele on väljaspoole oma religiooni abiellumine väga keeruline, kui mitte võimatu. Vaja on šariaadikohtu luba, mille saamiseks peab peigmees tõestama oma igapidi ontlikkust, ja ka siis on see võimalik suuresti vaid teoreetiliselt. Nii et kristlaseks olemine on selles mõttes siin justkui eelis. Merlina käibki siis suhtlemas kõigi mr. Muchsini õppevahend-turistidega, et äkki läheb õnneks. Ta on täitsa viks ja armas neiu, nii et ma ei imestaks kui tal ühel päeval tõesti hästi läheb :)

Meie vahel siiski tehingut ei toimunud, aga neiu oli lahkesti nõus mind oma võrriga bussijaama viima. Võrr on siin, nagu üldse enamikus maailmas, põhiliseks liiklusvahendiks. Hoidsin Merlina õlast kõvasti kinni, kui me Dumai liikluses navigeerisime ja minu suure seljakotiga võrri seljas balansseerisime. Mind pandi bussi peale, mille nimi oli Dumai-Bukittinggi-Padang Super Executive Air-Con Express. Ütleme nii, et eriti Super ega eriti Executive see buss ei olnud, aga kohale ta mind tõi ja nüüd olen ma Bukittinggis.

Üks pisiasi vajab veel mainimist. Ühe õppetundide vahelise pausi ajal käisin jalutamas. Muezzin üürgas minareti otsas asuvast valjuhääldist kõiki palvusele kutsuda ja mošee ette hakkas juba inimesi kogunema. Möödujad naeratasid ja hüüdsid "Hello mister!" Kõik oli nagu ühes moslemilinnas ikka. Aga midagi oli nagu imelik. Läks natuke aega, et aru saada, mis viltu on. Viltu oli see, et väga palav oli ja päike siras heledasti, aga ükskõik mis suunas ma vaatasin, ei paistnud päike mulle silma. Ma keerasin pea kuklasse ja siis nägin seda. Päike oli seniidis. Sest oli keskpäev ja ma olin ekvaatorile väga lähedal. Päike oli seniidis ning postidel ja majadel puudusid varjud.

Ja nüüd, peale öö läbi kestnud Super Executive'iga halbadel maanteedel loksumist olen ma juba teisel pool ekvaatorit. Maakera vöökoha ületamine toimus lauspilves öös, oavarrest valas troopilist vihma ja taevas kumas silmapiiri kohal pidevalt sähvivast äikesest või mõne naftarafineerimistehase tohutust oranžist gaasitulelondist. Niimoodi ületasin ma ekvaatori. Pleieris mängimas Coldplay, närides mingit viimasest peatusest ostetud pirukat, mõtlesin et huvitav kas ekvaator oli juba ära või on alles ees. Lõpuks sai uni must võitu ja suikusin, kuni ärkasin kell viis hommikul konduktori "Hello, mister! Bukittinggi!" peale ja kobisin unisena bussist maha.

Nii et nüüd olen lõunapoolkeral ja niipea tagasi ei tule. Plaanis on Sumatra, Java, Bali, Papua ja Saalomoni saared. Ja kõik need inimesed nende peal.

Hüvasti, Melaka

2010-03-11T10:00:00.003+02:00

Ostsin homseks praamipileti Indoneesiasse. Nüüd istun oma viimast päeva Melakas ja kirjutan hüvastijätukirja sellele linnale siin. Imelik, kuidas mõnel kohal saab olla selline atmosfäär, selline meeleolu, rahulik ja mõnus, mis paari päevaga imbub sinu ümber ja sisse, paneb sulle armsasti käed kaela ümber ja sosistab kõrva sisse, et kallis Tanel, ega sa ei lähe ära ju, ega ju?

Raske on leida motivatsiooni edasi liikumiseks. Ja kui mulle sadamas öeldi, et täna enam praami ei lähe, järgmine läheb alles homme hommikul, oli mul väga hea meel. Juhhei, läksin tagasi hotelli ja chillisin naabritega, kellega ma siin sõbrunenud olen. Mul on nüüd sõbranimekirjas üks Peruu filmirežisöör ja üks Iraani maalikunstnik. Selliseid loovinimestest boheempäid on siin kõik kohad täis. Tule, istu ja aja juttu. Kõik on toredad inimesed, kõik räägivad filmikunstist ja muusikast, poliitikast ja ajaloost, religioonidest, oma reisidest. Üks hiinlane seletas mulle Euroopa lähiajalugu ja immigratsiooniprobleeme. Sest ta oli vana ja elukogenud, elanud pikka aega Šveitsis ja Saksamaal. Selle Peruu filmirežisööriga rääkisime vahepeal naljaviluks vene keeles, sest ta oli viis aastat Peterburis filmikoolis õppinud. Mu Kristangi-otsingud ebaõnnestusid, sest ma ei suutnud kõnekeelt piisavalt hästi eristada. Ma käisin küll portugaallaste linnaosas ringi, istusin kohvikutes ja kuulasin kohalikke oma suurte kõrvadega, aga ma ei saa kindlalt väita, et olen kristangi kuulnud. See-eest olen ma aga kuulnud Peruu aktsendiga vene keelt.

Jah, elu on ikka veider. Kui mulle oleks aasta tagasi öeldud, et ühel päeval näen ma tänaval külgkorviga jalgratast (jah, külgkorviga! jalgratast!), mille kohal kõrgub päikesevari ning mis on uppunud plastmasslillevanikute, hõbedase jõulukarra, pühaku- ja jumalustekujukeste, kellukeste- ja satiinikihtide alla, oleks ma seda võib-olla isegi suutnud uskuda. Kuid, et need elukad on varustatud autoakudega, mis toidavad võimast helisüsteemi, mille kõlaritest väljub näiteks Brian Adamsi "Everything I do", Village People'i "YMCA" ja ABBA kuumimat, NING et pimeduse saabused lülitatakse sisse roosad (roosad!!) vilkuvad tulukesed, valgusketid ja lambid, siis seda ma oleks juba kellegi halvaks naljaks pidanud. Aga siin on tegemist lihtsalt turistidele mõeldud transporditeenusega. Teisisõnu, rikša.

Do you want a ride, mister?
(Proovi ka google image otsingut "Melaka trishaw")

Siin Chinatownis ehk mõnusaimas linnaosas pole ühtegi ööklubi, ühtegi mäkkdoonaldsit ega kaubanduskeskust. Ainult tõeliselt atmosfäärikad ja iseloomuga kohvikud ja poekesed, kus mõni siia kinnijäänud Uus-Meremaa džasspianist klaverit klimberdab või noor ja hakkaja hiina neiust kitarriõpilane laulab pilli saatel vaheldumisi Beatles'it ja ägedamaid hiina lugusid.

Melaka oli kunagi Kagu-Aasia tähtsaim kaubanduslinn, sest siin kohtusid kõik kaupmehed, kes Hiina ja India vahelist kaupa vedasid. Ühed saabusid siia kagumussooniga, laadisid kauba maha ja ootasid kirdemussooni, et lahkuda. Teised vastupidi.

Siis tulid portugaallased ja pidasid siin vastu üle kahe sajandi. Selle aja jooksul suutsid nad korda saata kaks asja: esiteks kutsuda esile Melaka allakäigu, sest moslemi, hindu ja hiina kaupmehed otsustasid lihtsalt mujal kaubelda. Ning teiseks kinkida Melakale põneva legendi uppunud kullalaevast, mis igal korralikul rannikulinnal olema peab. Nimelt laadisid portugaallased peale Melaka vallutamist oma laevadele 60 tonni kulda, 200 kirstutäit teemante ja lisaks veel natuke nipet-näpet nagu mõned sultanitroonid ja paar tohutut pronksist lõvi. Suure hurraaga lahkusid nad sadamast ja läksid kuskil Sumatra rannikul esimese tormiga põhja.

Nüüd käivad kõik sukeldumishuvilised ja aardeotsijad ärevalt ringi ja räägivad viimased legende Flor de la Mar'ist. Keegi olevat midagi sonariekraanil näinud, keegi teadvat rääkida et kuld ja kalliskivid on laotatud mitme jalgpallivälju suurusele alale ja kaetud 15 meetrise mudakihiga. Muidugi on Indoneesia ja Malaisa valitsused jõunud sel teema juba veidi tülitseda, sõlmida paar lepingut ja üldiselt ära keelata igasugused autoriseerimata otsingud. Aga legend elab edasi.

Portugaallased vahetusid hollandlaste vastu, kes omakorda vahetusid brittide vastu, kes Teise maailmasõja ajal vahetusid jaapanlaste vastu, kes sõja lõppedes vahetusid taas brittide vastu. Lõpuks, Briti koloniaalsüsteemi lagunemise järel saabus kauaoodatud iseseisvus. Ent Melaka on kogu selle aja jooksul suutnud vältida usinaks metropoliks kasvamist ja on jäänud selle asemel rahulikuks mõnusaks rannalinnaks, kus igal sammul võid komistada tao, buddha või hindu templite, kirikute ja mošeede otsa, kus kellelgi ei ole kunagi kuhugi kiire, kus alati on võimalik kellegagi vesteldes positiivselt üllatuda, kus iga söögikord on seiklus.

Selline koht siis on see Melaka. Vaid kahetunnise bussisõidu kaugusel Kuala Lumpurist, ent tegelikult täiesti teises maailmas. Ja homme ootab mind veel kahetunnine praamisõit, mis viib mind siit minema. Kolmandasse maailma, ehk Indoneesiasse.

Miks ma seda teen, ma veel päris hästi ei tea.

Manglish

2010-03-09T07:11:00.002+02:00

Ma arvasin senini, et indialased on inglise keele moonutamise maailmameistrid. Et isegi need überpilves kõrsikpeadest rasta-rocket-mon-raggamuffinid Kariibi mere saartelt ei suuda vastu saada inglise keele moonutamise maailmameistritele - indialastele.

Ma tõesti arvasin nii. Kuni ma kohtasin hiinlasi.

Minu esimene kokkupuude kohaliku inglise keele versiooni ehk Manglishiga oli mu teisel Kuala Lumpuri päeval. Olin selleks ajaks Lonely Planetist juba natuke asja uurinud, ja kui mu nuudlisupiga koos laekus lauda ka mingi naine, kes hakkas rääkima lastehaiglast, millel on hädasti tarvis annetusi (no mida valgelt turistilt Aasias ikka küsitakse? Seltskonda? Arvamust? Ärge tehke nalja, avage palun rahakott), siis ma palusin tal lähemalt seletada annetusraha eest ostetava hingamisaparaadi funktsioone, võimalusi ja kasutamise eripärasid. Ta oli muidugi lahkesti nõus seda tegema, hiinlased on üldse väga toredad, suhtlemisaltid ja sõbralikud inimesed. Mulle nad tõesti meeldivad. Ainuke häda oli muidugi selles, et ma ei saanud tema jutust mõhkugi aru. Suutsin vaid niipalju, et tema poolt öeldust mõista ühte-kahte sõna. Sellest piisas, et küsida järgmine küsimus. Nii me siis vestlesime. Tema rääkis hingamisaparaadist, mina sõin nuudleid ja kuulasin neid "ah-e", "lah-e", "liao-sid" ja "reddie-sid". Pikapeale ma siis andsin 50 ringgitit ja läksime sõpradena lahku. Nemad said sammukese lähemale oma hingamisaparaadi ostmisele, ja mina nautida ülilahedat keeleüllitist nimega Manglish.

Nüüd, nädal hiljem ei ole ma tegelikult ikka eriti palju targem kui alguses. Kuna mu teadmisi (ammutatud, nagu ikka LP-st ja wikipediast) on vähe, mahuvad nad siia kenasti ära ja ma panen nad kirja.

"Ah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud küsimusena. "You read this book, ah?" - Kas sa oled seda raamatut lugenud?

"Lah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud konstanteeringuna. "You read this book, lah!" - Sa loed seda raamatut ju, dohh!

"Reddie" paneb lause mineviku ajavormi. "You read this book reddie" - Sa lugesid seda raamatut kunagi eile.

"Liao" on midagi sarnast, nagu "reddie", midagi mis määrab kirjeldatava sündmuse minevikku. Nende erinevusest pole ma veel aru saanud. "Reddie" on võibolla veidi sellisem lõplikum - miski on tehtud ja kõik. "Liao" kirjeldab lihtsalt, et sai kuskil minevikust miskit tehtud. Aga see on ainult minu arvamus.

"Meh" öeldakse küsiva tooniga siis, kui veidi kaheldakse sinu jutus. Väljendab skepsist või kahtlust. Olen seda kuulnud kombinatsioonides "Really meh?" ja "No meh?" Alati tõusva intonatsiooniga. Põhimõtteliselt tähendab see, et usun ma jee.

Aga Manglishit ei tee muidugi nii superägedaks mitte sõnavara või hääldus, vaid põhiliselt see entusiasm, millega hiinlased räägivad. Nad ei räägi kunagi midagi niisama, äraolevalt või ka neutraalselt mitte. Oh ei, kõigel on alati nende jaoks mingi tohutu taak taga. Iga lause on justkui jäämäe veepealne ots - see, et sulle praegu seda lauset öeldakse, on justkui mingi tuhandeaastase protsessi tulemus, mis hõlmas vähemalt sadat esivanemat, paari keisrit ja muuseas oli kuskil ka mõni tiiger või kuhugi peidetud mõni lohe. Nii ütleb nende lausetega kaasnev hiina intonatsioon, kehakeel ja miimika. Superlahe.

Järgmisena lähen otsima Kristangi - Melaka on üks paarist kohast maailmas kus veel räägitakse seda malai grammatika ja arhailise portugali sõnavaraga keelt, mis pärineb 500 aasta tagusest koloniaalajast. Ilmselt seda keelt saja aasta pärast väljaspool museaalseid rakendusi enam ei eksisteeri, seega tuleb võimalust kasutada.

Schumi ja Klaarika

2010-03-08T14:07:00.005+02:00

Ülitihedas rebimises võistluse finišisirgel õnnestus haitüdruk Klaarikal viimasel hetkel ette rebida pea kogu distantsi jooksul liidripositsiooni hoidnud ürgkala Ürjost. Palju õnne Klaarika! Auhinnaks oli pudel Malaisia parimat heledat õlut "Tiger", mille ma just ära jõin, sest keegi sellele järele ei tulnud.
Veidi paneb mind muretsema asjaolu, et ilusatest Aasia neidudest kirjutatud postitus ei kogunud pooltki seda vastukaja, mis kalade-teemaline postitus. Teil on kummaline maitse, mu armsad lugejad. Milles asi?
Ent kuulutame iludusteemad lõppenuks.

Ja lõppenuks kuulutasin ka Kuala Lumpuri perioodi oma maailmareisil ja liikusin edasi Melaka nimelisse armsasse rannikulinna samanimelise väina ääres. Nimetatud väin on maailma üks tihedaima liiklusega laevateid, mis sisuliselt ühendab India ja Vaikset Ookeani. Väidetakse, et siit läheb läbi veerand kogu maailmas laevadega transporditavast kaubast. Paari päeva pärast kavatsen selle väina ületada (püüdes mitte pihta saada kaubaga), ja maanduda Sumatra saarel.

KL-iga hüvasti jätmiseks käisin veel kord ühes uhkes kaubanduskeskuses. Seal oli üks koht, kus tavaliselt seisab vinge Mercedese turboässvormelüksauto. Praegu oli vormeliauto asemel põrandale valge joonega veetud auto piirjoon ja silt mis teatas, et vormel on ära viidud, sest Michael Schumacheril läheb seda varsti vaja. Samas oli aga soovide raamat, kuhu igaüks võis kirjutada tervitusi Schumile varsti algavaks F1 Malaisia etapiks. Istusin kohvikusse, tellisin suure saiakese ja mõtlesin, mida Michaelile kirjutada.

Kes on lugenud seda Arvo Valtoni (EDIT 1 päev hiljem: tegelikult oli see muidugi Peet Vallak, aitähh Aapo, loll Tanel) suure reheaju novelli, mõelgu midagi sarnast siia koha peale. Ainult et sajandialguse Tallinna kirjatarvete kaupluse asemele pange Kuala Lumpuri kosmoseajastu konditsioneeritud õhuga kaubanduskeskus ja maalt tulnud taluperemehe asemele mõelge mind, ei tea kust ei tea mida otsivat seljakotirändurit.

Kui see seljakotirändur oma saiakesega ühele poole sai, tõusis ta otsusekindlalt püsti, tasus arve ja kõndis Schumi soovideraamatu juurde, nagu mees kes teab, mida ta tahab. Ta võttis pastaka ja kirjutas: "Drive carefully, Michael."

Miss Fish 2010

2010-03-05T06:42:00.003+02:00

Nagu öeldud, käisin kalu vaatamas. See leidis aset mingis tohutus akvaariumis/okeanaariumis ühe ostukeskuse all. Põhiatraktsiooniks oli seal klaasist tunnel, mis kulges mööda basseini põhja ja mis sisuliselt võimaldas näha väga paljusid mereelukaid, kelle nägemiseks harilikult peaks läbi tegema ebamugava sukeldumiskursuse ja maksma palju raha. Tänu Aquaria KLCC nimelisele asutusele sai hakkama vaid paari tunniga, pidi maksma vaid sadakond krooni ja peale vee-elustiku visuaalset vaatlust ei pidanud isegi juukseid ära kuivatama vaid võis kohe siirduda tagasi ostukeskusesse viimaseid moebrände ostlema.
Basseinis ujusid ringi haid ja raid ja igasugused muud kalad ja paar kilpkonna. Mõnes kohas kasvasid põrandal aeglaselt oma sõrmi liigutavad puhmad, kelle/mille (?) kohta isegi ei oskaks kosta kas see on taim või loom. Aeg-ajalt ujus ringi ka akvalangiga personal, kes toitis kalu ja lehvitas läbi klaasi külastajatele.

Oli tore päev.

See selleks, aeg on välja kuulutada järgmine iludusvõistlus. Sel korral on kanditaatideks Aquaria KLCC elanikud, kes minu kaamerasilma ette jäid, ja žüriiks oled SINA! Jah, sina, hea lugeja! Vaata pilte ja tee oma valik paremal küsitluse menüüst. (Kõik teie kes te seda Facebookist loete, küsitlusel osalemiseks peate nüüd tulema mu bloogi, vajutades postituse allservas "View original post").

Oma valiku langetamiseks on aega kolm päeva, pühapäeva õhtul küsitlus sulgub ja järgmisel korral peale seda, kui ma internetti satun, toimub võitja autasutamine.

Ja nüüd, hetk mida kõik olete ammu oodanud. Mu daamid ja härrad, siit ta tuleb! Aquaria KLCC trikoovoor:

Raipoiss Raivo

Haitüdruk Klaarika

Kalapoeg Nemo

Särjetädi Sirje

Ürgkala Ürjo

Pidage siis meeles, et hinnata tuleb lisaks välimusele ka liigutuste graatsiat, vestlemisoskust ja üldteadmisi.

Miss Kuala Lumpur

2010-03-03T14:19:00.005+02:00

Et tänavatel kõndimist on palju, kuulutasin välja väikese missivõistluse. Missikandidaadiks oli iga naissoost kohalik elanik, kes mulle vastu tuli. Et siin on põhiliselt kolme rassi esindajad: hiina, malai ja india, siis tegelikult kujunes sellest puhas rassidevaheline rebimine. Hiinlannadel oli muidugi tugev eelis, nad on ikkagi asiaadid. Nende rassilised tunnused on seda tüüpi nagu on Hollywoodi kassahittides eksootilistel kaunitaridel, eksole:

Malaid seevastu on veidi sellist filipiino-mikroneesia tüüpi, meenutavad natuke mingit pärismaalast kuskilt antropoloogiafilmist:

Ja indialastel polnud üldiselt mingit võimalust. Sest lihtsalt.. ei olnud noh.

Nii et hiinlannad ruulisid võistlust üldiselt täielikult, kuni, nagu ajaloos tihti juhtub, tuli üks inimene, ja muutis kõik. Malaid on enamasti moslemid, mis tähendab et naised kannavad hijab'i (halb) või pearätti (hea). Pildil olev neiu kannab hijab'i (halb). Aga pearätt on nende salarelv, sest pearättide vastu on mul Iraanist saadik kerge nõrkus. Ma ei oska seda seletada, võib-olla annab see mingi kultuurilise distantsi aura, ma ei tea. Aga pearätt minu jaoks töötab väga võimsa iluesemena. Paraadoksaalsel kombel, sest selle ettenähtud funktsioon on ju naise ilu varjata, eksole.

Aga ühesõnaga missivõistluse võitjaks sai malai neiu, kes väljus eile õhtul umbes 21 ajal kohaliku aja järgi Berjaya Times Square ostukeskusest, kandis rohelist hõbedase palistusega pearätti, oli lühike ja õbluke ja kõndis niimoodi hõljuvalt, mis sobib kenasti tema kauge ja eksootilise kuvandiga. Palju õnne võitjale. Pilti mul temast pole, nii et peate ise ette kujutama.

Sellega kuulutasin ma missivõistluse lõppenuks ja läksin kalu vaatama. Kaladest tuleb juttu järgmises postituses.

Avalikud teadaanded

2010-02-28T15:39:00.005+02:00

Vahelduseks kaks täiesti igavat haldusliku iseloomuga teadaannet.

Leidus üks inimene, kes veel ei teadnud, et detsembrikuu Go Discover ajakirjas ilmus minu artikkel väikesest seiklusest Iraanis. Nüüd kuulutan igaks juhuks siis üle, et kõik teaks. Praegu poodi minna seda ajakirja nõudma on vist juba hilja. Nii et.. ma ei teagi... lihtsalt võtke teadmiseks.

Teine tähtis kuulutus puudutab Floriani ja mu telefoni. Nimelt peale paarinädalast lahusolekut sain ma oma telefoni jälle tagasi, sest leidus üks hea inimene, kes selle mulle Lõuna-Indiast kulleriga järele saatis. See hea inimene peab Alleppey's sellist külalistemaja: http://www.dazzledewresort.com/

Kui kellelgi Alleppey'sse asja, astuge läbi, tervitage minu poolt ja ööbige seal. Veits üle saja krooni öö eest sellises kohas pole palju.

Ja hakake saatma mulle nüüd sõnumeid. Massiivselt!

Sissejuhatus Malaisiasse

2010-02-25T15:59:00.011+02:00

Maandusin Koaala Sumparis. Kuna troopikas karusid ei ela, siis on pealinn neil siin nimetatud koaala järgi.

Esimene asi mis juhtus, oli see, et kohe seal lennukitrepi peal löödi mulle sooja märja ajalehega näkku, lärtsti! Lonely Planet iseloomustab siinset kliimat päris tabavalt et "hot and steamy as Tom Jones in a greenhouse".

Teise asjana üllatas tõik, et siin asjad töötavad. Peale Indiat, kus valitseb üldiselt kas totaalne kaos või üleorganiseeritud bürokraatlik totrus, on väga meeldiv viibida kohas, kus asjad töötavad. Liiklus (indialane loe: seislus) ei kujuta siin mitte plekist ja vingugaasist koosnevat Browni liikumist, vaid rahulikku voogu, mis kulgebki nendest asfaldile veetud valgetest joontest ja nooltest lähtuvalt. Ja punase tule süttides jäädaksegi täiesti seisma. Ja kui kuskil on parkimist keelav liiklusmärk, siis seal tõepoolest ei pargitagi! Raske on sellise asjaga harjuda. :)

Tegelikult ei ole KL muidugi mingi Koaala Sumpar, vaid supermetropol. Kohalikud ütlevad tema kohta "Kei Ell", nagu Los Angelesi kohta on popp öelda "Ell Ei". Arengus on süüdi naftaraha - Malaisia on üks näide selle kohta, et nafta ei pruugigi alati olla rahvale needuseks. Turisti meelitamisel ei sõida Malaisia ainult oma pikast ajaloost tuleneval pärandil, nagu India, vaid iseseisvumisest alates on usinasti ehitatud ka aina uusi uhkeid asju. Ja osad on päris ilusad. Eesti kinnisvaraarendajad võiks siia vaatama tulla, kuidas betoonist, klaasist ja terasest saab teha ka täitsa kenasid hooneid.

Ja et siin on töötav infrastruktuur, päris poed, restoranid ja baarid, viisakalt riides inimesed ja täitsa sile asfalt, on mul tunne nagu oleks tagasi pärismaailma jõudnud.

PS - Minu poolt kasutatud transpordivahendite nimekirja saab nüüd lisada ka monoraili. Mulle väga meeldib see, et ühistransport on tõstetud ülejäänud tänavast mitme korruse jagu kõrgemale. Siis istud oma trammiistmel ja vaatad kõigile neile kiiskavate linnamaasturitega tõusikutele ülevalt alla. :)

Lugu läheb edasi

2010-02-24T08:42:00.004+02:00

Train journeys are about possibilities. They denote a change in state. When you arrive, you are no longer the same person who departed. You can make new friends en route, or find old enemies; you may get diarrhoea from eating stale stamosas or cholera from drinking contaminated water. And, dare I say it, you might even discover love. Sitting in berth number three of coach S7 of train 2926A, with fifty thousand rupees tucked inside my underwear, the tantalizing possibility which tickled my senses and thrilled my heart was that I might, just might, be about to fall in love with a beautiful traveller in a blue salwar kameez. And when I say love, I don't mean the unrequited, unequal love that we profess for movie stars and celebrities. I mean real, practical, possible love. Love which does not end in tears on the pillow, but which can fructify into marriage. And kids. And family holidays in Goa.

-- Vikas Svarup "Slumdog Millionaire"

Ilus lugu, kas pole? Aga see pole minu lugu. Minu rongi number on 8029, mitte 2926A, see kannab nime LTT Shalimar Express, mu kohanumber on 40, vagun S17, ja ma ei sõida selle rongiga selleks, et armuda vastasnaril reisivasse ilusasse tüdrukusse, kes kummardub narilt alla, et oma kingad põrandale visata ja kelle pluusikaelusest ma sellejuures väga sügavale sisse näen, vaatepilt mis kuueteistaastasele India poisile kindlasti väga liigutav on. Nii liigutav, et ta tahab soetada selle tüdrukuga pere ja minna puhkusele Goasse. Ei, see pole minu lugu. See on Ram'i, ühe India tänavapoisi lugu.

Minu lugu on teistsugune. Kuigi raamatus kirjeldatavad stseenid ja kohad ja lõhnad ja hääled on nii tuttavad, on minu lugu teistsugune. Minu lugu räägib kõigepealt sellest, kuidas läksin tagasi Dharavisse, et uuesti ja seekord omapäi selle tänavaid ja käigukesi mööda uitada, kuidas ma lasin ühel kohalikul tänavapoisil ennast ringi juhatada, huvitavamaid kohti näidata ja enda käest raha nuruda. Kuidas ma hetkeemotsiooni ajel otsustasin, et Indiast aitab, läksin esimesse internetiputkasse, ostsin ja printisin välja lennupileti Kalkutast Kuala Lumpurisse.

Siis räägib see lugu sellest, kuidas ma istusin Kalkuta rongi peale, lamasin poolteist ööpäeva vahekäigu kõrval oma ülemisel naril, vaatasin aknast välja, vaatasin teisi reisijaid, kuulasin teemüüja laulu, kuulasin vagunikolinat ja vedurivilet, kuulasin vastutuleva rongi müratormi teisel pool õhukest vaguniseina, kuulasin pleierist Kunileiu ja Ernesaksa koorilaulu mis on nii armas et toob klombi kurku, kirjutasin läpakasse artiklit Dharavi slummist, kirjutasin läpakasse oma reisikirja, kirjutasin läpakasse seda blogipostitust mida sa praegu loed, et see kunagi kuskil internetti pääsedes üles riputada, pesin hambaid, nägu ja käsi, jagades kraani kõrgi India pereisaga, astusin peatuste perroonidele, et hetkeks viibida mingis järjekordses linnas, mille nime ma võib-olla peatusesildilt näen, võib-olla ka mitte, vahet pole ausalt öeldes, see on lihtsalt mingi järjekordne linn, kus elab näiteks mingi paar miljonit inimest oma lootuste ja muredega, sõin samosasid ja banaane, et hüpata rongiuksest sisse tagasi siis, kui rong on juba aeglaselt liikuma hakanud, et jõuaks tekkida magus põnevusmoment hinges, hurmav väike hirmuke, et äkki ma jään rongist maha, siia Kesk-India linna, mille nime ma ei tea, teadmata isegi kas me oleme ikka veel Maharastra osariigis või oleme jõudnud juba Chhattisgarhi, ilma oma seljakotita, ilma oma passita, telefonita, kõigeta. See teeb naril oma kola keskel lamamise märksa mõnusamaks.

Aga see kõik oli vahepalaks. Eelkõige ma ikkagi lamasin oma naril, vaatasin räpast vagunilage ja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.

Jah, väga palju võib juhtuda 36 tunni jooksul, kui sa peaaegu oma narilt liikumata läbid 2000 kilomeetrit, sõidad ühe subkontinendi ühelt rannikult teisele, Araabia mere kaldalt Bengaali lahe äärde.

Aitab Indiast, aeg on liikuda edasi. Mõne tunni pärast tõusen kõrgele Maa atmosfääri, et sealt alla tulles leida end hoopis teise kultuuri, keele, lõhnade, helide ja värvide maailmast, Malaisiast.

Rentslimiljonärid

2010-02-07T07:22:00.004+02:00

Ma tean juba, et Indias pole eriti mõtet midagi oodata või eeldada. Sest reaalsus on alati teistsugune. Aga ikkagi, kui sulle öeldakse, et homme sa näed üht Aasia suurimat slummi, siis fantaasia läheb käima ja loob su peas mingi eelneva ettekujutuse. Võtab selle viletsuse, kerjused ja tänavamustuses roomavad lapsed, mida India linnades tihti kohtab, ja korrutab näiteks sajaga.

Ja siis, kui sa lähed ja kõnnid ringi Dharavi slummis Mumbais, irvitab India sulle jälle näkku. "Vahi lolli, jälle eeldas midagi." Näed elamuid, mis ei olegi kilest ja papist, vaid täitsa korralikest tellistest. Näed inimesi, kes ei istu niisama ega tegele varastamise ja kerjamisega, vaid kes teevad käsitööd ja sorteerivad prügist välja kõike, mida annab taaskasutada. Näed lapsi, kes käivad isegi mingit sorti koolis. Masendava issand-jumal-kui-õudne-kuidas-need-inimesed-elavad-mulje (nagu "Slumdog Millionaire'st" võis Dharavi kohta jääda) asemel sain positiivse elamuse selle kohta, kuidas väga limiteeritud ressursside abil, äärmises vaesuses, on võimalik positiivse mõtlemise ja tugeva kogukonnatunde korral suht hästi elada. SUHT hästi, sest ega see elu siin muidugi mingi meelakkumine ei ole. Näiteks need sorteeritud plastmassi graanuliteks sulatavad mehed ei tööta ilmselt just eurotingimustes, aga siin Indias tuleb oma väärtushinnangud elukvaliteedi osas enivei ümber kalibreerida. Ja see fakt, et neil on töökoda, kus nad saavad plastmassi graanuliteks sulatada, ja et slummielanikest on loodud mingi sotsiaalne süsteem, mis korjab Mumbai tänavatelt selle plastmassi ja papi ja metalli ja sorteerib ja jagab eri töökodade vahel taaskasutamiseks, ja et töökodadest väljub tooraine, mis läheb uuesti kasutusse, ja et slummi tuleb selle eest mingi raha, on juba iseenesest üli-üli-positiivne!

Ja neli-viis aastat tagasi tuli siia mingi britt, vaatas seda slummielu ja otsustas, et ta tahab midagi head siin maailmas teha. Ta otsis mõned paremini inglise keelt oskavad kohalikud omale giidideks, tegi siin-seal turistidele reklaami ja nüüd on tal organisatsioon, mis lükkab sellest slummist iga päev läbi paarkümmend turisti kuuestes gruppides. Nihestab nende inimeste maailmapilti ja tõstab teadlikkust. Ja lisaks sellele genereerib ekskursioonitasudena heal päeval kuni 10 000 ruupiat. Lahutame sellest maha organisatsiooni käigushoidmise kulud ning järele jääb puhastulu, mille abil käitab ta arvutiõpet andvat kooli Dharavi slummis. Ma vaatan talle järele, kui ta peale meie jutuajamist ronib redelit mööda tagasi oma teise korruse "kontorisse". Geenius! Mees on viie aastaga loonud omale masina, mis toodab talle iga päev tööstuslikes kogustes head karmat.

Ma tahan omale ka sellist masinat.

Raport

2010-02-04T07:27:00.003+02:00

Päriselu on viimasel ajal läinud nii aktiivseks, et pole aega internetis istuda. Sellest ka postitustepõud siin blogis. Ja ega tänanegi päev pole erand. Vahepeal on nähtud Mathura ahvid, Vrindavani templid, Agra elektrikatkestus ja teadmine, et Taj Mahal on kuskil lähedal, Varanasi (jälle! Jälle Varanasi!) ghatid ja Ganges, Cochini pimedad palavad ööd, Alleppey kanalid, ja järved, Cherai rand krabide ja suurte lainetega.

Praegu olen Mumbais, homseks olen end registreerinud ekskursioonile Mumbai slummidesse. Firma kes seda korraldab, koosneb noortest aktivistidest, kes saadava tulu edendavad slummielanike elu. Firma kannab neil nime Reality Tours. Eks see ütleb ka midagi. Kaamerad on tuuri ajal keelatud (mõistetav, eks).

PS - Oma telefoni ma kaotasin ära. Või kui päris täpne olla, siis ei kaotanud, sest ma tean väga hästi, kus see asub. Aga ma ise asun 1200 km põhja pool, nii et vaevalt ma talle järele minna viitsin. Tänan Floriani kellelt ma selle sain, igati hea telefon oli. Otsin omale siit millalgi mingi uue.

PPS - Kunagi kindlasti kirjutan pikemalt. Luban :)

Minu Delhi

2010-01-18T07:47:00.002+02:00

Hakkasin kirjutama midagi kokkuvõtlikku oma kolmest nädalast siin Delhis, aga et ma jõudsin oma jutujärjega religioonideni, siis kujunes see nii pikaks, et poleks lihtsalt interneti sisse ära mahtunud. Seetõttu kirjutasin ma blogi jaoks uue teksti - selle siin - ning tegin tolle teise, liigpika, teksti veidi ümber ja panin ära oma reisikirjafaili. Toda reisikirjafaili saab lugeda kunagi, kui ma tagasi olen. Kui see kõik kunagi valmis saab. Kui see kõik on läbi. Läbi tehtud, läbi mõeldud ja läbi kirjutatud. Kõik horilkased õhtud Ukrainas, Musta mere sinine vesi, Istanbuli ilusad majad, Iraani ilusad inimesed, Himaalaja hilusad hliustikud ja ka India kerjused saavad seal loodetavasti sees olema. Ja kõik see ka, mis veel tuleb. Ma ei teagi, mis kõik veel tuleb.

Et olen nüüd pea kolm nädalat oma hotellitoas elanud ja põhiliselt lugenud raamatuid, lugenud internetist jumal teab mida, vaadanud filme ja natuke ka kirjutanud, siis Delhi minu jaoks ei ole mitte eriti pildid, mida ma näen, vaid on põhiliselt need hääled, mis aknast kostavad. Kellegi raadiost õhtuti kostev islamimuusika, ja kellegi teise raadiost kostvad Bollywoodi hitid. Lähedalasuva raudteejaama veduriviled. Kõik need nõmedad tuvid, kes tulevad siia katustele oma igitüütuid armukudrutusi tegema ja ära lendavad, kui ma akna avan et neid peletada. Üks ilusa harmoonilise häälega naine, kes siin kuskil lähedal elab ja iga päev ohtralt midagi hindikeeles hõigub, ma ei tea kellele ja mida, ma pole teda isegi näinud, aga tema hääle tunneksin ära ka kümne aasta pärast. Ma olen tema häält nii palju kuulnud, et ma pean teda juba suht lähedaseks inimeseks. Ja siis on siin see võileivamüüja, kes iga päev oma müügikäruga mu akna all peatub ja omletivõileiva tarbeks muna klopib. Aeg-ajal käib lääne turiste, kelle erikeelsed peohääled õhtuti hotellikoridorist kostavad. Ja umbes kaheteist-ühe ajal öösiti alustab koridoris välivoodi peal norskamist alustab üks hotelli töötaja.

Jah, need on Delhi hääled. Aga et inimene peab sööma, siis on Delhi natukene ka need pätsikesed ja pirukad, mida ma tänavalt ostan, veidi see asi, mida ma ühes söögiskohas siin söömas käin, mis mõnikord on nuudliroog, mõnikord riis. Ja muidugi on Delhi väga palju chai. See chai, mida ma siin joon ja mida ma olen proovinud ka Eestis järgi teha, aga edutult. See chai, mida ma mäletan juba oma esimesest India reisist, millesarnast jooki ma Tartus Tsink Plekk Panges huupi tellides ükskord sain, ja mille maitse tõi mind paugupealt tagasi India logisevasse rongi. Silmad kinni istusin kevadises Panges Tartus, aga kõrvus vadistasid kaasreisijad midagi hindi ja marathi ja telugu ja konkani keeles ja veemüüja laulis oma veemüügilaulu. Sõõrmetesse lõi vagunipõranda lõhn ja läbi akna perroonilt pakuti banaane müüa, sest selles päevaunelmas seal Panges tookord, kui ma ei näinud aknast siravat märtsipäikest sest mu silmad olid kinni, olime me rongiga jõudnud parajasti Ratnagiri jaama Goa ja Mumbai vahel. Nojah, see oli nüüd juba pea aasta tagasi, aga nii võimas asi on see chai.

Aga jah, selline on siis minu Delhi. Peaks Petronele pakkuma. :)

Mõtteis tagasi Iraanis

2010-01-05T11:30:00.004+02:00

Olen nüüd elanud üle nädala hotellis Delhi kesklinnas. Reisimisest ja turistirolli kehastamisest on veidi kõrini, sestap istun oma hotellitoas ja põhiliselt elan internetis. Tegin naabruses asuva internetiputka omanikuga tehingu - tema wifi ulatub minu hotellituppa, maksan talle 100 ruupiat päevas ja saan kasutada.

Asun füüsiliselt küll Delhis, ent mu mõtted on Iraanis. Loen internetist Iraani uudiseid ja protestijate foorumit (http://iran.whyweprotest.net/) ja mul on klomp kurgus. Nendel samadel tänavatel, kus me ringi rokkisime, kus meid sõidutasid Õed Segased ja kus meiega sõbrunesid teised iraanlased, nendel samadel tänavatel tulistatakse inimesi automaatrelvadest ja pekstakse puukaigastega: Automaadivendade Ordul on nüüd käed tööd täis. Vaatan neid mobiiltelefonidega filmitud videosid põlevatest autodest ja mässavatest inimestest. Mu süda tilgub verd, hea Iraani rahvas! Tilgub verd, kui ma tunnen uudisvideost ära väljaku, mille ääres ma mugisin ühe pärsia vanaema poolt mulle kilekotiga kaasapandud datleid. Tilgub verd, kui ma loen, et 300 inimest on arreteeritud. Ma tean ju, mida see tähendab, kui palju füüsilist valu, piinamist, ning kui sa oled naissoost, siis ka seksuaalset vägivalda. Ja kui keegi keskmise taseme miniboss kuskil nii otsustab, siis sa ei näe sinist taevast enam mitte kunagi oma elus.

Segastelt Õdedelt pole ma loomulikult mingit vastust saanud. Ma siiski ei muretse, et nendega midagi juhtunud on, pigem ei pääse nad lihtsalt internetti. Ma loodan siiralt.

Minu Iraani-reisi viimane pikem vestlus toimus taksojuhiga, kes mind Shirazi lennujaama viis. Ta rääkis mulle mitu aastat vana loo. Nende suguvõsas oli keegi arreteeritud, perekond saatis hulganisti asjatuid järelepärimisi, et teada saada millises vanglas nende poega hoitakse. Lõpuks, peale pooleteise aastast ootamist anti neile vastuseks üks aadress. Pere laenas raha kokku, et sõita teise Iraani otsa vanglasse poega vaatama. Lõpuks ometi, peale nii pikka lahusolekut! Kuidas tal küll läheb, kuidas ta ennast tunneb, kas ta on terve? Ja kui nad kohale jõudsid, selgus, et antud aadressil ei asu vangla. Vaid asub surnuaed...

Hea Iraani rahvas! Võtke palun see isehakanud valitsus, võtke see režiim ja islamirevolutsioon, segage hästi läbi ja pange ühte hästi suurde tünni. Siis valage see kõik üle oma naftavarudega ja pange põlema. Sest selge on see, et niikaua kui Iraanil on maailma ühed suurimad naftavarud, ei näe te rahu ega demokraatiat. Niikauaks jääb Iraan jätkuvalt oma koduste maffiabosside ning välismaiste "operaatorite" huvisfääridesse, kõiksugu valitsuste, salapolitseide ja luureteenistuste jõumängude tallermaaks.

Head protestijad, loen teie foorumit ja soovin teile jõudu ja vastupidavust. Seisan teiega pisargaasis, pillun Basiji' ja Sepah' märulivarustuses ahelike pihta munakive ja hüüan "Estaghlal, Azadi, Jomhuriye Irani!". Pidage vastu!

Operaator Kõps mägederiigis

2009-12-30T13:06:00.003+02:00

Räägivad, et EOS 5D Mark II on väga vinge fotokas, sest sellega saab videot teha. No minu vana EOS 350D ront teeb ka väga hästi videot. Nepaalis eksperimenteerisin timelapse'i võimalustega.
Vaadake ise:

http://vimeo.com/album/160585

(Kes ei tea, mida timelapse tähendab, siis see tähendab seda, et sa teed mingi regulaarse ajavahemiku tagant pilti ja siis paned need kokku filmiks.)

Mungad

2009-12-30T12:35:00.004+02:00

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.

Mõned soovitused

2009-12-23T14:09:00.003+02:00

Saabununa tagasi Himaalajatest on mul mõned soovitused sulle, kes sa elad keset lääne tsivilisatsiooni luksusi merepinna kõrgusel.

1) Tee mõni väike füüsiline pingutus. Näiteks sammu kiiresti trepist üles, üle ühe astme. Naudi seda, et kiirenenud hingamine taastub loetud sekundite jooksul ja sellega ei kaasne praktiliselt mingit lämbumistunnet. Naudi normaalse hapnikusisaldusega atmosfääri. Naudi asjaolu, et sa ei pea kõndima vanuri kiirusel, kepile toetudes, ähkides nagu astmahaige. Sest 5000 m kõrgusel, kui sul on aklimatiseerumiseks olnud vaid mõned päevad, peab.

2) Mine õue, külma kätte. Seisa seal veidi, kuni tunned et külm hakkab tõesti kontidesse pugema. Siis mine ruttu oma tuppa. Oma sooja tuppa, kus temperatuur on umbes.. noh.. toatemperatuur. Ja tunne rõõmu sellest, et sa ei pea pugema magamiskotti, kandma toas seitset kihti riietust ja jooma termosetäite kaupa teed, et sooja saada.

3) Mine vetsu ja vaata oma ilusat potti. Ilusat puhta prill-lauaga euroopalikku potti. Tore ju, et sa ei pea kükitama auguga laudpõrandaga putkas, mis on ehitatud mäekülje kohale.

4) Vaata oma toas ringi. Vaata kõiki neid seadmeid, mis tarvitavad elektrit - oma arvutit, lampi, mobiiltelefoni laadijat. Ole õnnelik, sest seinast tuleb elektrit, mis need seadmed kõik tööle paneb. Mõtle tänulikult nendele kateldele, mis Ida-Virumaal keevad ja sulle elektrit toodavad. Sa ei pea peale päikeseloojangut elama maja ainsa 4W säästupirni valgel, mis põleb päeval päikesepatareist kogutud elektri jõul. Kui veab. Kui ei vea, antakse sulle küünal...

5) Telli takso või istu oma autosse ja sõida sellega kuhugi. See on tegelikult päris kõva luksus, et sa saad sisepõlemismootori jõul liikuda, kui ise enam edasi ronida ei jaksa. Himaalajates saab muidugi tellida helikopteri, aga selle Kathmandust kohaletulek üksi maksab juba 7000 dollarit.

6) Võta telefoni või arvuti teel ühendust kellegagi, kellest sa hoolid. Ütle talle, et sa temast hoolid. Sest Himaalajates võid sa oma musikesest väga puudust tunda, aga sul ei ole mitte mingit võimalust talle seda öelda, sest mobiilivõrku pole ja lähim fikstelefoniga küla on küll teisel oru küljel näha, aga sinna on terve päeva tee. Internet? Jah, siit nelja päeva kaugusel on satiühendus internetiga. Kui Vishnu annab, siis see täna ka töötab, kui oled nõus maksma 1000 ruupiat tunni eest.

Kui see kõik on tehtud, siis istu oma laua taha tagasi ja kadesta mind. Kadesta, sest sa pole hinganud kõrgmäestiku hõredat õhku. Sa pole jälginud sinust 5 meetri kaugusel mööda külatänavat sõitvat pilve. Sa pole külmavalu-uimasust unustanult vaadanud kuldse päikeseloojagu kuma Everesti mäeküljel. Sa pole istunud 4000 m kõrgusel šerpamajas jakisitaahju ääres soojas, nautinud hoolitseva šerpa-vanaema külalislahkust ja joonud chang'i tema tagasihoidliku mehega, kes räägib sulle oma kolmest Everesti tipus käigust. Sa pole seisnud kõrgmäestiku absoluutses kõrvulukustavas vaikuses ja lummatult vaadanud oma tuhandeaastast voolu voolavat liustikku. Sa pole kuulnud raginat, millega kukub jääkosest alla järgmine jääpank.

See kõik, teate, on lihtsalt ja absoluutselt väga suur. Meie planeet. Ja meie inimesed selle peal.

Tulge ja vaadake ise. Mul pole lihtsalt sõnu.

Nepaal ja eesti keele piir

2009-12-11T08:20:00.003+02:00

Kuna ma armumise-sõna kasutasin Iraani kohta ära, siis Nepaali kohta mul enam sõna pole. Reisisin poolteist kuud ja nüüd siis lõpuks jõudsin eesti keele piiridest väljapoole. Alguses, kui Nepaali jõudsin oli kõik veel korras. Kathmandu on eesti keeles kirjeldatav: kõige õigem väljend selle kohta oleks "Maailma segunemispealinn". Et Nepaal oli 1951. aastani välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on Kathmandus väga palju sisuliselt keskaegset, mis on segunenud 21. sajandi telekommunikatsioonilise, tehnoloogilise, turismindusliku ja turumajanduslikuga. Usunditest on siin segunenud hinduism ja budism. Budistide jaoks on hinduistid enamvähem õigel teel, nad lihtsalt pööravad liiga palju tähelepanu mingitele jumalus-kehastustele; hinduistide jaoks omakorda kummardavad budistid Buddhat, kes oli vaid Višnu üheksas kehastus. Niiet mõlemas usundis on naaberusund ka kenasti oma koha leidnud. Budistid ja hinduistid kummardavad kenasti kõrvuti, vahest kasutavad nad isegi samu templeid, sest pole ju mõtet ehitada kahte eraldi templit.
Niisiis, segunemispealinn. Hindu, Tiibeti ja Hiina kultuuride segunemise, lääne vs ida segunemise, keskaegse ja tänapäevase segunemise pealinn. Aga kui bussiga Himaalajate poole hakkasime sõitma, siis aknast välja vaadates tundsin kuidas eesti keel jääb järjest jõuetumaks nende vaatepiltide kirjeldamisel. Ja kuskil Jiri ja Shivalaya vahel, hirmsat moodi rappuvat külavahe-mägiteed pidi sõites istus minu lähedal üks Nepaali vanamees, kes hoidis kaenla all kana. Vaatasin seda närviliselt kaagutavat kana, vaatasin vanamehe kortsulist nägu, vaatasin kaljuseid mägesid, vaatasin seda teeäärest algavat kuristikku, mille serv kihutas lahtisest bussiuksest vaevu küünrakaugusel, vaatasin mööduva maja seinale maalitud suurt sirpi ja vasarat - maoistide sümbolit, vaatasin neid newareid, tiibetlasi, šerpasid ja kurat teab mis rahvaste esindajaid. Ja niimoodi me ületasimegi eesti keele piiri. Edasine kirjeldus annab edasi vaid osa tegelikkusest. Vaid niipalju, kui keel võimaldab.

Nüüdseks oleme matkanud kaheksa päeva läbi äralõigatuse. Läbi külade, milledeni pääsemiseks ainuke tee ongi see, mida mööda meie tulime - kitsuke mägirada, mida mööda peab päevade kaupa kõmpima. Kõik vajalik, mida kohapeal valmistada ei saa, tassitakse sinna seljas. Ehitusmaterjal, toiduained, tööriistad. Elektrit neis külades enamasti pole, välja arvatud mõned ettevõtlikumad külad, kes on vangistanud mõne läheduses asuva mägioja paarisaja kilovatist generaatorit vedama ja tõmmanud traadid paari kilomeetri raadiuses laiali. Paljude majade katustel on ka päikesepatareid, mille laetud akud õhtul majakese ainsat säästupirni toidavad. Me elame küünla- ja taskulambi valgel. Läheme magama kell kümme õhtul, sest pimedas pole eriti midagi teha peale lugemise. Ärkame kell seitse hommikul, aga külma tõttu ei poe magamiskotist välja enne, kui päike pole üle mäeharja tõusnud küla peale paistma.

Täna puhkame provintsipealinnas (nimega Namche Bazaar). See on kohalikus mõistes tohutu suur koht - siin on vist üle saja maja! Ja lisaks on siin sellised luksused, nagu pidev hüdroelekter, fikstelefon ja internet! Võõrastemaja, milles me elame, ei ole lihtsalt ühekordse laudseinaga onn, vaid meenutab päris maja. Sellel on lausa kolm korrust. See küla ise on ehitatud orukülje peale, nagu kõik asustused siinkandis. Mäekülg on nii järsk ja kuristik selle all niivõrd sügav, et kogu see asula meenutab pigem mingite lindinimeste eluaset kuskilt muinasjutust.

Nagu ma ütlesin, oleme väljaspool eesti keele piire. Pildid aitaksid, aga internet on siin nii kallis, et ma saan neid üles laadida alles Kathmandusse naastes (dets lõpus). Seniks üksainuke foto matka algusest, kui mäed olid veel väga leebed ja pinnas terrass-põldudeks konverteeritav. Pildi paremas nurgas on näha ka mägirajake, mida mööda me oleme nüüdseks üle nädala aja kulgenud.

PS - Tegin isikliku kõrgusrekordi Lamjura mäekurus, 3550 m merepinnast. See kestab veel paar päeva. Täna aklimatiseerume Namches (u. 3400 m), homme liigume Everest Base Campi poole, kus ma ilmselt pystitan uue rekordi. Base Camp ise jääb ilmselt nägemata, sest praegusel aastaajal ei toimu seal mitte midagi.

PPS - Everesti olen nüüd ka näinud. Kaugelt küll, aga homme hakkame lähemale minema. Ta on võimas, ta tõmbab. Mõistan George Mallory't, kellelt küsiti, et miks ta tahab Everesti otsa ronida. Mallory vastas: "Because it's there". 1924. aastal jäi Mallory oma kaaslasega kadunuks, nende külmunud surnukehad leiti alles 1999. aastal tipu lähedalt. Kas nad tippu ka jõudsid või mitte, seda ei tea keegi.

Bahraini lennujaamas

2009-11-28T15:52:00.011+02:00

Praeguseks on Iraan läbi. Istun Bahraini lennujaamas, sest veebisait, kust ma pileti ostsin, arvas et Bahraini kaudu on kõige parem Delhisse lennata. See veebisait teab ilmselt maailma lennuliinidest rohkem kui ükski inimene, sest tal on terve andmebaas peas. Niisiis pidin teda uskuma.

Nii et mingisuguse veebisaidi ja andmebaasi tõttu olen ma riigis, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi. Moodsad ajad. Lennuk oli Euroopa oma, lennufirma Bahraini Kuningriigi oma, üks stjuuardess soomlanna, mina eestlane, reisijad iraanlased. Ja kirsiks jäätise peal võttis siin lennujaamas mind vastu kahemeetrine jõuluvanakuju ja "Jingle bells". No häid jõule tõesti!

Lennu ajal tuli kõlaritest araabiakeelseid teadaandeid. Tänu Hollywoodi propagandale on valge lääne inimese jaoks see, kui araabia keel ja lennukid esinevad ühes ja samas situatsioonis, väga tugeva terrorismi-konnotatsiooniga. Sestap panin pleieri pähe ja kuulasin Chalice'i.

Olin 5000 m kõrgusel kuskil pimeda Pärsia lahe kohal, mu pea kohal lõunamaa tähtkujud ja all sähvis äike. Aga Chalice tekitas ikkagi natuke sellise tunde, et ma olen kodus (aitäh, Jarek!). Ma igatsen praegu väga oma armast külma ja sopast Tartut. Igatsen oma inimesi, oma keeles rääkimist. Sõprusi, mis kestavad kauem kui ühe õhtu või neli-viis päeva.

Tunni aja pärast viib lennuk mu Delhisse ja sealt hiljem Nepaali. Ma ei mäleta enam seda, kuidas ma Eestist lahkusin. Aga olen alles kuu aega teel olnud. Maakera kumerusest on enamik veel ees, aga näe, juba igatsen koju.

Päris suur on see meie planeedike.

Shiraz

2009-11-26T17:27:00.003+02:00

Need autorongk2igud osutusid ikkagi pulmarongk2ikudeks. Olen veidi pettunud, lootsin midagi huvitavamat. Aga tegelikult on loogiline, et pulmarongi tehakse 66siti. P2eval ei oleks see Iraani liikluses lihtsalt v6imalik. Seismist oleks rohkem kui s6itmist, ilmselt m6lgitaks 2ra ka v2hemalt paar-kolm autot. Ja Esfahan on nii ilus koht, et pool Iraani k2ib seal abiellumas.

Tegin vahepeal ulja m2giretke, olen nyyd n2inud loojuva p2ikese veripunast helki Zagrose lumistel tippudel ja v6in 6nnelikuna surra (aga niipea veel ei tahaks). Liikusin l2bi m2gede Esfahanist Shirazi. Siin passin nyyd kuni laup2evani. Uudiseid on ka pressifrondilt: kirjutasin Ekspressi reisilisale artikli rongis6idust ja Go Discoveryle sellestsamast m2giretkest. Millal nad ilmuvad, ei tea 6elda. Ma hoiaks silma peal, aga siin ajaleheputkades ei myyda kumbagi v2ljaannet.

Elasin siiani soliidses hotellis, mida pidav vanah2rra ilmselt p2rines revolutsioonieelsest ajast. Ta oli v2ga suursugune, osutas mulle pidevalt rituaalsete liigutustega teed ja r22kis 2gedat lordilikku inglise keelt. Kui ma kysisin, kas hotellis ka internetiv6imalus on, oli ta lausa solvunud:
"But sire! This is a hotel, is it not? Therefore we most certainly have internet."
Tjah, tore hotell oli. Aga kallis, sestap kolisin k6ledasse ja kylma peldikusse, mis on 500 m eemal ja poole odavam.

Tegelikult ma tahtsin elama minna Automaadivendade Ordu yhikasse, aga Automaadivendade Ordul on t2na just mingi aastap2ev, seet6ttu on kogu Iraani Automaadivennad v2ga elevil ja yhikas suletud. Automaadivendade Orduks nimetan ma seda asutust: Islamirevolutsiooni Valvureid, see on siis segu Kaitseliidust, hiiglaslikust 2rikorporatsioonist ja usulisest liikumisest. P2ris hirmus, kas pole. Aga nad peavad Shirazi odavaimat 66maja (voodikoht on 20 kr), kus elavad p6hiliselt palver2ndurid. Oleks mulle sobinud ilusti, aga * v6tku. Neid ja nende aastap2eva. T2naval sebib palju noori laigulises mundris poisse, kes lehvitavad rohelisi islamilippe ja on r66msad. Lisaks tahavad nad k6ik minuga suhelda, aga see pole Iraani oludes midagi erilist. Siin tahavad k6ik kogu aeg igal pool v2lismaalastega suhelda. Pleier aitab siinkohal v2ga h2sti, sest siis ma lihtsalt ei kuule neid.

Fotol olen ma mingis pisikeses Iraani m2gikylas koos paari noore terroristiv6sukesega. Me ei osanud eriti teineteise keelt, aga kalale kutsusid nad mind sellegipoolest.

Esfahan ja Ir4n H4xx0r

2009-11-21T10:45:00.000+02:00

Sain Iraani valitsuse internetitsensuurist jagu. Selleks tuleb
k2ivitada pisike exe-failike nimega UltraSurf. Internetist seda
t6mmata ei saa, sest vastav sait on... noh... blokeeritud. Aga kui
kysida, siis umbes iga teine noor inimene v6ib selle sulle m2lupulga
peale kopida. J2rjekorde n2ide sellest, et keelud ja tsensuur on
m6ttetud asjad. Nad ei saavuta midagi, muudavad lihtsalt inimeste elu
ebamugavamaks.

Esfahan on muidu kift, rahvas on sama 2ge, aga liiklusummikud ja
reostus pole nii hullud, kui Teheranis. Elame peat2nava 22res ja
6htuti umbes 10-12 vahel on siin selline komme, et jube pikk rongk2ik
autosid s6idab m66da peat2navat edasi-tagasi, inimesed autodes
pasundavad, lasevad k6vasti muusikat ja huilgavad. Vahest on m6ni auto
ka lilledega kaunistatud, vahest s6idab rongk2igu l6pus vilkuritega
politseiauto ja hyyab valjuh22ldist midagi farsi keeles. Ma pole veel
aru saanud, kas politsei yritab neid korrale kutsuda v6i vastupidi,
osaleb rongk2igus. Ja mis rongk2ik see selline yldse on. Oleks ma
Eestis, arvaks et pulm. Aga see toimub igal 6htul. Pealegi siin on
Iraan. See rahvas siin v6ib niiv6rd r66msameelselt t2histada n2iteks
seda, et 6htu j6udis k2tte v6i seda, et naabert2nava Mehrat sai
hakkama jube maitsva kebabiga. Neist v6ib k6ike uskuda.

T2na 6htul pyyan v2lja uurida, mis v2rk on. Sest kuna nad mu
hotelliakna alt iga kymne minuti tagant m66da s6idavad, siis magada
niikuinii ei saa.

ps - pilte ikka yles panna ei saa. Internet on flickri jaoks liiga aeglane.

Teheran sai läbi

2009-11-19T18:34:00.003+02:00

Oli täiesti hull. Meid adopteerisid kaks neidu, kellele ma mõttes andsin nimeks Õed Segased. Nad sisustasid ära kogu meie aja. Vedasid meid autoga ringi, toitsid, lahutasid meelt, jagasid infot. Istusime nendega restoranides, kohvikutes, liiklusummikutes ja parkides. Põhimõtteliselt polnud meil endal vaja enam mitte millegi pärast muretseda, kõik tehti ette ja taha ära. Uskumatu.

Õed Segased on nad sellepärast, et üks (Anusha) ei osanud eriti inglise keelt, aga juhtis autot nagu segane. Ise ta ütles, et nagu Schumacher. Ma arvan siiski, et nagu segane. Aga siin on kõik juhid sellised. Teine (Hourieh) oskas inglise keelt veidi, aga mitte eriti palju, arvestades, et ta töötab inglise keele õpetajana. Ja oma vähest keeleoskust kasutas ta suht segase jutu ajamiseks.

Iraan on siiani mulle õpetanud:
- Keelebarjäär ei tähenda, et suhelda ei saaks. Vabalt saab: kehakeele, käte, häälitsuste ja telepaatia abil.
- Alkoholikeeld ei tähenda, et pidutseda ei saaks. Need inimesed siin pidutsevad kaine peaga hullemini kui eestlased purjus peaga.
- Riietumist puudutavad sundused - vähemalt põlvedeni ulatuv mantel ja kaetud juuksed - ei tähenda, et naised ei või ilusad välja näha. Siin ringi vaadates saad aru, et taljesse liibuva lõikega mantlis ja pearätiga naisterahvas võib väääga seksikas olla.

Aga kõik "ebasünnis" (ehk see, mis puudutab muusikat, pidutsemist ja üldse enese hästi tundmist) käib muidugi suletud akende ja ettetõmmatud kardinate taga. Ja keset pidu võib keegi sulle muu jutu seas poetada, kuidas politsei teda suviste valimisjärgsete demonstratsioonide ajal puukaigastega peksis või kuidas tema kõrval seisnu kuuli sai. Politseid on siin kahte tüüpi - bad police ja good police. Institutsionaalsetest tagamaadest ma pole aru saanud, aga bad police liigub põhiliselt öösiti. Tean, et kui bad police on läheduses, siis ei tohi eriti midagi teha. Peab seisma, kõndima või istuma ja vaatama sirgelt enda ette. Siis ei juhtu midagi halba. Good police on seevastu väga abivalmis. Ükskord alustas good police meiega ise juttu, küsisid et kust oleme ja nii edasi, aretasid sellist tavalist turistidialoogi. Ja jutu lõpetuseks andsid meile igaleühele suhkrutüki. Politsei jagab suhkrut! No ma ei tea :)

Selline koht on siis see Iraan. Ma armun iga päevaga järjest rohkem ära. Ainsaks negatiivseks asjaoluks on Teherani kohutavalt reostatud õhk ja tohutud liiklusummikud, suure osa ajast veetsime seal ühest kohast teise liikudes, kas siis metroos, Segaste Õdede autos või mõnes taksos. Aga Teheran on nüüdseks õnneks seljataga.

Nüüd on meie rongi peal moodustunud kolmesest seltskonnast jäänud alles kaks - Pier (itaallane) sõitis tagasi Türki. Kurdistan on talle millegipärast väga hingelähedane ja ta läks sinna mingit fotoreportaaži tegema. Meie Francisega jätkame Iraani lainel. Kirjutan seda praegu bussis teel Esfahani poole. Francis nokib mu kõrval magada. Kui interneti leian, siis postitan ära kah.

PS - Kõik kes te loete seda blogi facebooki kaudu, teadke et facebook on Iraanis blokeeritud ja ma ei saa teile vastata (kuni ma ei leia häkki, millega blokist mööda saab). Flickr on kah blokeeritud, sestap ei ole ma saanud ka uusi fotosid üles panna. Tuleb kannatada Indiani (poolteist nädalat veel).

Teheran

2009-11-16T10:54:00.003+02:00

Rong jäi umbes 10h hiljaks, seega kestis sõit Istanbulist Teherani kokku 84h. Türgi territooriumil sõitis rong enamasti umbes 50 km/h, seega tunne oli väga kodune (nagu Edelaraudtee). Sellest sõidust võiks eraldi postituse teha, aga uued muljed tulevad aina peale ja ma lihtsalt ei jõua kõike üles kirjutada kahjuks.

Igatahes oleme nüüd Teheranis ja peale esimest päeva olen ma täiesti vapustatud. Inglise keeles on hea väljend: "Can't get one's head around smth." No praegu on nii, et I just can't get my head around this place. Ma mõtlen Iraani tervikuna. Ja eriti siinseid inimesi. Kuidas saab olemas olla nii siiralt ja otsekoheselt heatahtlik, uudishimulik ja külalislahke rahvas? Miks nad on olemas? Kust nad tulid?

Me olime Teheranis viibinud alla kuue tunni, kui meil oli juba neli telefoninumbrit, kuhu helistada, kui peaks abi vaja olema, kui tekib mingeid küsimusi või on lihtsalt jututuju. Sõbraks saamiseks piisab siin sellest, kui minna tänaval kelleltki juhiseid küsima või mõnikord ka sellest, kui lihtsalt kellelegi möödudes otsa vaatad. Kohe alustatakse juttu ja sõbrunetakse. Meie õhtu lõppes sellega, et olime ühe perekonna pool kodus, sest me arutasime poes omavahel inglise keeles kust leida pudelivett ja üks neiu küsis, kas ta saab meid aidata. Sai küll aidata - otsis meile selle pudelivee, jalutas ja jutustas meiega tund aega mööda Teherani tänavaid ja lõpuks viis enda poole koju, kus tema perekond pakkus teed, puuvilju, datleid ja kooki, tema noorem õde mängis meile trummi ja et sellest jäi väheks, kutsuti kohale muusikaõpetaja, kes esitas pisaraidkiskuvalt ilusa traditsionaalse ballaadi mingil kolmekeelsel poognaga iraani pillil.

See, et meid õhtu lõppedes autoga tagasi hotelli viidi, oli juba täiesti loomulik. Polnud lihtsalt võimalik, et asjad oleksid saanud kuidagi teistmoodi minna, sest hotell asus tõesti Teherani teises otsas. Perenaine nõudis tungivalt, et me igaüks võtaksime kaasa ka kotitäie datleid. Me ei jaksanud enam vastu vaielda :)

Muud huvitavat juhtus niipalju, et surusime kätt Iraanis ja kogu maailma šiiidi kogukonnas väga püha mehega, sest sattusime lihtsalt mingisse mošeesse sisse astuma. Mošees oli väga tšill atmosfäär. Laed ja seinad olid kaetud peegelmosaiigiga, kogu ruum oli heledasti valgustatud ja inimesed siin-seal põlvitasid palves. Ruumi ühes otsas istus kõrge trooni otsas mingi vanamehenäss (ehk mulla) ja rääkis mikrofoni sisse mingit farsikeelset juttu. Tema ümber istusid olid poolkaares härdad kuulajad. Hiljem nad ka laulsid midagi, nii et pisarad silmas. Istusime seina äärde maha, sest ei tahtnud inimesi väga segada. Aga ikka tuli mingi mees, tutvustas ennast ja küsis, kust me oleme (praegu on meid kolmene seltskond, kes rongi peal moodustus: mina Eestist, Pier Itaaliast ja Francis Quebecist - muide umbes pooled inimesed siin isegi teavad Eestit, uskumatu). Ajasime temaga veel veidi juttu, kuni mulla lõpetas oma rituaali. Siis ta vabandas end hetkeks, ütles et tutvustab meid mullale ja läks mullaga rääkima. Selle peale liikus mulla meie juurde, kogu mošeetäis rahvast hardas austuses tema järel (omavahel trügides, sest igaüks tahtis mullale lähemale pääseda). Meid filmiti ja pildistati mobiilidega, ja mulla hakkas meile läbi oma tõlgi rääkima. Kõigepealt vabandas, et ta inglise keelt ei oska, ja siis ütles mitmel erineval moel, et oleme siin linnas tema külalised, kui meil peaks vaja olema toitu, öömaja, raha, sõpra, abi jumalasõna osas või ükskõik mida muud, siis me ainult öelgu talle. Ülejäänud rahvas noogutas innukalt kaasa ja ma olin kõigest sellest nii liigutatud, et ei osanud muud, kui tammuda jalalt jalale, korrutada totakalt "Very nice, thank you!" ja mõelda, et mu sokid peale kolmepäevast rongisõitu vist haisevad väga.

Hiljem selgus, et see mulla polegi mulla, vaid lausa ajatolla, tema nimi on Amjad ja ta on tõeliselt sõbralik ja suure vaimuga mees, seda võin ma nüüd öelda. Temast lihtsalt kiirgus seda.

Kui ma Indiasse esimesest silmapilgust armusin, oli see selle maa tohutute mastaapide, demograafilise ja sotsiaalse olukorra ning psühholoogiliste ja spirituaalsete reaalsuste paljususe tõttu.

Praegu, peale esimest õhtut Iraaniga, on mul taas tunne, et ma olen armunud. Aga seekord elanikkonda, lihtsalt inimestesse siin. Eks vaatame, mis tulevik toob. Praegu on alles esimese päeva õhtu ja seda kõike on olnud nii palju, et ma nüüd lihtsalt panen pastaka käest, sest olen rampväsinud.

Head ööd!

Vallutasin Aasia

2009-11-10T13:50:00.001+02:00

Peale kahte lühikest luureretke Aasia poolele kolisin eile lõplikult
siia. Vahepeal oli siis selline situatsioon, et ise viibisin Aasias,
mu seljakott aga hostelis Euroopas. Nüüd aga olen Euroopa tolmu
saabastelt pühkinud ja ilmselt ei jõua kodumandrile tagasi enne
kevadet.
Istanbuli kohta niipalju, et kui tahate linna, milles oleks paras
ports eksootikat aga mis oleks siiski suht euroopalik, siis tulge
siia. Aga arvestage, et see on elanike arvult maailmas suuruselt viies
linn. Ja oma suuruse tõttu ei ole ta nii odav, kui "vähearenenud"
Türgi kohta võiks oletada. Eriti kehtib see alkoholi kohta, millele
Türgi on kehtestanud väga kõrged maksud. Samas eestlasele ikkagi
täiesti talutav. Ööelu on siin see-eest selline, et Zavoodi tihedusega
kokkupakitud pidu käib 4-5 kvartali suurusel territooriumil. Tõsiselt,
püüdsin sellest mäsust risti läbi minna, oi kui kaua aega läks.
Praegu elan Koray nimelise noormehe keldrikorteris Aasia poolel
Kadiköy linnaosas. Noormees ise läks sõbra juurde, sest kahekesi siia
elama ei mahu. Vaat selline külalislahkus. Küll aga jättis ta mulle
oma koera. Mängime ühe kollase plastmassrõngaga ja ma loen talle
Orwelli "Loomade farmi" ette.
Muide, ma mõtlen, et peaksin "Loomade farmist" enne Iraani piiri lahti
saama. Tõenäoliselt on see Iraanis keelatud raamat ja võib piiri peal
jamasid tekitada. Vähemagi pärast on inimesi Iraanis vangi pandud -
näiteks vales kohas pildistamise eest. Nõukogude Liidu kasvandikuna ma
umbes tean, kuidas need asjad toimivad. Lapsena nägin "Loomade farmi"
käsitsi trükitud eestikeelset tõlget kiirköitja vahele köidetuna ja ei
mõistnud, miks peaks selline tore loomadega raamat keelatud olema.
Kuidagi veider on mõelda, et ma kardan raamatut üle piiri viia.
Raamatut?!! Raamat kui keelatud aine. Jabur.
Kui tsensuurist rääkida, siis internet on Türgis tsenseeritud.
Avastasin selle, kui püüdsin vaadata üht youtube-i videot. Kogu
youtube on "decision no 2008/402". Selle peale guugeldasin pornot ja
ennäe - enamik pornosaite kah blokeeritud. Elagu valitsused, kes
otsustavad inimeste eest, mis meile hea on!
Igatahes, rongipilet Teherani on ostetud, kolmapäeva õhtul asun teele.
Vahepeal on väike laevasõit üle Van-i järve Ida-Türgis, kuid üldiselt
kestab rongisõit kolm ööpäeva. Millega on kõige parem liiprite maitset
suust peletada?

Puhkan Istanbulis

2009-11-07T11:29:00.001+02:00

Eelkõige puhkan blogimisest. Seetõttu ei viitsi praegu kirjutada.
Kuulsin ja nägin pilti, et Eestis tuli lumi maha. Mind tabas
koduigatsus. Hoidke mu Eestit hästi!

Vahelduseks pilte

2009-11-04T15:50:00.001+02:00

Reisi pildigalerii tekib tasapisi siia:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157622607583529/

Osad vajavad ilmselt timmimist ja kommentaare, aga kõik see tuleb kunagi hiljem.

Rahvastevaheline ühendus lõpuks ometi leitud!

2009-11-03T17:41:00.001+02:00

Palun teatage kohe ÜRO-le: leidsin rahvastevahelise ühenduse! See asub
Odessa ja Istanbuli vahel kurseeriva reisilaeva M/S "Caledonia"
pardal! Vaata fotot. Kes oleks osanud arvata :)

Muid uudiseid laeva pardalt: ümberringi on meri! Ja midagi peale mõne
vahest mööduva laeva näha ei ole. Laev ise on umbes sama suur kui
Hiiumaa praam, siin on üks inimtühi "Disco Bar" (kui välja arvata
baarmen/dj) ja üks koht kus istuda ja telekat vaadata ja muud nagu
polegi. Suurema osa ajast veedan seega oma kajutis või üle koridori
ameeriklaste kajutis (sõbrunesin siin ühtedega). Mobiililevi keset
Musta merd ei ole, aga üks Ukraina operaator pakub mingit
erikuraditelefoniteenust (satitelefoni?). Wifit pakutakse ka, aga
selle kiirus on umbes täpselt nii suur, et mulle tundub et andmeside
käib läbi selle sama erikuraditelefoniteenuse (satitelefoni?). 1 tund
internetiühendust maksab 5 USD, maksta tuleb administraatori kätte.
Siis administraator helistab kuhugi, mõne minuti pärast tuleb üks onu
ja viib su paar korrust kõrgemale, mingisse aparaate täis tuppa ja
trükib mingist kassatšekiaparaadist välja paberi, kus on sinu
kasutajanimi ja parool. Teenindus on siin väga sõbralik ja
personaalne.

Toitlustuskorraldus on siin ka ainulaadne. Ettenähtud kellaajal
hüütakse kõlaritest midagi arusaamatut, mille peale inimesed kogunevad
söögisaali ja kõik istuvad endale ettenähtud ja piletil ära märgitud
numbriga lauda. Lauas istub neli inimest ja kõik siis niimoodi söövad.
Samal ajal tuleb ka sotsiaalne olla ja oma lauakaaslastega vestlust
purssida. Kes mis keelt parajasti oskab. Nurgast jälgib toimuvat
ohvitseride laudkond. Sellist korraldust olen ma veel näinud
Titanicu-ajastut kujutavates filmides, mujal mitte. Päris äge.

Kõik reisijad pidid käima ka laevaarsti visiidil. Laevaarst küsis et
kuidas elu läheb, kuhu reisida on plaanis ja ega seagripisümptomeid
pole täheldanud. Selline muhe vanamees, ütles et väga naudib oma tööd,
saab palju vestelda. Kuigi mulle tundub, et seda lõbu on tal ainult
selle seagripipaanika ajaks.

Nagu oodata võis, on siin põhiliselt ukrainlased ja türklased, kuid
nagu igal pool, on ka siin peale minu veel mõned backpackerid. Üks on
Austraaliast ja kaks nagu eelpool nimetatud USA-st. Üks neist on ka
Eestis käinud, ja esimese asjana mainis ta Eesti naiste ilu - nii et
Eesti naised, olge meelitatud, isegi keset Musta merd pean teile
komplimente edastama. USA poisid said omale lauanaabriteks 40-aastased
usbekitarid, kes on vastupidiselt, mitte nii ilusad ja vaeseid
ameeriklasi agarasti oma kajutisse kutsuvad.

Minu kajutikaaslasteks on üks arusaamatut päritolu noormees, kes
räägib vene keelt, aga enamasti on kuhugi kadunud või magab oma
voodis. Teine on St. Peterburis elav venelane, kes on teel
Kinshasha-sse, kus teda ootavad mootorrattad ja sõbrad. Lähevad umbes
kuuajasele Aafrika-tuurile. Käib iga aasta umbes taolisel reisil. Vaat
selline mees. Eestlasi fašistideks ei pea, aga gruuslasi peab
augustisõja algatajateks küll. Et me temaga nende teemadeni üldse
jõudsime, tähendab muidugi seda, et me jõime koos viina
(tema+ameeriklased). Ja noh saimegi sõbraks. Ja ühtlasi panime paika
Putini, Obama, bin Ladeni ja muud olulised maailmaajaloolised
küsimused. Üldiselt suht mõistlik tüüp.

Kuna siin eriti midagi teha pole, siis tänan õnne, et leidsin enne
lahkumist Odessast raamatupoe, kus müüdi umbes kümmet ingliskeelset
raamatut. Ostsin kolm neist ära: Mario Puzo "Ristiisa", Orwelli
"Animal farm" ja Burroughs "Gods of Mars". Tiiatriin - Gaimani polnd.
Ühel ameeriklasel nägin ka "Catcher in the Rye'd", ilmselt võtan selle
talt varsti laenuks. Ristiisa sain just praegu läbi, aga lugemist
õnneks niisiis veel jätkub.

Sellega lõpetan oma ettekande Mustalt merelt, rahvastevahelist
ühendust kandvalt kruiisilaevalt M/S "Caledonia"!

Apokalyptilised tervitused seagripipealinnast!

2009-11-01T21:02:00.001+02:00

V2lit66d j2tkuvad. Neegervenelase nimi on Ben. Tema ema on venelanna,
kes putkas N6ukogude piiride avanedes USA-sse. Emaga on Benil mingi
probleem. Ja yhel hommikul kell 6 otsustas ta hakata seda probleemi
telefoni teel lahendama. Ta tegi seda samas toas, kus me ylej22nud
magada pyydsime. Konstrueerisin m6ttes juba mahlast lauset, millega
teda kostitada, aga siis tabasin, et ma tulin maailmasse ju selleks,
et seda kogeda, mitte selleks et siin ymberkorraldusi teha. Seega
j2tsin situatsiooni sekkumata (wu wei) ja lihtsalt lamasin edasi.
Lamasin ja kuulasin, kuidas neeger oma teiselpool planeeti asuva emaga
tylitses. L6puks l2ksid nad v2ga tylli ja Ben pani toru 2ra. Elamus
missugune.

K6rvalvoodisse laekus yks ukraina juurtega ameerika chikk, kelle
vanemad elavad Tallinnas. Kui ta kuulis et ma olen Eestist, hakkas ta
minuga kohe vene keeles suhtlema ja v6ttis v2lja pudeli Vana
Tallinnat. No ait2h :) Aga chikk on lahe, teeb mingit kunstiasja ja
reisib ringi. R2ndlind nagu mina, ainult et on leidnud omale sellise
t66, mida saab reisi k6rvalt teha. Peaks omale ka mingi sellise
rahateenimisvariandi leidma. Kas kellelgi on t66d pakkuda? Oskan
k6ike, mida ei oska, selle 6pin kohe 2ra :)

Mind yldiselt turistiv2rk eriti ei huvita, pyyan selle asemel kogeda
seda sama, mida kohalikud. Aga laup2eval proovisin siiski ka t2iega
turisti panna, ehk siis k2isin vaatamas yhte vaatamisv22rsust. Siin on
tohutu Suure Isamaas6ja memoriaal, umbes nagu Maarjam6isa oma
Tallinnas, aga noh Kiievile kohaselt mastaapne. Ehe n6ukogude
sotsrealism, stiililiselt kuulub samasse perekonda Maarjam6isa ja
pronkss6duriga. Ilmselt on kogu Ida-Euroopa taolisi asju t2is.
K6ndisin nende t66liste ja talupoegade ja s6durite bareljeefide vahel,
kuulasin k6laritest l2rtsuvaid venekeelseid veliikaja voina laule ja
syda l2ks pahaks. Rezhiim n2ljutab k6igepealt tahtlikult ja
ettekavatsetult paar miljonit inimest surnuks, siis paiskab elluj22nud
m6ttetusse ja k6ikeh2vitavasse s6tta ning seej2rel pystitab nendele
samadele inimestele memoriaali. Taoline ajaloo iroonia ei mahu minu
sisse lihtsalt 2ra, see tahtis v2lja tulla ja m6tlesin juba t6siselt,
et pean kuskil p66sa taga k2ima. Komberdasin siiski kuidagi metroosse
ja s6itsin tagasi linna.

J2rgmiseks oli plaanis Tshernob6li muuseumi minna, aga olles veidi
selle ukse peal k66lunud, sain aru et sellist muuseumiformaadis
konserveeritud masendust ei ole mulle juurde kyll vaja. Juba fuajees
oli mingi Hiroshima laste joonistus ja see m6jus masendavalt. J2tsin
muteerunud looted ja fotod plahvatanud reaktorist vaatamata ja l2ksin
hoopis linna peale fotojahile. K2isin linna peal ja all ringi (olen
metroosse j2tkuvalt armunud), kl6psisin pilte ja sain pidevalt
pragada. Metroos on millegip2rast nii, et kui paariks minutiks kuhugi
pildistama j22d, tuleb kohe mingi vormis t2di ja ajab su minema. Jube
tyytu, ma ei saa aru, mis neil pildistamise vastu on. Pidin tegutsema
mobiilselt.

Eile m2rkasin esimest korda neid seagripi-inimesi, kes kirurgimaskiga
ringi k2ivad. Uudistes on, et l22nepoolsed oblastid on
liikumiskeeluga. T6mbasin kaardi peal vastavad oblastid maha - nendega
on nyyd siis yhel pool. 6nneks Kiiev ja Odessa on okei. Aga koolid
olevat siiski suletud ("pikendati koolivaheaega") ja avalikud yritused
olevat kah 2ra j2etud (kuigi k2isime eile jalkamatshil, Kiievi Dynamo
vs Lvovi Karpati - ja Lvov on selle nii6elda epideemia keskmes).
Loodan et liikuda ikka lubatakse, v2hemalt rongipilet Kiievist
Odessasse mulle myydi. Rong v2ljub paari tunni p2rast. Praegu olen
Kiievi vaksalis ja kirjutan internetikohvikust seda sissekannet
(sellep2rast polegi t2pit2hti, vabandan).

Infoteadustaja kuulutab iga natukese aja tagant mingite rongide
saabumisi ja v2ljumisi, aegajalt kostab ka s6na "epidemia". Mu ukraina
keel ei v6imalda kahjuks teate sisust aru saada. V2ga p6nev.

T2na siis j2lle rongiuni.

Ikka Kiievis

2009-10-29T19:05:00.001+02:00

Ikka Kiievis. Tegelen antropoloogiliste välitöödega. Uurimise all on
vene keelt valdav neeger (nüüd saan öelda, et olen neegriga vene
keeles vestelnud, kas sina oled?), tätoveeringuhull "dude" Torontost
(kellele läheb väga peale natsi- ja kommunismisümboolika, mida siin
turul hunnikutes müüakse ja eriti neid müüvate vanameeste
vanglatätoveeringud), suhtlemine kohalikega, kes inglise keelt ei oska
rääkida ja vene keelt ei taha rääkida (tegelikult paljud oskavad
inglise keelt, ma valin just need kes ei oska, on huvitavam), politsei
(kelle tööks on välja näha nagu ambaalid ja millegi massist
silmatorkava korral kohe tulla tüli norima), enamvähem pidevalt sadav
vihm (püüan välja uurida mis keeles ta sajab).

Paralleelselt teostan ka kahte linnageograafia-alast uurimust:
esimeseks teemaks on Kiievi stalinistlik massiivne linnaplaneering
(kui see pole veel ÜRO maailmapärandi nimekirjas, tuleks see koheselt
lisada!) ja teiseks teemaks Kiievi Underdark - siin toimub vist tõesti
pool elu maa all. Usun et kõik tähtsamad ja ka paljud mitte eriti
tähtsad toimetused saab tehtud, ilma et peaks kordagi maa peale
tulema. Need tunnelid ja eskalaatorid... uuuh. Ülihull. Sukeldun taas.
Tšau!

Teisipäev, Kiiev

2009-10-27T23:29:00.005+02:00

Vaimustav öine rong tõi mind Varssavist Kiievisse. Rong, mille sees
oli kõik pruun ja kus vaguni peale oli kaks reisijat. Üks neist mina.
Keset ööd veeretati rong suurde angaari kus õlised päkapikud tõstsid
vagunid ükshaaval tungraudade peale ja vahetasid rattad. Võrguvahetus
Poola raudteevõrgust Ukraina oma vastu nõudis ka riistvaravahetust,
sest neil võrkudel on erinev rööpmelaius.
Leidsin siin ühe hosteli, kus öömaja maksab ainult €10. Ükski silt
selleni ei juhata, tulin aadressi peale kohale, otsisin maja, seejärel
trepikoja ja seejärel õige ukse. See asub lihtsalt ühes kesklinna
korteris. Kui ma pika edasi-tagasi tuiamise peale selle leidsin ja
lõpuks sisenesin, vaadati mind alguses veidi imelikult, et mis mõttes
keegi lihtsalt sisse tuli, ilma et oleks nädal aega ette bronninud ja
siis lasknud ennast lennujaamast ära tuua. Aga teenindus on igati
okei, siin on internet, pesuvõimalus ja mustanahaline ameeriklane kes
räägib kogu aeg. Nüüd juba umbes kümnendat tundi järjest. Kui ma linna
peale läksin, rääkis ta sellest, kui nõme on Ukraina. Kui ma tagasi
tulin, rääkis ta sellest, millised filmid talle meeldivad. Hetkel
räägib ta sellest, millist rolli mängib maailma poliitiikas Kanada jaa
nii edasi. Ta vaeseke on kuidagi sattunud siia õppima. Ilmselt peab ta
siin olema veel tükk aega. Paras talle :)
Tšernobõli tuur jääb vist ära. Saatsin laiali palju kirju, enamik
firmasid vastasid, et peab hullult pikka aega ette bronnima. Esimene
vaba slott oli 1. november. See eriti ei sobi, sest siis olen ma juba
Odessas, sest sain laevapileti 2. novembriks Odessast Istanbuli.
Praegu mõtlen, kas veeta nädalavahetus Kiievis või Odessas. Kui
kellelgi on soovitusi, andke teada.
Aga Kiiev on kuidagi... väga suur. Olen liiga kaua Eestis olnud ja
harjunud ära Tallinna ja Tartu suuruste kökatsitega. Kiiev on lihtsalt
massiivne. Kõmpisin umbes viis minutit, püüdes MÖÖDUDA ühest majast!
Läksin alla mingisse tunnelisse, et saada teisele poole ühte tänavat
ja avastasin ennast kaubandusvõrgust. Seal, kus mõistuse kohaselt
oleks pidanud olema väljapääs tänavale, algas suur mitmekorruseline
virukeskus eskalaatorite ja lõhnava kosmeetikaosakonnaga. Üleni maa all! Lõpuks, kui suutsin sellest kõigest väljuda, olin maapealse arvestuse kohaselt jõudnud eiteakuhu.
Metrood ma pole veel julgenud proovida. Siin-seal maa all on
pendeldavad uksed, kust tuleb juba metroo lõhna, aga ma jätan selle
homseks. Wikitraveli kohaselt on siin ka maailma sügavaimal asuvad
metroojaamad ja pikimad eskalaatorid. Nostalgialaks
lapsepõlvetrippidest Moskvasse ja Leningradi saab ilmselt olema tugev.
Praegu jätan vaese ameeriklase siia vatrama ja kaon ise öise Kiievi
peale fotokaga sihitult tuiama.

Esmaspäeva hommik, Varssavi bussijaam

2009-10-26T12:56:00.001+02:00

Veetsin ööpäeva Baltikumi bussides ja bussijaamades. Pärnu - Riia -
Paneveżys - Vilnius - Varssav. Vilniuses oli mul 4 tundi aega, seega
sain kokku Sigutega, kes tegi mulle natuke linnaekskursiooni ja viis
enda juurde, kus sain veidi end kasida, sϋϋa ja telekast leedu
talendijahi saadet vaadata. Päris elus kultuur, väga tore. Sigute on
ka väga tore ja see emotsioon on nϋϋd minu jaoks laienenud temalt kogu
Leedule. Leedu on väga tore :)
Kohvikus ettekandjaga suhtlemisega sain juba täitsa ise hakkama.
Vajalikud väljendid: labas ja kava su piens, hiljem saskaite ja aciu.

Vilnius-Varssavi bussisõit kestis koos peatuste ja passikontrolliga
veidi ϋle kϋmne tunni. Naljakas oli jälgida, kuidas inimesed
nihelesid, väänlesid ja ohkisid, pϋϋdes pinkidel leida mingit
magamisasendit. Tundus, et bussitäis inimesi olid ostnud pileti
mingile seansile, mille käigus igaϋks pidi toppima kandilise klotsi
ϋmmargusse auku. Tulevad kokku, istuvad kϋmme tundi suures plekist
kastis ja topivad, aina topivad. Lõpuks väljuvad tϋlpinuna juba hoopis
teises linnas.

Ent oma põhifunktsiooni see etendus siiski täitis ja ma olen
Varssavis. Poola pole nii tore, kui Leedu. Siin on ainult ϋks suur
bussi-rongijaam, mingi tunnelirägastik maa aluste baaride ja
kioskitega, ning õnneks ka see internetikohvik siin. Ma
põhimõtteliselt keeldun siit kompleksist ka lahkumast, sest Sigute
tegi mulle selgeks, et terve Poola on halb ja paha (neil on sellised
ajaloost tulenevad omavahelised tunded, eksole). Arvatavasti istun ma
siin jaamas kuni lahkumiseni. Austusest Sigute vastu :) Ja sellepärast
ka, et on vaja internetist Ukraina kohta palju lugeda ja kaustikusse
reisikirja kirjutada.

Antropoloogi märkmeid välitöödelt: siin poola internetikohvikus istub
mu kõrval ϋks (vene?) neiu ja räägib Skype'i teel oma emaga:"Da, mama.
Da. Da, ja znaju. Da, mama. Da." Nii juba mitu minutit. Lahedad
kodused hetked, lihtsalt võõras keeles.

Tulevikuplaanid on sellised, et esiteks pϋϋan leida rongipiletit
Kiievisse, sest bussist on veidi siiber. Teiseks mõtlen Kiievist minna
Tshernobõli ekskursioonile (nendest ekskursioonidest on tehtud hea
äri). Ja kolmandaks pϋϋan telekommunikatsioonivahendite abil osta 2.
novembriks Odessa-Istanbuli laevapiletit.

Järgmine sitrep järgmisest interneti levialast.

Aeg minna

2009-10-21T22:41:00.002+03:00

Sõbrad. Paljud teist on kindlasti juba teadlikud minu reisiplaanist.
Paljud teist sama kindlasti ei ole ka. Olgu siis uuesti üle öeldud:
pakin praegu oma seljakotti ja lahkun lähipäevil Tartust, suundudes
lõunasse ja siis itta. Otsesemateks eesmärkideks on Istanbul, Teheran
ja Nepaal. Sealt edasi pole veel plaane paika seadnud, ent kaugemaks
eesmärgiks on Kagu-Aasia, Austraalia ja Ameerikate kaudu teha tiir
peale meie armsale mullapallile. Tagasi plaanin jõuda millalgi
kevadel. Samas ma mitte midagi väga kõvasti ei plaani kah.

Siin blogis annan aeg-ajalt märku oma asukohast ja tegemistest.
Pikemat juttu ei maksa siia oodata, selle kirjutan kunagi tulevikus
korraga valmis ja panen üles.

Kohtumisteni laias maailmas.

Ma hukkusin kolmanda sõjapäeva hommikul

2009-10-13T12:07:00.003+03:00

Viimane reservõppekogunemise etapp on seljataga. Püssid on puhastatud ja tagasi kastides, aeg kokkuvõtteid teha.

See kolmepäevane madin, mis Uniküla metsades ja küngastel nüüd toimus, kujutas umbkaudu kahe kompanii kokkupõrget. Meie poolel osales vist oma 120-150 inimest, vastaspoolel võib-olla veidi vähem. Aga igatahes rahvast oli palju ja igal pool toimus kogu aeg midagi. Kaks korda käis meid õhust luuramas vaenlase kopter, üks kord soomukiks "kostümeeritud" veoauto. Õhku lasti väga palju lõhkeainet ja ära kulutati palju paukpadruneid. Magada sai kolme ööpäeva peale kokku vast neli tundi, pluss need lõputud tunnid laskepesas "nokkimist". Praegu tunnen ennast taas juba peaaegu inimesena.

Minu esimene tulevahetus toimus kohe esimesel öösel, s.t. vastu laupäeva. Mina ja jaoülem olime just lõpetanud oma vahetuse postil, ja liikusime tagasi laagri poole läbi öise metsa. Mets oli pime ja täiesti vaikne. Jaoülem hiilis ees, tal oli öövaatlusseade. Mina läksin umbes 10 meetrit tagapool. Oma öövaatlusseadmega tuvastaski ta ühte metsateed mööda lähenemas kolm meest (tegelikult neli, nagu hetke pärast selgus). Võtsime varjatud positsioonid, lasime neil läheneda ja hüüdsime tunnussõna esimese poole. Et äkki on omad. Tunnussõna teist poolt neilt vastuseks ei tulnud, vaid nad hakkasid hoopis ruttu varje poole liikuma. Selge, tegu on vaenlasega. Avasime tule ja mu pulss läks lakke. Praegu tundub, et ka mõttetegevus nagu lakkas. Kõmmutasime veidi teineteise poole, nad hakkasid meid paremalt tiibama. Ma olin ärevusest täiesti segane. Metsavaikusest sai hetkega põrgu täis pauke ja plahvatusi. Plahvatusi sellepärast, et nad hakkasid meie poole lõhkepakette pilduma. Kui üks minust viie meetri kaugusel plahvatas, küsis jaoülem: "Laseme jalga?". Ma ei vastanud. Ma vist isegi ei mõelnud. Ilma igasuguse koordinatsiooni ja katteta panin lihtsalt liduma. Sisuliselt ulatasin vastasele enda ja oma jaoülema seljad sildiga "Palume tulistada". Lahingutuhinas läks lihtsalt meelest, et üks peab katma, kui teine liigub. Aga noh, õppus ongi selleks et õppida. Järgmine kord olen loodetavasti juba targem.

Taandusime, kohtusime ühe teise jao võitlejaga (kelleks oli Tari). Ta oli teel sinnasamma postile, oma paarilisele appi. Mõtlesime veidi järgi. Andsime rühmaülemale olukorrast teada ja jäime käsku ootama.

Sellest hetkest oli mets nüüd hoopis teine koht. Poolkuu valguses oli kõik mustvalge, värve ei eristanud. Kõik oli väga vaikne, iga krõps ja nagin oli kaugele kuulda. Mu süda tagus nii kõvasti, et segas kuulmist. Mul oli kohutav hirm. Nähtavus oli selline, et vaikselt liikudes oleks võinud vabalt mulle 10 meetri lähedusse hiilida, ilma et ma oleks näinud. Kartsin kõike. Riided kahisesid, rakmed nagisesid. Kõrge pulss ajas hingeldama. Püüdsin hingeldust tagasi hoida, et paremini kuulda. Siis tekkis lämbumistunne. Ja üle selle kõige vasardas rinnus kohutav hirm. Hirm hirm hirm. Lämbumistunne ja hirm.

Siis tuli käsk, et me kahekesi peame saatma Tari postile. See tähendas, et peame liikuma tagasi läbi selle ala, kus mõnda aega tagasi olime tulevahetuses. Ma tundsin füüsilist vastikust selle vastu. Liikusime hiilides, suhtlesime käemärkidega ja äärmisel juhul sosinal. Oma tunnustuseks pean ütlema, et sain enda kontrollimisega suhteliselt hästi hakkama. Saatsime Tari ära, liikusime ise tagasi. Nägime ühel korral ka vastaseid - musti varje taeva taustal liikumas üle seljandikuharja. Kui lõpuks jõudsime oma rühma alale, oli tõeline pääsemise tunne. Siin võis end tunda jälle enam-vähem turvaliselt. Oli poolteist tundi aega magada, terve igavik. Siis tuli minna uuesti järgmisele postile. See tähendas kahte tundi istumist ja taas kohutavat hirmu. Palavikuline kuulamine ja samal ajal oli ka võitlus unega. Segu surmahirmust ja kohutavast unest on uudne tunne. Tavaliselt hirm ajab une ära. Aga kui see hirm kestab tunde, ja sul on tõsine unepuudus, siis on kõik võimalik. Kuulatasin ja iga krõbina korral kaalutlesin kas pöörata pead sinna suunda ja vaadata, või mitte? Pea keeramine tähendanuks riiete kahinat, mis antud kontekstis oli kohutav kära. Pealegi nägemismeelest polnud seal eriti niikuinii kasu. Kuidagi moodi pidasime siiski hommikul kella kuueni vastu ja saabus vahetus. Liikusime tagasi rühmaalale, saime 20 minutit magada ja siis läksime põhipositsioone mehitama. Üks öö jälle edukalt seljataga.

Teisel päeval andsime lahingu soomuki ja selle järel peale tungiva jalaväerühmaga. See oli kontrollitud lahing (s.t. algas ja kulges umbes vastavalt kompanii juhtkonna kavale). Peale esmast tulekontakti tõmbusime terve jaoga tagasi eelnevalt ettevalmistatud põhipositsioonidele, selle käigus möödusime teise jao liinist, sain jälle Tarile lehvitada. Kõva lahingukära kostis mõnda aega, siis vaenlane taltus mõneks ajaks. Saabus öö, ja sai isegi poolteist tundi magada, sel ajal kui ei pidanud parajasti olema postil või sidepunktis valves.

Pühapäeva varahommikul, veel pimedas, aga alustas vaenlane uue pealetungiga. Jäi mulje, et ümber kogu kompanii ala käivad lahingud, laske oli kuulda väga mitmetest suundadest. Meie kaks jagu (kokku võib-olla kaksteist meest pluss rühmaülem) võeti positsioonidelt ja seati mingit teeristi valvama. Oli juba peaaegu valge. Õige pea oligi vaenlane platsis, terve rühm, nende ülekaal oli oma kaks ühele. Kattegrupp asus meie pihta kõmmutama, samas kui ründegrupp kenasti küljelt peale liikus.

Panime vastu mis suutsime, aga ülekaal ja koordineeritud rünnak tegid oma töö. Olime risttules. Nüüd ma võin öelda, et olen ka lahingus hukkumise ära proovinud sest meid notiti viimse meheni maha.

Kollastes vestides instruktorid reinkarneerisid meie üksuse ja me jätkasime kompanii reservis. Selleks ajaks olin ma juba nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi - kolm päeva füüsilist koormust, ärevustunnet ja väga vähest und. Pluss surmasaamine. Külmunud puulehed krõbisesid saabaste all, kui me marssisime üle päikesetõusust ja härmatisest punaseks värvunud raiesmiku kompaniiplatsi poole. Me olime hingeldavad kummitused, kaks jagu surnud sõdureid, liikumas mööda männitüvedest seinte ning püssirohusuitsust ja udust tehtud katusega metsasihti. Eemalt vaadates meenutas see kirikulöövi. Suus oli nutuklomp. Tõusva päikese kiired moodustasid puuvõradest läbi tungides suitsu sisse pikki kiirtelehvikuid, väsimus tegi kergesti vastuvõtlikuks ja see kõik läks väga hinge.

Olime kompaniiplatsil, staabitelgist kostis pidevat telefonihelinat, lahingukära jõudis aina ligemale. Ma olin veendunud, et meie kompanii on kotti võetud ja hävitatakse. Mis tunne on, kui sa tead, et sul on jäänud veel võib-olla pool tunnikest? Me ronisime kompaniiplatsi kõrval olevale kõrgele künkale. Minu kõrval rühkis kompaniiülem isiklikult. Ma olin kindel, et läheme sinna mingit last standi võtma. Mul oli kaks salve laskemoona ja kolm lõhkepaketti. Otsisin paremat varjet ja murdsin veidi oksi, mis segasid nähtavust laskesektoris. "Siia me siis sureme?" küsisin 3. jao ülemalt, kes mu kõrval endale positsiooni ette valmistas. "Ei, siin me võidame!" Ta oli vana lahinguratsu ja võttis seda kõike optimistliku huumoriga, see tegi tuju veidi paremaks. See kõik on ju mäng, pole vaja nii emotsionaalselt võtta.

Peas vasardas ainuke mõte: mida ma reaalses olukorras teeksin? Sest praegu ma teadsin, et õhtul saan juba oma päris voodisse magama heita. Aga reaalses sõjaolukorras... Kas ma oleksin võimeline veel üldse funktsioneerima? Mina tunnen ennast peale kolmepäevast sõdimist tühjakspigistatud sidrunina. Ma suutsin ennast tagant sundida vaid niipalju, et mulle antud käsud täita. Meie vanaisad aga elasid niimoodi kuude kaupa. Ma olen hämmingus, kuidas nad suutsid. Kuidas sa suudad sellises situatsioonis veel mõelda, näidata initsiatiivi, tegutseda ja panna teisi tegutsema? Võtta vastu otsuseid, millest sõltub teiste inimeste elu? Hämmastav.

Kahjuks või õnneks küll olukord katkestati ajagraafiku kohaselt, enne kui vaenlane meieni jõudis. Seega ma ei tea, kuidas see oleks lõppenud. Vähemalt ei pidanud ma teist korda oma surma läbi elama. Saabus hoopis hommik, pakuti süüa, sai puhata ja hakata laagrit kokku korjama. Kuskil läbi udu oli peas ka ettekujutus dušist, oma voodist ja kuumast teetassist. Ootus oli magus.

Õhtul, kui meid oli Tartus formeerimispunktis laiali saadetud ja kogu üritus läbi oli, kõmpisin kodu poole. Vorm seljas, ka rakmed olid peale jäänud ja seljakott seljas. Mõtlesin, et käin Selverist läbi. Nägin küll välja väga räsitud. Aga mõtlesin, et ehk inimesed väga ära ei ehmata ja ei pahanda. Surfisin siis poeriiulite vahel, kui vastu tuli noor ema, kes lükkas sellest autokujulises ostukärus oma last. See roolis hoolega käru ja mind nähes hüüdis: "Emme vaata, sõjamees!" Ta läks nähtust millegipärast nii leili, et veel mitu minutit hiljem kuulsin ma kuskilt juurviljalettide vahelt lällamist: "Sõjamees, sõjamee-eees".

Kassiir ka naeratas leebelt.

Turvamees jälgis huviga.

Kui koju jõudsin ja peeglisse vaatasin, mõistsin nende emotsioonide põhjust. Maskeerimisvärvid olid mul endiselt näos.

Selveri sõjamees.