Ostja-robotid voolasid massina Kaubamaja laiast peauksest sisse ja välja, sõitsid eskalaatoritel ja seisid järjekordades. Pealiskaudsele jälgijale võinuks näida, et ostja-robotid on programmeeritud juhuslikku trajektoori mööda liikuma. Kuid tähelepanelikumalt vaadates võis näha, et nii see ometi polnud. Igal robotil surises tegelikult peakupli all programm - liikuda teatud osakonda ja leida teatud tunnustele vastav kaup. Lisaks jooksis neil kõigil sekundaartasandil ka palju kõrvalprogramme: need olid impulssostu-programmid, mis olid ooterežiimil ja aktiveerusid ainult vastava päästikaistingu peale - teatud sõna, kuju ja värvi kombinatsioon, numbri ja kauba kombinatsioon vms.
Müüja-robotid näitasid ostja-robotitele kaupa, liigutasid esemeid ribakoodilugejate alt läbi või seisid sisselülitatud naeratuseaktuaatoritega niisama ooterežiimil. Turvamees-robotid liikusid aeglaselt teiste vahel ja vilistasid aegajalt suu asemel oleva modemiga midagi oma raadiotesse.
Vaateaknaid kaubamaja välisseinas kattis kahe meetri kõrgune ribakood, mille numbrid tähtedeks teisendatuna andsid "ALLAHINDLUS_ALLAHINDLUS_ALLAHINDLUS;". Selle ribakoodi lugemine suurendas tänaval liikuvate ostja-robotite töömälus asuvat teatavat muutujat, millest sõltus nende kaubamajja sisenemise tõenäosus.
Aga mannekeenid, kes muidu olid programmeeritud vaateaknal liikumatult seisma, seisid nüüd samamoodi, ainult et ilma riieteta. Kuna neid ribakoodi tagant niikuinii näha polnud, oli Kaubamaja juhtiv Ülemraal otsustanud riideid nende seljas mitte kasutult seista lasta, vaid lasi need teisaldada müüdava kauba hulka.
Salaja õnnestus mul neist ka pilti teha. Kuigi ma kartsin neid kahte siinpoolset robotit. Mul on tunne, et nad nägid mind ja ma pidin kohe kiiresti põgenema.
