Hakka äikesevaatlejaks

Talv hakkab läbi saama, edastan pakkumise mis aitab sisustada soojemaid aastaaegu.
---

Kõiki, keda juhtumisi ilma- või äikseteema veidigi köidab, kutsun üles liituma Eesti Äiksevaatlajate Võrguga.

Asja eesmärk on koguda suhteliselt lihtsat infot äikse ja eriti sellega kaasenvate ohtlike nähtuste kohta võimalikult paljudest Eesti punktidest. Niiet vaatlusi saab teostada oma kodus või suvekodus või vaheldumisi mõlemas. Ühesõnaga, seal, kus parajasti viibite.

Vaadelda on vaja ainult siis, kui äike esineb. Kui äikest on, aga ei saa vaadelda millegipärast või kui olete üldse välismaal ntks. 2 nädalat, siis saate ka osa võtta asjast, lihtsalt tuleb märkida üles, mis kuupäevade kohta andmeid ei ole.

Vaatlusmetoodika on lihtne, vaatlejatelt ei eeldata eelnevat ilmavaatluskogemust või põhjalikke teadmisi äiksest, oluline on vaid huvi ja valmisolek lihtsamat sorti loodusvaatluste teostamiseks.  Kõik projektis osalejad saavad eestikeelsed vaatluslehed ning juhendi. Omal peaks olema ainult kell äikse algus- ja lõpuaegade määramiseks ja soovitavalt võiks tunda ka ilmakaari:D

Kui soovite Eesti Äiksevaatlejate Võrgu tegevusega liituda, täitke kirjale lisatud äikesevaatlejaks registreerumisleht. Täidetud registreerumislehe failinimeks võiks panna oma perekonnanime. Registreerimislehed saata minu aadressil seenno[ätt]ut.ee enne 10. märtsi 2006.

Tervitades ja aktiivset osavõttu oodates,
geograaf (2a) Sven-Erik Enno

P. S. Kui leidub mõni suurem asjahuviline, siis meil on EÄV juhtimise ja koordineerimise rühma ka veel uued liikmed teretulnud.

---
Asjale lisatud (Excelis koostatud) registreerimislehte siia blogisse üles riputada ei saa, sestap küsige seda mainitud e-maili aadressilt.
Täpsustus: "geograaf (2a) Sven-Erik Enno" ei tähenda et Sven-Erik on kaheaastane geograaf, vaid TÜ teise kursuse geograaf. Mainin igaks juhuks ära, sest inimkujutlusel pole piire.

Peace

Omapärane rahumonument Kambodzhas. Kohalikul rahval on põhjust rahu hinnata - 1970ndatel tapeti seal "reformide" käigus umbes 1.7 miljonit inimest. Pol Pot ja tema arvamus sellest, kuidas rahvast juhtima peab, kujutas endast punase terrori kontsentraati. Mõtleme nüüd kõik minutikese selle peale, kuidas meil on vedanud, et sattusime sündima sellest kohast väga kaugel. Pol Pot pidas näiteks automaatselt intellektuaaliks ( -> hukkamisele) igaüht, kes kandis prille.

Seda kõike meenutatakse käsirelvajuppidest kokkukeevitatud linnukujulise rauahunniku kaudu, mis kohalikule elanikule arvatavasti meenutab õudusega täidetud aastaid, kui samad relvad iga tänavanurga peal välkusid; kuid mis meile meenutab aga gigerlikku küberrahutuvi 1970ndate halvast ulmefilmist.

Foto pärineb kellegi Kristjani ümbermaailmareisi blogist.

Cargo-kultused

Uurisin üle-eelmises postituses mainitud cargo teemat põgusalt edasi. Leidisin päris hämmastavaid asju. Melaneesia ja mõnedel teistel Vaikse Ookeani saartel on levinud cargo kultuseks nimetatav nähtus. See nimetus ei austa nähtuse mitmekesisust, kuid sellisena on ta siin, läänes, juurdunud. Tegelikult on muidugi tegemist väga keerulise ja suuri lokaalseid erinevusi omava kultuurivormiga. Lihtsustatult aga on asi nii, et II maailmasõja ajal sõitsid ameeriklased mööda Vaikset Ookeani ringi ja ehitasid siia-sinna saartele oma lennuväebaase. Saartel aga elasid pärismaalased, kellele see oli tihtipeale esimene (põhjalikum) kontakt läänemaailmaga. Nende kiviajas elanud inimeste jaoks oli valge mehe ja tema imelise materiaalse pagasi saabumine muidugi sündmus, mille kummalisust tuli iseloomustada jumalikkuse mõõtmetega.
Tulemuseks on cargo kultused, mille üheks põhiteesiks näib olevat, et cargo oli algselt jumalate poolt melaneeslastele mõeldud, kuid valge mees on selle kuidagimoodi vahelt ära napsanud. Nüüd nad siis ehitavad bambusest ja muust materjalist lennuväljade imitatsioone, koos kookospähklist radarite ja raadiomastidega (!), et meelitada taevast alla transpordilennukeid cargolastiga. Viivad läbi rituaale, kus jäljendavad valge mehe tegevusi, mida nad nägid, kellel jalas botas, kellel markeriga rinnale kirjutatud USA (nagu oli sõduritel). See aitab hoopis teisiti tõlgendada näiteks Eesti turumustlasi, kelle "Blend of America" joped, "Adibas" tossud ja "Sonny" makid on melaneeslastega võrreldes ikka täielik nohu.

Otsing "cargo cult" wikipeedias ja googles annab head lugemist. Soovitan. Loodan tulevikus aega leida ja ka ise asja lähemalt uurida. Teema on tegelikult tugevalt seotud ka iseseisvuspüüete ning koloniaalse pärandiga (loe: on poliitiline, teisisõnu jube keeruliseks aetud), lisaks võis tähele panna mitmeid edasiviivaid niidiotsakesi nagu näiteks "pühak" John Frum (oletatavasti üks mustanahaline USA merejalaväelane - kelle nahavärv melaneeslastele eriti muljet avaldas) jms.

Suured vallutajad

Rooma linnas röögib barbar. Tähistamaks alanud keskaega rüüpab head veini otse amforast ja mõrvab toogades kodanikke. Endal varbad mustad.

Kaugel Aasias kasvab rabarber. Sepitseb salamisi peenral ja ootab kaubanduse arengut. Tahab jõuda Euroopasse.

Valge mees ja tema kola

Kõik Uus-Guinea elanikud olid veel kaks sajandit tagasi elanud kiviajas. [...] Saabusid valged inimesed, kehtestasid tsentraliseeritud valitsemise ning tõid kaasa kaubad, mille väärtust kohalikud elanikud oskasid otsekohe hinnata: teraskirved, tuletikud, ravimid, rõivad, alkoholivabad joogid ja vihmavarjud. Uus-Guinea elanikud hakkasid kõiki neid kaupu nimetama ühise nimega cargo.

Jared Diamond. "Püssid, pisikud ja teras".

Raamatuidee

Ma olen ammu tahtnud juba raamatut kirjutada. Pole lihtsalt ühtegi head ideed tulnud. Nüüd tuli hea idee, mille võiks tõesti teoks teha - ma tahan kirjutada rõngakujulise raamatu. Sellise mis ei lõppe ega alga kuskilt, vaid käib aina ringiratast. Umbes nagu see lugu tüdrukust kes tahtis lennutada lohet, aga ilm oli tuuletu, nii ta luuletaski kohe, sellest et ta tahtis lennutada lohet... Ainult et korralike, mahukate karakterite ja süzheega, nagu üks paks raamat olema peab. Tegelased võiksid arenedes põhjustada süzhee kulgemise sellises suunas, mis mõjutab neid vastu ja paneb esile kutsuma samasuguseid sündmusi nagu umbes 270 - 315 kraadi tagasi, kuni ühel hetkel lugeja avastab, et ta on jõudnud kohta, mida ta on juba lugenud. Ja nüüd tuleb trikk: tekst on lugeja pähe istutanud sellise idee või meemi, mis paneb teda kord juba loetud teksti hoopis uue pilguga vaatama. Tal ei hakka igav, ta loeb kõik uuesti läbi, et näha mida uus meem kaasa toob. Ja see meem on läbi ja lõhki RELATIIVNE, nii et kui teda teist, kolmandat, neljandat korda lugeda, on ta iga kord midagi uut. Ja nii üha uuesti ja uuesti. Ühel hetkel mõistab lugeja, et raamat mida ta loeb, ei ole rõngakujuline, vaid on tegelikult spiraal, mis kannab lugejat endaga aina sissepoole ja sissepoole spiraali keskpunkti poole. Lugeja tunneb teksti juba aina paremini, kirjeldused, väljendid ja sõnad on aina tuttavamad, kiirus aina kasvab. Selle memeetilise spiraalgalaktika keskpunktis olev must auk imeb lugejat spiraalset trajektoori mööda vääramatu jõuga endasse. Lugeja taipab ohtu, mis teda keskpunktis varitseb, kuid on juba hilja midagi ette võtta, kiirus on liiga suur, kirjanduslikud loodejõud moonutavad lugejat enne viimset langemist läbi sündmuste horisondi, ta kukub otse musta auku, kus objekt, subjekt, tekst, märk, meedium, tähendus ja tõlgendus kollapseeruvad, ühinevad üheks suureks kvantiseeritud pudruks, segamini aja ja ruumiga, ning saabub singulaarsus!

Köita võiks selle teose umbes nagu need visiitkaardiorganiseerijad.