27. aprill 2013

Ainult natukene


Need hullud unenäod on jälle tagasi. Kõrgus teeb oma töö ja nii nagu kaks aastat tagasi Namches ärkan ma ka nüüd igal ööl mitu korda keset unenägu täis fantastilisi olendeid, kaugeid planeete, võlukunsti, erootikat ja kvantmehaanikat, ning mul läheb alati tükk aega aega, et aru saada, kus ma siis tegelikult olen. Hapnikupuuduses aju rapsib jõuetult pimedas toas referentside ja taustsüsteemide puuduses, ja püüab saabuda mingisse "päris" reaalsusse, aga lumine šerpaküla 4400 meetri kõrgusel mägedes ei ole kerge koht, kuhu saabuda.

Sellest on nüüd umbes nädal, kui Lukla mägilennuväljal maandusime. See nädal on möödunud põhiliselt askeetluse, harjunud mugavustest ilma olemise tähe all. Sellised asjad, nagu motoriseeritud transport, soojus, elekter ja pidev ühenduses olemine tunduvad nüüd nii kauged, kättesaamatud ja ihaldusväärsed. Eile lõuna ajal jõudsime Dingbochesse, kus mobiililevi pole ja me lahkume siit alles homme hommikul, kui hakkame edasi Lobuche poole ronima. Sel teel on vahepeal kohti, kus on lootust levi kohata. Patareide laadimine on siin kallis, sest elekter on päikesepatareidega toodetud ja akudesse talletatud, niiet nutitelefoni, tahvelarvutit ja muid taolisi luksusi ma omale lubada ei saa. Nii võtsingi ma nüüd, aklimatiseerumispäeval, mil mäestikutõveohu tõttu veel kõrgemale ronida ei tohi, kätte kaks asja kaugest minevikust, kuskilt kahekümnendast sajandist. Need kaks asja on pastakas ja kaustik. Ja ma kirjutan nendega blogisissekannet, et see kuhugi tsivilisatsiooni, näiteks kuue päeva pärast Namchesse, jõudes arvutisse ümber toksida. Ja kuigi mu blog on juba ammu omandanud mingi päeviku olemuse, oma mõtete ja tunnete üleskirjutamise, mitte niivõrd teistele esinemise, kuivõrd pigem mingite asjade endast välja saamise funktsiooni, on niimoodi pastakaga kaustikusse kirjutades see päevikukirjutamise tunne veelgi tugevam. Nii ma siis alustangi südamepuistamist.

Dear diary! Tunnen puudust tuttavatest kultuurilisest taustsüsteemist. Märkidest ja viidetest, mis kuuluvad minu keelde, minu märgisüsteemi. Inimestest, kellega mind ühendavad koos kogetud asjad, ühiselt veedetud ajad. Elektrist, mis käitab masinaid, millest ma olen sõltuvuses. Soojusest, mis võimaldaks toas viibida ilma sulejopeta. Inimlikust intiimsest lähedusest kellegi muuga peale patareide, mille ma võtan ööseks oma magamiskotti, et nad jääkülmas oma laengut ei kaotaks, ja hambapastatuubi, et hommikul oleks võimalik sealt midagi kätte saada. Atmosfäärist, mis võimaldaks normaalselt, ilma iga väiksema pingutuse järel hingeldamata hapnikku omastada. Ma ei taha enam seda üksinduse ja äralõigatuse tunnet, kui mobiililevi pole ja väljast pimedast ööst kostab laviinimürinat. Aitab nendest mäestikutõvelistest, kes, kui püüan oma magamiskotis kerra tõmbudes sooja saada, käivad teisel pool õhukest vineerseina asuvas WC-s järgemööda oksendamas.

Südamepuistamine näib aitavat. Pilved läksid veidi laiali ja päike hakkas paistma lumistele majakatustele, kust nüüd nirisevad sulavee joad. Mõtted lähevad samuti helgematele radadele.
Ramesh, kellega koos me seda filmi siin teeme, on hea ja sooja südamega inimene. Meie vahel valitseb tõeline sõprus, niipalju, kui see eestlase ja tamangi vahel võimalik on. Ta on matkagiid ja veab siin mööda mägiradasid ringi oma kliente, kolme taivanlast, kes on õnneks nõrgukesed, liiguvad aeglaselt ja teevad iga tšorteni ja mäetipuvaate juures pilti. Mul on seega aega rahulikult kaugel nende ees liikudes positsioone otsida ja omale vajalikke kaadreid filmida, kartmata, et nad mulle kaadrisse ilmuks. Üldse tunduvad kõik turistid-trekkerid siin vegeteerivat oma võimete piiril, mida pole vaja imestada, olemine on siin tõesti karm, eriti kui oled siin esimest korda. Ja siis ma lasengi endal natukene kasvada sellel tundel, mille eest Tengboche kloostri mungad mind oma ühismeditatsioonis hoiatasid, mida ka mu enda sisemine eetikasüsteem taunib, ning mille eest manitseb mind kogu Himaalaja mäestik oma miljoniaastases võimsas rahus. Aga ma olen tubli olnud ja tasuks selle eest natuke võib. Nii ma siis maiustan natuke selle tundega. See tunne on see, et ma olen võimas filmilooja, kui ma lendan oma kaameraga mööda Himaalaja kivitreppe, minust 300 meetrit allpool põriseb pilvede vahel helikopter, ma möödun matkakeppidele toetuvatest ja ähkivatest taani noortest, möödun ameerika täkkudest, kes Luklas kuraasikalt lärmasid ja kilde pildusid, aga nüüd on vaikseks väsinud, möödun india vanapaarist, ja mingeid gaasiballoone vedavast jakikaravanist. Ma lendan mööda Himaalajat ja lõikan oma kaameraga sellest tükke. Mul on kõik kontrolli all, akudes piisavalt särtsu, mälukaartidel piisavalt ruumi. Säri, fookus, white balance, iso, kõik on täpselt õige. Pan-id õnnestuvad, kompad on head, audiolevelid paigas. Kaotatud mikrofonišvammi asemele meisterdan käigu pealt sokist ja vatist uue. Ma olen võimas filmilooja.

Aga ainult natukene, manitsevad mind Tengboche mungad Kangyuri-üminal oma kloostrist. Aga ainult natukene, mühisevad Himaalajad mu ümber.

Ja neil on õigus.

7. aprill 2013

Currahee

Ameerika kangelas-patriootlikus sõjaseriaalis „Band of Brothers“ treenivad Easy-kompanii dessantväelased igal hommikul Currahee-nimelise mäe otsa joostes. „Three miles up, three miles down!“ nagu ütleb leitnant Sobel David Schwimmeri meeldejäävas kehastuses. Saabaste müdin, vee loksumine välipudelis ja see klõbin, mida teeb rihmaklamber jooksmise ajal vastu relvarauda. Minu Curraheeks siin Bergenis kujunes Stolzekleiven. See on 900 meetri pikkune trepp, mis tõuseb 313 meetrit otse Sandviksfjelleti otsa. Väidetavalt ligikaudu 1000 trepiastet, mille ehitasid valmis 2011. aastal Bergeni linnavalitsuse poolt Nepaalist kohaletoodud šerpad. Need mehed on kivitööspetsialistid, umbes nagu päkapikud Keskmaal, ja kui nad võtavad ette ühe mägiraja valmistamise, on see nagu mägiradade Rolls-Royce. Ma tunnen jalataldadega, nagu oleks tagasi Solukhumbus. Ja sellepärast ma siin õieti olengi.

Kodus istumine oli minu jaoks ennast ammendanud. Kohv, e-kirjad, veebikeskkonnad, mingite abstraktsete projektide ajamine. Igahommikused jooksutreeningud leevendasid olukorda, aga ei lahendanud seda. Dokumentalist minus tõstis taas pead. Ma tundsin, et närtsin siia arvuti taha tuppa ära. Tundsin, et pean minema välja pärisellu, sellesse elavasse hingavasse reaalsusesse, õue, kus on lihast ja luust inimesed, kus sajab taevast märga vett, ja kus võib päriselt haiget saada. Ma pean minema selle reaalsuse sisse ja lõikama oma kaameraga sellest tükke. Kui ma seda nüüd ei tee, õige pea, siis tahenengi konformseks kõige halvemas mõttes lääne plastmasseluga kohastunud automaadiks. Mul on filmiidee ja mingil määral säästetud raha, mis võimaldab minna Nepaali ja teha see teoks. Aga puudub julgus, otsusekindlus. Valmisolek panna huugama suur hulk aega ja isiklikku raha, oma energiat, olemata tulemuses kindel. Võib-olla lendab see kõik vastu taevast? Võib-olla ma ei saa mingit filmimaterjali, sest ma pole asju enda jaoks piisavalt läbi mõelnud või õigesti ette kujutanud? Võib-olla see, mida ma vaimusilmas näen ägeda ja huvitavana, taandub kaamera ees plassiks igavaks löraks? Võib-olla joon ma ennast Kathmandu lennujaamas täis ja tulen nuttes tagasi, olles aru saanud, et minust pole asja, et ma ei suudagi teha muud, kui palgatööd?

Nagu Currahee mägi noppis Easy-kompanii noorte hulgast välja need, kes sõduriametisse ei sobinud, on ka minul vaja Stolzekleiveni treppi veel millekski muuks peale füüsilise treeningu. Otsuse langetamiseks. Mõnikord harva on elus vaja teha nii suuri otsuseid, et tundub, et oma kehast, oma pea sees olevatest teadmistest ja analüüsivõimest ei piisa. Vaja on midagi suuremat. Näiteks mõnda suurt puud, järve või mäge. Sellepärast tegin ma ühe hommikuse jooksu ajal kuu aega tagasi ebahariliku pöörde. Keerasin kodurajalt kõrvale ning võtsin suuna Stolzekleiveni poole.

Suured asjad sünnivad enamasti joostes. Meid õpetatakse elama tegelikkuses, kus tavaolek tähendab istuvat asendit, aga see ei ole minu arust evolutsiooniga kooskõlas. Kõik minu paremad mõtted on tulnud jooksu pealt. Pulss stabiilne, hingamine kõhuga ja sügav, jalad minu all olevat planeeti tõukamas, rütmiliselt ja optimaalse nurga all – see on asend, milles ma tunnen ennast kõige mugavamini. See on asend, milles me oleme liigina veetnud sadu tuhandeid aastaid.

Umbes 12 kilomeetrit on seljataga, kui ma jõuan trepini ja asetan jala esimesele astmele. Kui poleks aegajalt vastutulevaid norralasi, võikski arvata et kuuled kuskilt jakikellasid ja tunned ninasõõrmetes Solukhumbu hommikust kadakasuitsu lõhna. Siin, kahe reaalsuse vahel, gravitatsiooni, mäenõlva ja minu lihaste vastasmõjus hakkab sündima otsus. Poolt- ja vastuargumentideks on kivised astmed, kopsudest sisse-välja pahisev õhk ja see kerge raua maitse suus, mis tekib pikaaegsel füüsilisel pingutusel. Umbes veerand tundi või kakskümmend minutit kestab see vaagimine ja vastus saab selgemaks tasapisi, kõrguse kasvades. Üleval, Storevatneti järve ääres, kus jää tasapisi voolule ja kevade soojusele järgi andes praksub, on kõik juba selge.
Ma tahan veel öelda, et see otsusele jõudmise protsess, see sisemine heitlus, oli tõeliselt suur seiklus. Koju jõudes ostsin ma esimese asjana Nepaali piletid ja nüüd seda blogipostitust kirjutan ma juba Bergeni ja Oslo vahelt, Norwegian Airi pardawifi kaudu. Mul on kotis videotehnika ja juuste all mingi plaan, filmitegemine algab. Aga siiski on mul tunne, nagu suur osa sellest seiklusest oleks juba seljataga. Need kakskümmend minutit Stolzekleiveni kiviastmetel, minu oma väikene Currahee, olid iseenesest juba tervet reisi väärt.
Aga vaatame, mis tuleb. Mind on jälle planeedi peale lahti lastud.

4. oktoober 2012

Ma olen jälle mõtlik

Bergeni linnaraamatukogus oli täna tuletõrjehäire. Akna taga ladistas vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis olid inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja lugesid kes mida, kui järsku hakkas kõlama kõrvadele valus kellahelin. Ärevad pilgud ristlesid ruumis ringi, kõik vaatasid kõiki teisi ja ootasid, et keegi midagi teeks, kuni raamatukogutädi uksele tuli ja kõigil väljuda käskis. Kui olin läpaka ja muud asjad kokku pakkinud, vihmamantli selga ajanud ja koridori liikunud, olid seal juba raamatukogutädid ja -onud punased vestid selga ajanud ja moodustanud aheliku, mis kõiki külastajaid sujuvalt ja kiiresti välisukse poole juhatas. Kõik toimus väga asjalikult-õlitatult, ning paari minutiga oli maja tühi.

Seisin koos teistega natuke aega vihma käes üle tee muruplatsil, kuhu paar punavesti liiklust kinni pannes meid kõiki juhatasid ja mis oli ilmselt evakuatsiooni-kogunemispunkt, aga siis läksin raudteejaama kioskist omale tasuta kohvi häkkima. Üle õla nägin veel üht punases vestis meest, kes hakkas just rahvahulga poole pöörduma. Ma teadsin juba, mida ta rääkima hakkab. Ütleb, et tegu oli õppusega ja kõik on korras ja et me tahtsime lihtsalt proovida. Siin Norras võetakse selliseid asju väga tõsiselt. Ja ükski nägu vihma käes seisvas rahvahulgas ei olnud viril.

Tasuta kohvi häkkimine Narveseni kioskist käib nii, et ostad suure topsi, millesse tuleb masinast lasta kaks tavalist kohviportsjonit. Kui kahe cappucino asemel aga lasta topsi sisse üks espresso ja üks cappucino, siis jääb tops pooltühjaks, sest espresso on kange, aga koguselt väike. Kioskimüüja peab sind siis algajaks amatööriks, kes on vaid ühe kohviportsjoni topsi sisse lasknud, käsib sul tagasi masina juurde minna ja veel korra nuppu vajutada, teadmata, et sa oled tegelikult juba edasijõudnud häkker. Tulebki minna tagasi masina juurde ja, nagu kästud, lasta oma topsi sisse lisaks kahele tasulisele veel üks, kolmas ja tasuta, kohv.

Tagasi raamatukogu poole jalutades ja seda kohvi käega vihma eest varjates läksidki mõtted igapäevatoimetuste juurest lendu ja tõusid kuhugi Bergeni ümbruse mäekülgedele, kus hallid vihmapilved aegamööda kuusesaludes rebenesid ja miljon pisikest niiskusepiiska puuokastes ja alustaimestikus tilk tilga haaval omavahel ühinedes väikesi nirekesi moodustasid, mis omakorda ojadeks ühinenuna alla linna ja fjordi poole voolama hakkasid. Sealt ülevalt oli vaade lausa hingemattev, kuigi ma seda ei näinud vaid ainult kujutlesin, ja nii hakkasingi mõtlema ühe hetke peale, mis oli aset leidnud nädal-poolteist tagasi Eestis, kaitseväe polügoonil Tapa lähedal.

Sest mul oli tunne, et mida rohkem ma elan maailmas, kus teatud järjekorras teatud nuppe vajutades ja teatud kohtades teatud moega seistes on võimalik omale õhust tasuta asju võluda, maailmas kus tuleleegi lõikava valu või suitsu sisse lämbumise paanika asemel tabab mind vaid kellahelin ja punases vestis tädi (ja seegi on õppus), seda rohkem jään ma ilma millestki, mis on päris, millestki, millest me kõik pärineme ja mida me unustada ei tohiks. Selles mõttes sobis see hetk seal Tapa polügoonil väga hästi. Sest see hetk oli täis PÄRIS elamust ja PÄRIS kogemust. Me olime oma kompaniiga õppusel, käimas oli vastase kaugtule imitatsioon, minu ümber lõhkesid laengud, õhk oli täis tuld ja mulda ning ma lamasin kaevikupõhjas ja vääksusin hirmust.

On hetki, mis näivad kestvat väga pikalt, hetki mis muudavad meid, ja mille käigus on võimalik palju õppida. Ma arvasin, et olin selle päeva jooksul juba palju õppinud. Olime harjutanud kuulipilduja käsitsemist, laadimist ja tühjakslaadimist, tõrgete eemaldamist, positsioonile liikumist ja taandumist, käsuahelat ja ettekandeid jao sees. Aga päeva tähtsaim õppetund oli veel ees. Kui peale mitmendat proovi kõik juba enam-vähem hästi välja tuli, muutusin ma hooletuks ja lasin enda sees idanema hakata illusioonil, et ma oskan seda. Illusioonil, et ma tean, mida ma teen. Illusioonil, et ma olen selles hea. Minu õppetund seisneski selle illusiooni purustamises. Me andsime koos paarilisega kuulipildujast tuld. Üks söötis linti ette, timmis sihikut ja vahetas vajadusel vintrauda, teine kõmmutas laskesektoris tõusvate ja langevate sihtmärkide pihta. Mul oli kõik hästi - laskasend hea, relv töötas, väsimust polnud, adrenaliini aga küllaga. Paariline läks laskemoona juurde tooma ja ma jäin hetkeks laskepesasse üksi. Ja täpselt siis algaski minu õppetund.

Esimese plahvatuse ajal seisin ehmatusest nõutult, ühegi mõtteta, käed ripakil, nagu loll. Kõik eelnev oli pühitud, püüdsin ainult vankuval maapinnal ja õmblusmasina kombel taguva pulsiga tasakaalu säilitada. Teise plahvatuse ajal kukkusin kui niidetult kaevikupõhja ja mu kurgust pääses välja mingi "väääoooeeeehhhhh". Edasine on kõik udune. Ma olin näoli kaevikupõhjas ja mu maailmas polnud enam midagi muud peale mu silme ees tantsivate liivaterade. Ja nende kohutavate kõmakate. Ja selle musta lima, mis oli mu jäsemed maapinna külge kinni kleepinud ja milles ma tundsin ära oma merepõhjahirmu Tallinna lahest. Ja selle haleda halina, mille olemasolu ma alguses ei märganudki, siis aga ei saanud aru, kust see tuleb ja seejärel avastasin imestusega, et ma teen seda ise. Ma ei tea, kui kaua see tegelikult kestis. Millal plahvatused lakkasid, mu paariline tagasi jõudis, ma püsti tõusin ja sihtmärkide pihta tule andmist jätkasin. Ilmselt oli see paarkümmend sekundit kuni minut.

See paarkümmend sekundit kuni minut aitas purustada illusiooni, et ma võin olla mingiski mõttes hea võitleja, kuidagi hästi treenitud või valmis sõjaelamusteks. Ma võin osata käsitseda kuulipildujat ja tegutseda hästi jao ja rühma koosseisus, aga ma ei saa kindlasti kunagi valmis olla selleks, et minu ümber õhus lendab surm. Mulle õpetati, et maailm minu ümber võib mind neelata iga hetk, kui ta vaid tahab. Mulle õpetati alandlikkust ja tuletati meelde, et ma ei ole kuidagi eraldiseisev olend, et mul ei ole mingit omaette olemust. Budistid nimetavad seda ego-illusiooniks. Mu ego-illusioon lasti nende lõhkelaengutega tükkideks ja ma olen selle eest tänulik.

Praegu istun taasavatud raamatukogus. Akna taga ladistab vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis on inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja loevad kes mida. Siin ei ole plahvatusi. Isegi tulekahju ei ole, see oli vaid õppus. Aga ma olen käinud kohas, kus on, ja õppinud sellest midagi. Mu mõtted tulevad kõrgelt mäeküljelt alla tagasi siia ja ma asun jälle tööd tegema.

25. jaanuar 2012

Taevane valgus

Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.

Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.

Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.

Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.

Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.

Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.

Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?

Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.

***

Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808

10. jaanuar 2012

Ärkamised

Mulle kohutavalt meeldib ärgata. Ma olen sellest ilmselt ka varem siin kirjutanud. Ärkamised on lihtsalt niivõrd ägedad elamused.

Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".

Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.

Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?

Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.

Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?

Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?

Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?

Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?

Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.

Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.

Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?

Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)

Ära seda vaadet kunagi ära unusta, Tanel!

Skulsfjordvatnet

18. detsember 2011

The Last Sun

Minust hakkab saama akadeemik. Veedangi suure osa oma päevadest teiste akadeemikute toodetud tekstides, ning produtseerin lisaks omapoolset. Uitmõtetele ja niisama unelemisele (kaasa arvatud näiteks blogikirjutamisele) eriti enam aega ei ole. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga eile, kui ma seda järsku avastasin, oli see veidi ehmatav.

Situatsioon oli selline, et me olime kursakaaslastega semestri lõpu puhul just maha pidanud väikese koosistumise. Palju head nalja, palju head toitu, palju häid sõpru, nagu alati. Ja kui oli käes lahkumiseaeg, hüvastijätud, kallistused, "millal sa tagasi tuled?" küsimused-vastused, siis ma tundsin ennast korraks kuidagi kurvana. Lume krudinal sammusime mööda tänavat, ja kui tuli minu ärapööramise koht, ja peale teist raundi kallistusi ja hüvastijätte, tegin ma nagu sammuksin minema, aga tegelikult jäin hekinurga taha kuulatama oma kaaslaste eemalduvaid hääli. Naerupahvakaid ja lumepallide mütsatusi ja muud naljakas-südamlikku müramist. Hinge sigines tänulikkus selle eest, et ma olen saanud olla siin need poolteist aastat keset neid toredaid inimesi ja seda ainulaadset linna.

Järgnes tunniajane jalutuskäik läbi öise Tromsø kodu poole, mille käigus ma saingi aru, et minust on saanud akadeemik. Olen pidevalt asjalik, ja pole üldse enam saanud olla selle linnaga kahekesi, mõtlesin. Ma tegin kohe sellevõrra pikema tiiru. Kõndisin läbi ülikooli campuse ja meenutasin kuidas ma poolteist aastat tagasi, seljakott seljas, nendes samades kohtades nõutult ringi tatsusin. Mul polnud kodu, mul polnud ühtegi sõpra, kõik oli võõras. Oma esimese öö magasin ma lennujaamas, teise öö magasin kodututele tudengitele eraldatud auditooriumi põrandal magamiskotis. Naljakas on seda meenutada nüüd, kus see linn on minu jaoks niivõrd täis tähendusi. Käisin läbi kõik tähtsad kohad, seisin inimtühjadel autoteedel ja kuulatasin seda vana head Tromsø öist baaskohinat. Mul oli tunne, nagu ma oleksin liiga kauaks jäänud arvuti taha istuma. Liiga kauaks jäänud lugema teadusartikleid ja kirjutama oma magistritööd, kui väljas, vaid õhukese aknaklaasi taga on KÕIK SEE. Ja kui ma märkasin madalal põhjataevas virmalistekuma, oli see juba nagu klišee. "Kamoon, Tromsø! Ära hakka peale," mõtlesin ma. "Mis siis on, ma lihtsalt natuke," mõtles Tromsø.

Virmalised on muidugi müstilised ja kosmilised ja kohutavalt ilusad. Selle vastu ei saa vaielda. Aga viimasel ajal on mulle meeldima hakanud üks teine värv, üks teine valgus. See oli paar nädalat tagasi, kui olin jooksmas oma 15 kilomeetrist ringi saare lõunatippu ja tagasi. Oli päeva kõige valgem aeg, see tähendab sellist koidueelset hämarikku, mis läheb tasapisi üle loojangujärgseks hämarikuks. Mööda läänekallast minnes, ja üle fjordi Kvaløyale vaadates ei näe midagi muud peale terashalli taeva, terashalli fjordivee, mustade mäetippude ja valge lume. See oli nii üleni mustvalge, trööstitu, karm ja arktiline maastik, et selline magusalt jäine hingus puges mu riiete alla. Ja üks asi selles pildis, üks värv, üks valgus, oli hingekriipivalt kallis. Oranžid tänavalambid! See harilik, alandlik, igapäevane oranž linnavalgus, mis siin, keset tundrat tähendab inimesi ja nende sooje kodusid. Hubaseid kööke ja suuri elutubasid. Nagisevaid puust treppe, ruudulisi kardinaid ja jäälilli aknal. Õdusaid pühapäevapärastlõunaseid olemisi. See oranž valgus paistmas teiselt poolt fjordi oli sel hetkel mulle kõige kallim asi maailmas.

Täna hommikul, i-le täpiks leidsin sellise lühivideo kellegi seinalt Facebookis:



Keegi on võtnud kätte ja teinud filmiks selle, mida ma siin pidevalt olen püüdnud tekstis väljendada. Ma ei tea, kas see film üldse midagi räägib neile, kes siin elanud pole. Aga vähemalt ma näen, et ma pole ainuke, kel selle koha vastu siin mingid tunded on :)

Ja päikest, millest see film ka räägib, ma veel mäletan. Novembri keskel, kui olid viimased päevad, mil veel päikest nägi, siis ma jäin alati koolitee kõige kõrgema koha peal seisma ja vaatasin teda kohe isu täis. Nii nagu ta kollakasoranžina sealt mägede vahelt piilus ja pikast vaatamisest mu silma võrkkestale sööbis. Nii on ta mul ka praegu meeles.

Ja juba ülehomme tõusen ma miljoneid aastaid sügaval maa all tohutu rõhu käes lebanud taimejäänuste põlemise tõukejõul, tilgakujulise ristlõikega metallist asjade kandejõul kõrgele Maa atmosfääri ja lendan imekombel Eestisse, kus on päike, sõbrad, pere ja kõik muud tähtsad asjad.

24. oktoober 2011

21. oktoober 2011

Lõpetage pooldumine!

Viimasel ajal on aset leidnud paar kummalist unenäolisuse piiri peal balansseerivat sündmust. Eile ma mõtlesin juba, et olen peast segi läinud. Loodan siiski, et asi on lihtsalt minu hajameelsuses.
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)

18. oktoober 2011

Virmalistest

Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.

Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.

Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.

Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.

Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.