Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.
Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.
Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.
Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.
Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.
Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.
Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?
Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.
***
Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808
25. jaanuar 2012
10. jaanuar 2012
Ärkamised
Mulle kohutavalt meeldib ärgata. Ma olen sellest ilmselt ka varem siin kirjutanud. Ärkamised on lihtsalt niivõrd ägedad elamused.
Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".
Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.
Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?
Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.
Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?
Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?
Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?
Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?
Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.
Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.
Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?
Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)
Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".
Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.
Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?
Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.
Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?
Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?
Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?
Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?
Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.
Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.
Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?
Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)
18. detsember 2011
The Last Sun
Minust hakkab saama akadeemik. Veedangi suure osa oma päevadest teiste akadeemikute toodetud tekstides, ning produtseerin lisaks omapoolset. Uitmõtetele ja niisama unelemisele (kaasa arvatud näiteks blogikirjutamisele) eriti enam aega ei ole. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga eile, kui ma seda järsku avastasin, oli see veidi ehmatav.
Situatsioon oli selline, et me olime kursakaaslastega semestri lõpu puhul just maha pidanud väikese koosistumise. Palju head nalja, palju head toitu, palju häid sõpru, nagu alati. Ja kui oli käes lahkumiseaeg, hüvastijätud, kallistused, "millal sa tagasi tuled?" küsimused-vastused, siis ma tundsin ennast korraks kuidagi kurvana. Lume krudinal sammusime mööda tänavat, ja kui tuli minu ärapööramise koht, ja peale teist raundi kallistusi ja hüvastijätte, tegin ma nagu sammuksin minema, aga tegelikult jäin hekinurga taha kuulatama oma kaaslaste eemalduvaid hääli. Naerupahvakaid ja lumepallide mütsatusi ja muud naljakas-südamlikku müramist. Hinge sigines tänulikkus selle eest, et ma olen saanud olla siin need poolteist aastat keset neid toredaid inimesi ja seda ainulaadset linna.
Järgnes tunniajane jalutuskäik läbi öise Tromsø kodu poole, mille käigus ma saingi aru, et minust on saanud akadeemik. Olen pidevalt asjalik, ja pole üldse enam saanud olla selle linnaga kahekesi, mõtlesin. Ma tegin kohe sellevõrra pikema tiiru. Kõndisin läbi ülikooli campuse ja meenutasin kuidas ma poolteist aastat tagasi, seljakott seljas, nendes samades kohtades nõutult ringi tatsusin. Mul polnud kodu, mul polnud ühtegi sõpra, kõik oli võõras. Oma esimese öö magasin ma lennujaamas, teise öö magasin kodututele tudengitele eraldatud auditooriumi põrandal magamiskotis. Naljakas on seda meenutada nüüd, kus see linn on minu jaoks niivõrd täis tähendusi. Käisin läbi kõik tähtsad kohad, seisin inimtühjadel autoteedel ja kuulatasin seda vana head Tromsø öist baaskohinat. Mul oli tunne, nagu ma oleksin liiga kauaks jäänud arvuti taha istuma. Liiga kauaks jäänud lugema teadusartikleid ja kirjutama oma magistritööd, kui väljas, vaid õhukese aknaklaasi taga on KÕIK SEE. Ja kui ma märkasin madalal põhjataevas virmalistekuma, oli see juba nagu klišee. "Kamoon, Tromsø! Ära hakka peale," mõtlesin ma. "Mis siis on, ma lihtsalt natuke," mõtles Tromsø.
Virmalised on muidugi müstilised ja kosmilised ja kohutavalt ilusad. Selle vastu ei saa vaielda. Aga viimasel ajal on mulle meeldima hakanud üks teine värv, üks teine valgus. See oli paar nädalat tagasi, kui olin jooksmas oma 15 kilomeetrist ringi saare lõunatippu ja tagasi. Oli päeva kõige valgem aeg, see tähendab sellist koidueelset hämarikku, mis läheb tasapisi üle loojangujärgseks hämarikuks. Mööda läänekallast minnes, ja üle fjordi Kvaløyale vaadates ei näe midagi muud peale terashalli taeva, terashalli fjordivee, mustade mäetippude ja valge lume. See oli nii üleni mustvalge, trööstitu, karm ja arktiline maastik, et selline magusalt jäine hingus puges mu riiete alla. Ja üks asi selles pildis, üks värv, üks valgus, oli hingekriipivalt kallis. Oranžid tänavalambid! See harilik, alandlik, igapäevane oranž linnavalgus, mis siin, keset tundrat tähendab inimesi ja nende sooje kodusid. Hubaseid kööke ja suuri elutubasid. Nagisevaid puust treppe, ruudulisi kardinaid ja jäälilli aknal. Õdusaid pühapäevapärastlõunaseid olemisi. See oranž valgus paistmas teiselt poolt fjordi oli sel hetkel mulle kõige kallim asi maailmas.
Täna hommikul, i-le täpiks leidsin sellise lühivideo kellegi seinalt Facebookis:
Keegi on võtnud kätte ja teinud filmiks selle, mida ma siin pidevalt olen püüdnud tekstis väljendada. Ma ei tea, kas see film üldse midagi räägib neile, kes siin elanud pole. Aga vähemalt ma näen, et ma pole ainuke, kel selle koha vastu siin mingid tunded on :)
Ja päikest, millest see film ka räägib, ma veel mäletan. Novembri keskel, kui olid viimased päevad, mil veel päikest nägi, siis ma jäin alati koolitee kõige kõrgema koha peal seisma ja vaatasin teda kohe isu täis. Nii nagu ta kollakasoranžina sealt mägede vahelt piilus ja pikast vaatamisest mu silma võrkkestale sööbis. Nii on ta mul ka praegu meeles.
Ja juba ülehomme tõusen ma miljoneid aastaid sügaval maa all tohutu rõhu käes lebanud taimejäänuste põlemise tõukejõul, tilgakujulise ristlõikega metallist asjade kandejõul kõrgele Maa atmosfääri ja lendan imekombel Eestisse, kus on päike, sõbrad, pere ja kõik muud tähtsad asjad.
Situatsioon oli selline, et me olime kursakaaslastega semestri lõpu puhul just maha pidanud väikese koosistumise. Palju head nalja, palju head toitu, palju häid sõpru, nagu alati. Ja kui oli käes lahkumiseaeg, hüvastijätud, kallistused, "millal sa tagasi tuled?" küsimused-vastused, siis ma tundsin ennast korraks kuidagi kurvana. Lume krudinal sammusime mööda tänavat, ja kui tuli minu ärapööramise koht, ja peale teist raundi kallistusi ja hüvastijätte, tegin ma nagu sammuksin minema, aga tegelikult jäin hekinurga taha kuulatama oma kaaslaste eemalduvaid hääli. Naerupahvakaid ja lumepallide mütsatusi ja muud naljakas-südamlikku müramist. Hinge sigines tänulikkus selle eest, et ma olen saanud olla siin need poolteist aastat keset neid toredaid inimesi ja seda ainulaadset linna.
Järgnes tunniajane jalutuskäik läbi öise Tromsø kodu poole, mille käigus ma saingi aru, et minust on saanud akadeemik. Olen pidevalt asjalik, ja pole üldse enam saanud olla selle linnaga kahekesi, mõtlesin. Ma tegin kohe sellevõrra pikema tiiru. Kõndisin läbi ülikooli campuse ja meenutasin kuidas ma poolteist aastat tagasi, seljakott seljas, nendes samades kohtades nõutult ringi tatsusin. Mul polnud kodu, mul polnud ühtegi sõpra, kõik oli võõras. Oma esimese öö magasin ma lennujaamas, teise öö magasin kodututele tudengitele eraldatud auditooriumi põrandal magamiskotis. Naljakas on seda meenutada nüüd, kus see linn on minu jaoks niivõrd täis tähendusi. Käisin läbi kõik tähtsad kohad, seisin inimtühjadel autoteedel ja kuulatasin seda vana head Tromsø öist baaskohinat. Mul oli tunne, nagu ma oleksin liiga kauaks jäänud arvuti taha istuma. Liiga kauaks jäänud lugema teadusartikleid ja kirjutama oma magistritööd, kui väljas, vaid õhukese aknaklaasi taga on KÕIK SEE. Ja kui ma märkasin madalal põhjataevas virmalistekuma, oli see juba nagu klišee. "Kamoon, Tromsø! Ära hakka peale," mõtlesin ma. "Mis siis on, ma lihtsalt natuke," mõtles Tromsø.
Virmalised on muidugi müstilised ja kosmilised ja kohutavalt ilusad. Selle vastu ei saa vaielda. Aga viimasel ajal on mulle meeldima hakanud üks teine värv, üks teine valgus. See oli paar nädalat tagasi, kui olin jooksmas oma 15 kilomeetrist ringi saare lõunatippu ja tagasi. Oli päeva kõige valgem aeg, see tähendab sellist koidueelset hämarikku, mis läheb tasapisi üle loojangujärgseks hämarikuks. Mööda läänekallast minnes, ja üle fjordi Kvaløyale vaadates ei näe midagi muud peale terashalli taeva, terashalli fjordivee, mustade mäetippude ja valge lume. See oli nii üleni mustvalge, trööstitu, karm ja arktiline maastik, et selline magusalt jäine hingus puges mu riiete alla. Ja üks asi selles pildis, üks värv, üks valgus, oli hingekriipivalt kallis. Oranžid tänavalambid! See harilik, alandlik, igapäevane oranž linnavalgus, mis siin, keset tundrat tähendab inimesi ja nende sooje kodusid. Hubaseid kööke ja suuri elutubasid. Nagisevaid puust treppe, ruudulisi kardinaid ja jäälilli aknal. Õdusaid pühapäevapärastlõunaseid olemisi. See oranž valgus paistmas teiselt poolt fjordi oli sel hetkel mulle kõige kallim asi maailmas.
Täna hommikul, i-le täpiks leidsin sellise lühivideo kellegi seinalt Facebookis:
Keegi on võtnud kätte ja teinud filmiks selle, mida ma siin pidevalt olen püüdnud tekstis väljendada. Ma ei tea, kas see film üldse midagi räägib neile, kes siin elanud pole. Aga vähemalt ma näen, et ma pole ainuke, kel selle koha vastu siin mingid tunded on :)
Ja päikest, millest see film ka räägib, ma veel mäletan. Novembri keskel, kui olid viimased päevad, mil veel päikest nägi, siis ma jäin alati koolitee kõige kõrgema koha peal seisma ja vaatasin teda kohe isu täis. Nii nagu ta kollakasoranžina sealt mägede vahelt piilus ja pikast vaatamisest mu silma võrkkestale sööbis. Nii on ta mul ka praegu meeles.
Ja juba ülehomme tõusen ma miljoneid aastaid sügaval maa all tohutu rõhu käes lebanud taimejäänuste põlemise tõukejõul, tilgakujulise ristlõikega metallist asjade kandejõul kõrgele Maa atmosfääri ja lendan imekombel Eestisse, kus on päike, sõbrad, pere ja kõik muud tähtsad asjad.
24. oktoober 2011
21. oktoober 2011
Lõpetage pooldumine!
Viimasel ajal on aset leidnud paar kummalist unenäolisuse piiri peal balansseerivat sündmust. Eile ma mõtlesin juba, et olen peast segi läinud. Loodan siiski, et asi on lihtsalt minu hajameelsuses.
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)
18. oktoober 2011
Virmalistest
Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.
Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.
Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.
Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.
Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.
Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.
Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.
Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.
Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.
17. oktoober 2011
Helistik
Kes veel mäletab mu sellist projekti nagu helistik.com (suht suvalised binauraalsed helisalvestused), siis see on nüüd kolinud soundcloudi.
http://soundcloud.com/helistik
Lisandunud on ka Nepaalist paar salvestust.
http://soundcloud.com/helistik
Lisandunud on ka Nepaalist paar salvestust.
8. oktoober 2011
Suvi möödus sulistades
Oma lühikeseks jäänud suvepuhkuse jooksul Eestis võtsin osa ka ühest laevavrakkide otsimise ekspeditsioonist Liivi lahele ja tegin sellest väikese video.
22. september 2011
Kontekstist väljas
Norra võib kohati olla äärmiselt bürokraatlik, ja akadeemilisi totrusi tuleb siin ette tihti. Nagu igas üle mõistlikkuse piiride paisutatud organisatsioonis (mida on enamik maailma ülikoole). Kui kursuselistis öeldakse, et meie uksekaardid kaotavad kord semestris kehtivuse ning nende pikendamiseks peame läbi käima mingist kontorist, siis pole selles iseenesest midagi üle mõistuse. Aga kui arvestada, et see kontor on avatud kolm päeva nädalas, tund aega päevas, siis see on juba natuke totter.
Ning kui me peale välitöödelt saabumist esimese kolme nädala jooksul seame oma eluolu uuesti sisse (osadele tähendab see näiteks uue kodu otsimist), võtame kokku kõik oma välitöömärkmed, kirjutame esmase välitööde aruande, loeme läbi teineteise aruanded, mitte kiiruga vaid arutledes ja analüüsides, vaatame läbi oma videomaterjali, koostame videostseenide nimekirja, kirjutame esmase analüüsi, loeme läbi teineteise analüüsid ja valime kogu video hulgast välja 30 min materjali presentatsiooni jaoks, siis olgem ausad, see on raske. See on väga raske, aga me anname endast parima, et see kõik ära teha.
Ja mingi uksekaardi pikendamine, oh see... see läheb kõige muu käigus vabalt meelest.
Nii ma istusin hilja õhtul montaažiruumis, süvenenuna oma Nepaali piltidesse ja helidesse. Minu teadmata jõudis kätte südaöö ning kuskil Tromsø Ülikooli kõikide uste avanemist ja sulgumist kontrolliva elektron-entiteedi ajusügavustes muutus üks bitt ühest nulliks. Lõpetasin kell pool kolm pahaaimamatult töö. Liikusin sokkide sahinal, käes teetass ja süda rahul tehtud tööga, mööda inimtühje koridore, kus seinte sees on tumedad uksekaardilugerid, mis valvavad sissepääsu seminariruumidesse ja kabinettidesse, klaasuste taga on videoserverid, kohtvõrguruuterid ja kõvaketaste RAID-array'd. Kõikenägeva HAL9000-liku videosilma objektiivil peegeldub mööduva inimese pikaksvenitatud kujutis. Jõuan oma töötoa ukseni, näen läbi klaasi juba koduselt segamini lauda, raamaturiiulit ja jakkigi nagis rippumas, ent sõbraliku piiksatuse ning kelmikalt vilkuva rohelise tulukese asemel tervitab mind vaenulik "piip-piip-piip" ja tontlik punane LED vaatab mulle kurjalt silma. Oot... misasja?? Teen kätteharjunud liigutuse uuesti. Uuesti kõlab "Piip-piip-piip" ja uuesti vaatab mind punane vilkuv LED. Kõik tuleb meelde, flashback kursuselisti tulnud e-mailile. Tõstan käed ahastuses pea kohale, pööran pilgu taevasse. Vaataja näeb mind ülalt-alla, kaamera tõuseb üha kõrgemale minu ahastava kuju kohale, saateks dramaatiline muusika. Häving on saabunud.
Mul on seljas t-särk ja jalas sokid. Riided, jalanõud ja kõik muu on töötoas luku taga. Minu dilemma on selles, et ma pean viie tunni pärast juba tõusma, et hommikuseks seminariks valmistuda, seega peaksin ma kiiremas korras koju magama minema. Aga välisriided ja jalanõud on töötoas luku taga. Kolan natuke mööda ülikoolikompleksi, et leida mõnd elavat hinge. Eriti hea oleks mõni turvamees. See pole esimene kord mul keset ööd mööda Tromsø Ülikooli kolada, ent siis on mul alati olnud mingi koht kuhu minna. Kontekst, milles olla. Nüüd olen ma alasti, sokkides, ja kontekstitu. Tühjalt kajavad mitme korruse kõrgused saalid/fuajeed/koridorid. Möödun suletud raamatupoest, erinevatest fuajeedest, öörežiimile seatud kohvikust. Sõidan liftidega, läbin tsoone milles valgustid liikumisandurite peale reageerides ise süttivad ja kustuvad. Tunnen end nagu Christopher Walken selles Fat Boy Slimi videos, kus ta tühja hotelli mööda ringi tantsib. Olen tohutus hoones, mis elab ja kus toimub asju, ent milles pole ühtegi elavat hinge.
See olukord on kirjanduslik või filmilik ja ma naudin seda väga, ent aeg pressib peale ja ma mõtlen oma aina lühemaks jäävale uneajale. Mul ei jää üle muud kui vändata rattaga koju niimoodi nagu olen - sokkides ja t-särgiga. Hingan korra sügavalt sisse-välja ja vaatan ülikoolikorpuse kahepoolset välisust. Seda avada saan ainult seestpoolt, sest mu uksekaart ju enam ei tööta. Kui ma nüüd väljun, siis tagasiteed enam pole. Aegluubis, nagu kangelasastronaut "Armageddonist" astun läbi iseavanevate uste õue. Uksed sulguvad mu selja taga. Külm Põhja-Norra kliima võtab mu ümber kinni, hingeõhk muutub tänavalambi valgusvihus auruks. Eemalt paistab jalgrattaparkla, kus pika rattahoidja külge on lukustatud üks üksik ratas. Minu armas vana sinine logu.
Vuuuhhh-vvuuuuhhhhh väntan jälle rattaga oma rituaalset väntamist. Nüüd pole see enam punk kimamine läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, vaid ühe kontekstist väljarebitud, akadeemiliste süsteemide ja turvaprotseduuride vahele äraeksinud noormehe jabur teekond mõnest absurdifilmist. Möödun pimedatest akendest, ületan vaikseid ristmikke. Kõik on hääletu ja elutu. Ükski asi ei liigu, ei inimesi, ei autosid. Isegi lennujaama poolt, kust alati on kuulda mõne reaktiivmootori vilinat või propelleripõrinat, kostub ainult kõrvulukustavat vaikust. Ka Widerøe turboprop on oma hilisõhtuse Hammerfesti-tiiru ära teinud ja angaari magama läinud. Mäeseljandikule jõudnuna peatan oma ratta, et tajuda kõikide meeltega seda baaskohinat, kõrvulukustavat vaikust, nagu tookord kui ma kõikide oma seljakottide ja filmivarustusega tatsasin lennujaama poole, et lennata välitöödele Nepaali. Tookord ma seisin sellest intiimhetkes Tromsøga kahekesi. Hüvasti jättes. Seekord seisame taas teineteise ees, ent ta on tabanud mind imelikul hetkel. Ma olen umbes nagu aluspesu väel tolmuimejaga tuba koristav mees, kui uksest astub sisse kaunis naine.
"Noh, et... eee.. tere siis."
Ørneveienit mööda fjordikalda poole oma lõpupikeed sooritades puhken juba valjusti naerma. Nii jaburalt tunnen ennast. Kontekstist väljas, nagu õun keset merd või barokne magamistoamööbel kosmoselaevas, väntab kell kolm öösel Tromsø polaartaeva all rattaga üks t-särgis ja sokkides täiest kõrist naerev noormees.
Mulle meenub üks mõni aeg tagasi toimunud ärkamine. Olin vajunud sellesse unenäotusse pimedasse olematusse, mis tuleb ette pika ja väsitava päeva lõpus, kui sa korraks pea lauale toetad või võtad toolil lebavama asendi. Ärgates tõusis mu teadvus otsekui tumedast tindist. Nende kahe sekundi jooksul, mil ma olin lahkunud olematusest, ent polnud veel päriselt saabunud ka olemisse, kuulsin tuttavaid helisid - jakikellasid ja šerpakeelset juttu. Ahhaa, olen Nepaalis. Aegamööda, pikkade ärkamise sajandiksekundite jooksul ekstraheerisin oma neuronitest vastava konteksti ja buutisin oma aju selle pealt üles. Namche küla, Himaalaja mäed. Šerpad, raid, chaudharid. Laadisin töömällu vajalikud reageerimisrefleksid füüsilistele aistingutele, käitumisalgoritmid kultuurilistele sisenditele. Jõudsin ärkamisprotsessidega nii kaugele, et avada silmad. Kohe näen tuttavaid värve, kohe tunnen tuttavaid lõhnu.
Avasin silmad ja nägin ripplage, päevavalguslampi selles. Veidi allpool oli aken, aknast paistev mäekülg ja Tromsø Ülikooli naaberkorpuse tuled. Oli pimenev õhtune aeg ja ma olin ühes väikeses ruumis Põhja-Norras. See oli Tromsø Ülikooli visuaalantropoloogiaosakonna montaažiruum ja Nepaali helid tulid arvutist. Olin montaažiruumis arvuti taha magama jäänud ja arvuti mängis mu Nepaali videomaterjali ette.
Mul kulus ilmselt mitu sekundit, et visata ajus kõrvale vale, Nepaali kontekst ning leida ja kasutusele võtta uus, Tromsø oma. Ja selle paari sekundi jooksul sain ma aru ka millestki väga olulisest. Millestki mida iga inimene teeb igal hommikul, kui ta ärkamisprotsesside jooksul saab uuesti iseendaks ja loob uuesti oma maailma. Laotab laiali maapinnad ja pikib sellesse kõik ehitised. Täidab need inimestega, keda ta tunneb. Ootustega käitumiste, tujude ja arvamuste suhtes, mida tuntud nägude tagant oodata. Tavadega kuidas käituda tundmatute inimeste suhtes. Võtab kasutusele seaduspärasused. Näiteks et asjad kukuvad allapoole, puit tundub käe all soe ja metall külm, külmkapis on toit ja mitte raamatud, ning õues on külmem kui toas. Kõik need miljon väikest asja loome me igal hommikul uuesti, paigutame teineteise suhtes vastavatesse vahekordadesse ja lülitame kogu süsteemi uuesti käima.
Tol õhtupoolikul seal montaažiruumis juhtus mul selle protsessi käigus väikene viga. Ainult korraks vaid. Mu teadvus tuvastas koheselt probleemi ja parandas selle. Ent ma sain masina korpuse vahelt sisse piiluda, hetkeks hammasrattaid näha. Ja minus tekkis huvi, mis siis saab, kui mul ühel hommikul see protsess päris nässu läheb? Mis siis saab, kui ma ei suuda oma konteksti päris õigesti taasluua? Kui juhtub viga, mida mu teadvus ei paranda?
T-särgis ja sokkides öösel kell kolm hullumeelselt naeru lagistades mööda surmvaikset Tromsøt vändates tundus, et nüüd ongi see käes. Kontekst on jumala nässus.
See oli teadmisi avardav kogemus. Tänan sind, totter bürokraatia!
Ning kui me peale välitöödelt saabumist esimese kolme nädala jooksul seame oma eluolu uuesti sisse (osadele tähendab see näiteks uue kodu otsimist), võtame kokku kõik oma välitöömärkmed, kirjutame esmase välitööde aruande, loeme läbi teineteise aruanded, mitte kiiruga vaid arutledes ja analüüsides, vaatame läbi oma videomaterjali, koostame videostseenide nimekirja, kirjutame esmase analüüsi, loeme läbi teineteise analüüsid ja valime kogu video hulgast välja 30 min materjali presentatsiooni jaoks, siis olgem ausad, see on raske. See on väga raske, aga me anname endast parima, et see kõik ära teha.
Ja mingi uksekaardi pikendamine, oh see... see läheb kõige muu käigus vabalt meelest.
Nii ma istusin hilja õhtul montaažiruumis, süvenenuna oma Nepaali piltidesse ja helidesse. Minu teadmata jõudis kätte südaöö ning kuskil Tromsø Ülikooli kõikide uste avanemist ja sulgumist kontrolliva elektron-entiteedi ajusügavustes muutus üks bitt ühest nulliks. Lõpetasin kell pool kolm pahaaimamatult töö. Liikusin sokkide sahinal, käes teetass ja süda rahul tehtud tööga, mööda inimtühje koridore, kus seinte sees on tumedad uksekaardilugerid, mis valvavad sissepääsu seminariruumidesse ja kabinettidesse, klaasuste taga on videoserverid, kohtvõrguruuterid ja kõvaketaste RAID-array'd. Kõikenägeva HAL9000-liku videosilma objektiivil peegeldub mööduva inimese pikaksvenitatud kujutis. Jõuan oma töötoa ukseni, näen läbi klaasi juba koduselt segamini lauda, raamaturiiulit ja jakkigi nagis rippumas, ent sõbraliku piiksatuse ning kelmikalt vilkuva rohelise tulukese asemel tervitab mind vaenulik "piip-piip-piip" ja tontlik punane LED vaatab mulle kurjalt silma. Oot... misasja?? Teen kätteharjunud liigutuse uuesti. Uuesti kõlab "Piip-piip-piip" ja uuesti vaatab mind punane vilkuv LED. Kõik tuleb meelde, flashback kursuselisti tulnud e-mailile. Tõstan käed ahastuses pea kohale, pööran pilgu taevasse. Vaataja näeb mind ülalt-alla, kaamera tõuseb üha kõrgemale minu ahastava kuju kohale, saateks dramaatiline muusika. Häving on saabunud.
Mul on seljas t-särk ja jalas sokid. Riided, jalanõud ja kõik muu on töötoas luku taga. Minu dilemma on selles, et ma pean viie tunni pärast juba tõusma, et hommikuseks seminariks valmistuda, seega peaksin ma kiiremas korras koju magama minema. Aga välisriided ja jalanõud on töötoas luku taga. Kolan natuke mööda ülikoolikompleksi, et leida mõnd elavat hinge. Eriti hea oleks mõni turvamees. See pole esimene kord mul keset ööd mööda Tromsø Ülikooli kolada, ent siis on mul alati olnud mingi koht kuhu minna. Kontekst, milles olla. Nüüd olen ma alasti, sokkides, ja kontekstitu. Tühjalt kajavad mitme korruse kõrgused saalid/fuajeed/koridorid. Möödun suletud raamatupoest, erinevatest fuajeedest, öörežiimile seatud kohvikust. Sõidan liftidega, läbin tsoone milles valgustid liikumisandurite peale reageerides ise süttivad ja kustuvad. Tunnen end nagu Christopher Walken selles Fat Boy Slimi videos, kus ta tühja hotelli mööda ringi tantsib. Olen tohutus hoones, mis elab ja kus toimub asju, ent milles pole ühtegi elavat hinge.
See olukord on kirjanduslik või filmilik ja ma naudin seda väga, ent aeg pressib peale ja ma mõtlen oma aina lühemaks jäävale uneajale. Mul ei jää üle muud kui vändata rattaga koju niimoodi nagu olen - sokkides ja t-särgiga. Hingan korra sügavalt sisse-välja ja vaatan ülikoolikorpuse kahepoolset välisust. Seda avada saan ainult seestpoolt, sest mu uksekaart ju enam ei tööta. Kui ma nüüd väljun, siis tagasiteed enam pole. Aegluubis, nagu kangelasastronaut "Armageddonist" astun läbi iseavanevate uste õue. Uksed sulguvad mu selja taga. Külm Põhja-Norra kliima võtab mu ümber kinni, hingeõhk muutub tänavalambi valgusvihus auruks. Eemalt paistab jalgrattaparkla, kus pika rattahoidja külge on lukustatud üks üksik ratas. Minu armas vana sinine logu.
Vuuuhhh-vvuuuuhhhhh väntan jälle rattaga oma rituaalset väntamist. Nüüd pole see enam punk kimamine läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, vaid ühe kontekstist väljarebitud, akadeemiliste süsteemide ja turvaprotseduuride vahele äraeksinud noormehe jabur teekond mõnest absurdifilmist. Möödun pimedatest akendest, ületan vaikseid ristmikke. Kõik on hääletu ja elutu. Ükski asi ei liigu, ei inimesi, ei autosid. Isegi lennujaama poolt, kust alati on kuulda mõne reaktiivmootori vilinat või propelleripõrinat, kostub ainult kõrvulukustavat vaikust. Ka Widerøe turboprop on oma hilisõhtuse Hammerfesti-tiiru ära teinud ja angaari magama läinud. Mäeseljandikule jõudnuna peatan oma ratta, et tajuda kõikide meeltega seda baaskohinat, kõrvulukustavat vaikust, nagu tookord kui ma kõikide oma seljakottide ja filmivarustusega tatsasin lennujaama poole, et lennata välitöödele Nepaali. Tookord ma seisin sellest intiimhetkes Tromsøga kahekesi. Hüvasti jättes. Seekord seisame taas teineteise ees, ent ta on tabanud mind imelikul hetkel. Ma olen umbes nagu aluspesu väel tolmuimejaga tuba koristav mees, kui uksest astub sisse kaunis naine.
"Noh, et... eee.. tere siis."
Ørneveienit mööda fjordikalda poole oma lõpupikeed sooritades puhken juba valjusti naerma. Nii jaburalt tunnen ennast. Kontekstist väljas, nagu õun keset merd või barokne magamistoamööbel kosmoselaevas, väntab kell kolm öösel Tromsø polaartaeva all rattaga üks t-särgis ja sokkides täiest kõrist naerev noormees.
Mulle meenub üks mõni aeg tagasi toimunud ärkamine. Olin vajunud sellesse unenäotusse pimedasse olematusse, mis tuleb ette pika ja väsitava päeva lõpus, kui sa korraks pea lauale toetad või võtad toolil lebavama asendi. Ärgates tõusis mu teadvus otsekui tumedast tindist. Nende kahe sekundi jooksul, mil ma olin lahkunud olematusest, ent polnud veel päriselt saabunud ka olemisse, kuulsin tuttavaid helisid - jakikellasid ja šerpakeelset juttu. Ahhaa, olen Nepaalis. Aegamööda, pikkade ärkamise sajandiksekundite jooksul ekstraheerisin oma neuronitest vastava konteksti ja buutisin oma aju selle pealt üles. Namche küla, Himaalaja mäed. Šerpad, raid, chaudharid. Laadisin töömällu vajalikud reageerimisrefleksid füüsilistele aistingutele, käitumisalgoritmid kultuurilistele sisenditele. Jõudsin ärkamisprotsessidega nii kaugele, et avada silmad. Kohe näen tuttavaid värve, kohe tunnen tuttavaid lõhnu.
Avasin silmad ja nägin ripplage, päevavalguslampi selles. Veidi allpool oli aken, aknast paistev mäekülg ja Tromsø Ülikooli naaberkorpuse tuled. Oli pimenev õhtune aeg ja ma olin ühes väikeses ruumis Põhja-Norras. See oli Tromsø Ülikooli visuaalantropoloogiaosakonna montaažiruum ja Nepaali helid tulid arvutist. Olin montaažiruumis arvuti taha magama jäänud ja arvuti mängis mu Nepaali videomaterjali ette.
Mul kulus ilmselt mitu sekundit, et visata ajus kõrvale vale, Nepaali kontekst ning leida ja kasutusele võtta uus, Tromsø oma. Ja selle paari sekundi jooksul sain ma aru ka millestki väga olulisest. Millestki mida iga inimene teeb igal hommikul, kui ta ärkamisprotsesside jooksul saab uuesti iseendaks ja loob uuesti oma maailma. Laotab laiali maapinnad ja pikib sellesse kõik ehitised. Täidab need inimestega, keda ta tunneb. Ootustega käitumiste, tujude ja arvamuste suhtes, mida tuntud nägude tagant oodata. Tavadega kuidas käituda tundmatute inimeste suhtes. Võtab kasutusele seaduspärasused. Näiteks et asjad kukuvad allapoole, puit tundub käe all soe ja metall külm, külmkapis on toit ja mitte raamatud, ning õues on külmem kui toas. Kõik need miljon väikest asja loome me igal hommikul uuesti, paigutame teineteise suhtes vastavatesse vahekordadesse ja lülitame kogu süsteemi uuesti käima.
Tol õhtupoolikul seal montaažiruumis juhtus mul selle protsessi käigus väikene viga. Ainult korraks vaid. Mu teadvus tuvastas koheselt probleemi ja parandas selle. Ent ma sain masina korpuse vahelt sisse piiluda, hetkeks hammasrattaid näha. Ja minus tekkis huvi, mis siis saab, kui mul ühel hommikul see protsess päris nässu läheb? Mis siis saab, kui ma ei suuda oma konteksti päris õigesti taasluua? Kui juhtub viga, mida mu teadvus ei paranda?
T-särgis ja sokkides öösel kell kolm hullumeelselt naeru lagistades mööda surmvaikset Tromsøt vändates tundus, et nüüd ongi see käes. Kontekst on jumala nässus.
See oli teadmisi avardav kogemus. Tänan sind, totter bürokraatia!
Telli:
Postitused (Atom)
