Küsitlus 1

On aeg esimene küsitlus kokku võtta:
Kas sellel pollil siin on mõtet?
Jah - 6
Ei - 5
Mis tähendab "on mõtet"? - 16

Nagu näha, kuulub enamik käesoleva blogi külastajaid kontemplatistide kilda. Tore. Avatud on uus, veelgi mõttekam küsitlus.

Tumedad pilved teadustaevas

Järgneb veidi pessimistlikku heietust teaduse teemal. Millegipärast leidsin oma ajukurdude vahelt sellise mõttekäigu. Nagu iga minu ajukurdude vahelt leitud asja puhul, loodan, et ka see vastab vaid osaliselt tõele. Alustame.
Teadus on iseendale auku kaevanud. Täppisteaduste edu 20. sajandil on mõjutanud kogu meie mõtteviisi ja teaduse areng ise hakkab selle all kannatama. Kõlab paradoksaalselt, kas pole? Täppisteadused on arendanud viisi, kuidas uuritavat objekti mõõta, leida selle juures omadused, mida saab arvude abil iseloomustada. Kuna selline lähenemine näib väga hästi töötavat, siis püütakse seda rakendada kõikjal. Ärijuhtimises on valitsevaks lähenemine, kus ehitatakse organisatsioonist mingid mudelid ja defineeritakse mõõdikud, mida saab arvudes väljendada. Siis saab nende põhjal muudkui arvutada ja optimiseerida, ja tulemusi omakorda mõõta. Ja nii edasi. Samuti ka teaduspoliitikas, mis pole ju ka midagi muud, kui ühe tohutu suure organisatsiooni (teadusasutused, ülikoolid jne) juhtimine. Tulemuseks on see, et teadlased peavad oma töö tulemusi numbrites mõõtma ja lugema kokku publikatsioone.
Paraku aga on asju, mille puhul täppisteaduslikud meetodid hästi ei tööta. Eriti kuuluvad sinna alla kõiksugu inimtegevuse liigid, nagu kunst, muusika, poliitika ja mis seal salata, ka teadus.
Seda mõtet võiks veel laiendada, väites, et teaduslike meetoditega teadust ennast uurida on absurd, tekib hermeneutiline ring jne. Aga sinna ma praegu ei lähe. Piirdun lihtsalt kirumisega, et tänapäeva teadus seisneb rohkem teatavate numbrite saavutamises, tasemete, sertifikaatide ja kraadide ahmimises, kui tegelikus tõeotsingus ja uurimistöös. Aga taoline saatus ootab ees vist kõike, mis läheb massidesse, muutub populaarseks ja peavoolu osaks.
Kui nüüd keegi suudaks mind veenda, et peavooluks muutumine ei suuda teadusele kahju teha ja kõik on endiselt okei, siis oleks ma väga rõõmus. :)

Veel olulisi mõtteid

Jack viis mind mõttele, et kui Iraan rikastab uraani, mida siis Iraak rikastab? Uraaki?

Jõulud

Aasta läbi on tuima järjekindlusega Tartu linnaliinibussides lastud ühte väga kämpi reklaami paksuvõitu mehikesest, kes näitab järjest erinevaid Vastse-Kuuste lihatooteid ja maigutab sinna kõrvale suud. Võimalik, et ta ka räägib midagi, aga linnaliinibusside reklaamekraanid on juba kord sellised helitud. Sekka proovib ta mõnda pakendit ka nurgast veidi näksida ja reklaami lõpukliimaksis embab tervet lauatäit pakendites lihatooteid ja teeb sinna juurde sellist nägu nagu kõige karmimat ilmutust üle elav Jeanne d'Arc.
Aga nüüd, imelisel jõuluajal, on tehtud paksukesega uus reklaam. Seekord on talle päkapikumüts pähe pandud ja tal on lubatud üks verivorst pakendist välja võtta ja seda süüa. Tüüp on seekord tõesti õnnest minestamas. Jõulud on ikka tore aeg :)

Tehnolaator

Üks kaubamaja eskalaatoritest seisab juba mõnda aega. Esimestel päevadel, kui ma sealt käisin, oleksin iga kord peaaegu pikali kukkunud. Mitte sellepärast, et eskalaator oleks mu jalge alt ära sõitnud, vaid vastupidi, sellepärast, et ta seisis paigal. Ma nägin tehnilisest rikkest teavitavat hoiatussilti juba eemalt, eskalaatorile astudes teadvustasin endale sajaprotsendiliselt, et pind, millele ma astun, ei liigu, vaid seisab paigal. Aga ikkagi, kui mu saabas puudutas metalset astet, läbis kogu keha iiveldav nihe, umbes nagu kõikuvas laevas merehaiguse alguses. Ma käin sealt igal hommikul tööle minnes ja igal õhtul töölt tulles, ja harjumus liikuvast trepist on lihtsalt liiga sügavale üle keha lihaskiusse sööbinud, et puhtalt ratsionaalse teadvuse jõuga oleks võimalik seda ületada.

Kas pole midagi sarnast toimumas meie progressimütoloogiast läbiimbunud ühiskonnas? Kõigi inimeste sügavaimatessegi teadvusetasanditesse on sisse ehitatud arusaam lineaarsest progressist, mis pidevalt kuskil "toimub", tehnoloogiast mis pidevalt "areneb"? Kui tihti olen ma diskussioonis mingi probleemi tehnoloogilise lahendatavuse üle põrganud argumendile "oota veel paarkümmend aastat, küll siis näed" või "sada aastat tagasi arvati ka, et.. blah blah". Kõik näivad seda uskuvat.

Juba sõnapaar "tehnoloogia areneb" ütleb nii mõndagi meie arusaamast. Tehnoloogiat mitte ei arenda valges kitlis onud laborites, vaid tehnoloogia areneb. Tehnoloogia on mingi olend või mõistus või nähtus, mis on laotanud ennast üle maakera, hõljub meie ümber õhus ja areneb. Inimese ja riiklike institutsioonide ja teadusasutuste ülesanne ei ole seda mitte esile kutsuda, vaid "soodustada". Ei, ma ei näri lihtsalt väljendi kallal tähte. Need väljendid väljendavadki valdavat mõtteviisi, et tehnoloogia areng toimub juba kuidagi iseenesest. Ta on nagu mingi sammal, mis kasvab ja levib igale poole. Sammal selles mõttes, et ta on lihtsalt "aja küsimus".

Ma ei sea seda mõtteviisi halba valgusesse, me ei arva et sellel midagi viga oleks. Ma tahaks lihtsalt, et mõni teist sisendaks endale kogu jõust, et eskalaator seisab. Ma tahaks, et mõni suudaks sellest progressimütoloogiast väljapool olles tehnoloogia ja progressi üle mõtiskleda. See on seotud mu magistritöö teemaga. Mul on vaja värskeid mõtteid. Ja siin mütoloogia sees on õhk juba suht umbne :)

Tööõpetus

Meile tööõpetuse tunnis pandi südamele, et tööriistu tohib kasutada ainult ettenähtud otstarbeks. Seega, kruvikeerajaga millegi lahtikangutamine ja tangidega naela sissetagumine olid rangelt keelatud. Oleks keegi seda ka neile ekskavaatorijuhtidele õpetanud, oleks inimkultuur vaesem nende kahe überlaheda video võrra:
http://www.youtube.com/watch?v=IPFW0VqV9m8
http://www.youtube.com/watch?v=K9GOJt5mRIg

Riisist

Ma olen nüüd viimastel päevadel freerice.com-i kaudu annetanud ilusti 100+ riisitera iga päev. Kas keegi teab, kui palju see kaaluliselt on? Kui palju kaalub 100 riisitera? Või kui mitu riisitera on 100 grammis? Umbes?

Freerice-schmeerice

Mitte miski ei ole püsiv ja paigalseismiseks pead täiest jõust jooksma. Sain sellele tarkuseterale kinnitust täna, kui püüdsin lisada freerice-i bännerit. Selgus et bloggerionud on vahepeal jälle usinasti klahve klõbistanud ja kõik süsteemi ümber teinud. Nüüd uuendasin ma oma blogi template'i ja tänu sellele avanesid minu ees loetamatud uued superägedad lisavõimalused. Nagu näiteks teha küsitlusi. Paningi kohe ühe tähtsa küsitluse püsti, vaadake üles paremasse nurka.

ps - freerice'i bänner peaks ka siiski kohe tulema. see on mõnusalt jabur asi, seda peab reklaamima.

Fiskaalpost, osa 3

Jõudsin siis lõpuks oma postulaadi formuleerimiseni:

Raha on meem!

Hahaa! Tükk aega läks selle väljamõtlemisele, aga tulemusega võib rahul olla. :) Väidan, et raha on muutunud reaalse väärtuse kandjast, kaubandustehingutes reaalset kaupa mugavuse mõttes asendavast paberist, meemiks, ehk siis puhtkultuuriliseks nähtuseks. Ta võib küll kanda ka reaalset väärtust ja enamasti kannabki (kui ei usu, mine ja osta poest midagi). Aga ta ei pruugi (vaata oma vanavanaema tsaariaegseid rahapabereid või nõukaaegseid rublasid, millel võib olla museaalne väärtus, ei muud). Inflatsioon näkitseb väärtust aeglaselt vähemaks, devalvatsioon võtab korraga suure ampsu. Seega, raha ei ole fundamentaalsel tasemel, oma definitsiooni kohaselt, seotud mingi materiaalse väärtusega. Raha on olemas ja funktsioneerib niikaua, kui rahameem ellu jääda ja levida suudab. Õnneks on tegemist väga elujõulise meemiga :) Selle meemiga on seotud terved meemide kompleksid - edukuse, materiaalse kindlustatuse, prestiiži ja muu taolise omad.
Sellega ma panen rahateema mõneks ajaks sahtlisse.

Typo Websteris

Väga tähtis. Leidsin vist websteri sõnaraamatust typo :) Vaadake ise webster.com ja otsige sõna "surge".

Fiskaalpost, osa 2

Aeg-ajalt ikka saab lugeda Äripäevast või mujalt, et "toimus majanduskrahh". Viimane neist oli suve lõpus (USA sub-prime laenukriis). Viis minutit tagasi lugesin BBC-st, et olukord pole veel sugugi rahunenud, ja võib tulla uus kukkumine. Ühesõnaga kõik võib jälle hakata otsast peale.

Tegelikult ju loodusvarad on ikka sama koha peal, tehased samuti, transport töötab, elektrijaamad toodavad energiat edasi.

Reaalselt on kõik samamoodi, aga kuskil inimeste peades on mingi "majanduskrahh". Kõigil on paanika. Mingid hinnad langevad kolinal. Mingid hinnad jälle tõusevad lakke. Inimesed küll eriti hästi aru ei saa, mis toimub. Ei saagi aru saada, sest reaalselt ei toimugi midagi. Aga kõigil on selge, et on õudne jama. Sest ajakirjanikud (kes saavad sama vähe aru) ka lehes kirjutavad, et õudne jama on. Järsku on kriis ja inflatsioon ja vaesus ja laostumine ja tööpuudus. Miks? Sest kõik kartsid, et läheb halvasti. Ja kui kõik kardavad, siis nii lähebki.

Aga mis oleks kui me looks oma lokaalse paralleelvaluuta, sellise mis omaks reaalset kattevara? Ja kui eesti kroon peaks devalveeruma või mingi muu majanduskrahh meid tabama, siis meie väike lokaalvaluuta on ilusti alles, sama numbri eest saab ikka osta pätsi leiba ja viilu vorsti sinna peale. Kõlab ju hästi?

Kuna kellelgi ei oleks tohutuid summasid selles valuutas kuskil arvel ja ei oleks investeeringuid, mille tootlusele on kõrged ootused, siis peaks kõik sellesse ka rahulikult suhtuma. Kui eesti kroon kukub, siis keerame lihtsalt meie paralleelvaluuta ja krooni vahelise kursi vastavaks ja kõik läheks täpselt samamoodi edasi.

Küsimus on vaid selles, et mis oleks sobiv kattevara sellisele valuutale. Vastust otsides leidsin ma sellise asja nagu Ithaca Hours. See on USA linna Ithaca kohalik valuuta, mille kattevaraks on AEG. Iga 1 tunnine rahatäht tähendab tunniajast tööd kellegi poolt. Näiteks kui sa lähed massööri juurde ja lased ennast pool tundi mudida, siis sa maksad talle pool tundi. Massöör aga läheb edasi juristi juurde ja pooletunnise konsultatsiooni eest maksab talle sellesama pool tundi.

Lihtsalt geniaalne! Neil näib asi olevat juba korralikult käima läinud, kataloogis on üle 900 teenusepakkuja, kes aksepteerivad maksevahendina tunde.

Kes teeks Tartusse sama asja? Tartu nael? Või laiemalt - Lõuna-Eesti kruvi? Mh? :)

Üks asjalik küsimus ka

Why isn't Lake Titicaca filled with boobs and poop?
Kohe jätkame fiskaaljuttu.

Fiskaalpost, osa 1

Üks youtube-i video pani mõtlema raha olemuse üle. Kõik mõtlevad ja räägivad sellest kogu aeg, kõik tegutsevad rahalistest kaalutlustest lähtuvalt. Aga misasi see raha siis ikkagi on?

Üldine arvamus on, et raha on mingi kaupade, teenuste ja kõiksugu muude hüvede mõõt. Kuskil tagumises ajusopis on ka mingi mälestus kattevarast või tagatisest. Et raha peaks olema millegagi kaetud ja Eesti krooni kattevaraks on Eesti mets.

Aga alustame parem algusest. Raha idee oli algselt selles, et see sümboliseeris mingit reaalset kaupa. Kui pottsepp läks rätsepa juurde, siis pükste eest maksmiseks ei viitsinud ta oma potte kaasa tassida, vaid selle asemel kirjutas paberi: võlgnen neli potti. Selle paberi võis rätsep viia omakorda kingsepa juurde ja sellega kingsepale tasuda. See raha oli kaetud pottidega, see tähendab, et kuskil need potid reaalselt eksisteerisid ja paberi omanik võis minna ja need välja nõuda.
Tänapäeval see enam ei kehti. Raha ei ole kaetud reaalsete kaupadega. Näiteks Eesti kroon on kullaga kaetud vaid osaliselt. Enamiku kattevarast moodustavad võlakirjad ja muud väärtpaberid.

Mida see tähendab, kui raha on kaetud väärtpaberitega? Väärtpaberid on VÄÄRT paberid vaid seetõttu, et nad on väärt raha. Sisuliselt - Eesti kroon on kaetud väärtpaberitega, mis omakorda on kaetud rahaga.

Järeldus - Eesti kroon (või USA dollar, Euro, vms.) ei ole kaetud millegi reaalsega, sest aktsia hinnast moodustab ettevõtte vara väärtus vaid osa, võlakirja väärtuse moodustab ainult võlgniku lubadus see tagasi maksta. Ma ei saa minna ja nõuda selle krooni väljastanud asutuselt (Eesti Pangalt) seda vara, mida see kroon esindab. Sest seda vara ei ole olemas. Kroon toimib ainult seetõttu, et kõik tahavad, et ta toimiks. Kroonil on väärtus vaid seetõttu, et me TEAME, et saame selle eest poest asju osta. Ainult selle TEADMISE pärast oleme me nõus hommikul rõvedalt vara tõusma ja raha eest tööle ronima.

Selle järelduseni jõudnult pean ma ütlema, et see pole tingimata halb. Pigem vastupidi - kattevarast loobumine on kaasa toonud enneolematu majanduskasvu. Paraku ka võla- ja liisinguorjuse, aga see selleks. Ülemaailmse pankurite ja kapitalistide vandenõust võib teile rääkida mõni PunaMusta aktivist. :)

Mina tahan rääkida ühest teisest ideest.

Nimelt - raha on oma olemuse (reaalse kattevara puudumine) tõttu suht virtuaalne nähtus. Seetõttu on raha väärtus ebakindel, nagu teismelise tütarlapse tuju. Teda hoiab käimas ühiskondlik arvamus, kogukonna psüühika. Kui kõik hakkaks korraga arvama, et raha on väärtusetu, siis olekski raha paugupealt väärtusetu. Sama olukord on majanduses laiemalt: kuna kõik räägivad tulevast majanduskriisist, siis ongi tulemas majanduskriis. Kinnisvara hinnad langevad, sest kõik räägivad kinnisvara hindade langemisest. Aru saamata sellest, et kinnisvarahind ei ole mingi loodusseadus ega väline suurus, vaid et see on juba algusest peale olnud täiesti kokkuleppeline asi. Kui börsil tekib hirm, et on tulemas börsikrahh, siis kõik püüavad oma aktsiaid kähku müüa, hinnad aina langevad ja ongi krahh.

Seega - mis oleks kui viiks majanduse tagasi reaalsele kattevarale? Nimelt, asutaks oma privaatvaluuta? Täpsemalt järgmises postituses.

Erich Fromm pähklikoores

Mõneti tabavalt refereerib Erich Frommi oma blogis täna Shalaya. Panen siia viite, et need massid, kes kosena igapäevaselt mu blogisse voolavad, voolaksid siit pahinal sinna edasi ja saaksid targaks.

Ühest olulisest lausest

Tartus on ühe müüri peale soditud lause, mis pretendeerib äärmisele olulisusele. Ja selle pretensiooni ning oma sisu vahelise kontrasti tõttu näib üha enam selleks saavatki.
Ma pean silmas Kompanii tänaval, Lutsu raamatukogu ja Johnny Deppi kõrval asuvale müürile kirjutatud lauset. See lause on järgmine: "Miski pole olulisem kui see lause."
Selle lause olulisus on aina tõusmas, juba kevadel on seda kajastanud jack, mõni nädal tagasi nägin seda Lutsu raamatukogu külalisteraamatus, ja täna juba päevalehe lugejakirjade hulgas. Lisan siia nimekirja nüüd oma blogisissekande.

Mida see lause siis teeb? Ta esitab mingi väite ja pakub selle väite tõestuseks vaid väidet ennast. See teeb väitest absoluutselt falsifitseerimatu, elimineerib võimaluse seda väidet loogiliselt analüüsida, jätab väite uskumise niiöelda usu meelevalda. Kes usub, see usub ja kes ei usu, see ei usu. Mitteuskujal ei ole loogiliselt võttes mingit võimalust hakata uskuma, sest uskumise eeltingimuseks on see sama uskumine ise. Järelikult on uskuma hakkamine loogikaülene akt, milleks on võimeline ainult inimene oma (heas mõttes) ebaloogilisuses.

Siinkohal tunnistan kõigile: mina usun seda lauset.

Kõik on nii targad

I will use google before asking stupid questions.
I will read wikipedia before talking to my friends and colleagues.
I will RTFM before engaging in any sort of social communication whatsoever.
I will become a machine.

Rändlennukiparved

Eile nägin taevas lõunamaa poole lendavat linnukolmnurka, ja samas pildis paari reisilennukit taevasse oma sirgjooni vedamas. Huvitav, kui suur oleks kütuse kokkuhoid, kui pikamaa reisilennukid enne näiteks Vaikse ookeani ületamist samuti parve koguneksid ja kolmnurgana lendaksid? Ja isegi kui logistilised keerukused või kütusekulu seda ei õigusta, siis vähemalt kunstilistel taotlustel nad võiksid seda siiski teha :)

Soodne pakkumine

Leidsin netist soodsa pakkumise: kinnisvara superhinnaga! Naabrid peaksid suht rahulikud olema. Aint et ühistu pole vist kuigi aktiivne.

Helihuvilistele

Lugu on nõnda, et olen mõnda aega tegelenud erinevate linnahelide lindistamisega. Panin nad nüüd ühte kohta üles. Esitlen: Helistik.

Balkan 2007

Läks veidi aega, aga lõpuks sain Flickrisse meie kevadise Balkani-reisi pildid üles pandud. Reis toimus mai algupoole ja käidud sai Slovakkias, Serbias, Bosnias ja Horvaatias. Mõned on vist juba lugenud ka samateemalist reisikirja.

Uni vol. 2

Suitsetamise ja joomise mahajätmisest saadik olen mõlemaid neid tegevusi ikka aeg-ajalt unes näinud. Tänane oli aga üle kõige - istusin sellise Das Booti tüüpi allveelaeva kambüüsis puuküttega pliidi ees (selline, nagu Supilinna vanades puumajades) koos rohmakate madruste ja õliste mehhaanikutega. Jõin pikast klaasist džinni tooniku ja sidruniga ning tõmbasin suitsu ja puhusin seda pliidikoldesse.
Fakt, et allveelaevas oli puuküttega pliit, tundus veider alles peale ärkamist.

Tervis, tervis

Eile hommikul käisin verd andmas. Seal lavatsil lamades ja oma kehast lahkuva vere soojust tundes (see voolik oli vastu mu käsivart) mõtlesin, et mispärast ma seda siis ikkagi teen. See on tegelikult ju ikkagi suur asi, anda tükike oma elujõudu kuhugi meedikute kummikinnastatud käte vahele, kes viivad selle masinatesse, mis lahutavad selle komponentideks, kiletavad, külmutavad ja säilitavad. Võib-olla seda isegi kasutatakse kunagi kuskil kellegi abistamiseks, aga võib-olla ta lihtsalt seisab kuskil kohustuslikes varudes kuni oma säilivustähtaja lõpuni. Millegipärast meenus kunagine kuulus pubekatesari "Bevery Hills 90210", kus Dylan viis oma pruta Brenda jõulude ajal verd loovutama ja rääkis talle, et aastaid tagasi oli ta tsikliga matsu pannud ja tema elu päästis vereülekanne ja nüüd ta iga jõul käib verd andmas, et lunastada seda võlga. Selle peale Brenda õhkas "This is so romantic!"
Teiselt poolt teleekraani vaadates võis see ju romantiline tunduda, aga viibides ise seal kliinikusaalis, olles just saanud teada oma vererõhu ja hemoglobiininäitaja, manustanud kofeiinipulbrit, tundes oma käsivarrel desinfitseerimisvedeliku jahedust ja pumbates peos kummist veretilga kujulist stressipalli, tundus see kõik pigem... väga materiaalne ja reaalne.
Veel üks viide popkultuurile: mingi eesti poppbänd või -artist, nime tõesti ei mäleta, pani oma muusikavideo jaoks selga seksikad medõekostüümid. Ja kommenteeris, et nende arvates on meditsiin väga seksikas asi. Ilmselt ei olnud nad meditsiiniga eriti kursis, või siis olid nad väga väärastunud seksuaalsusega inimesed. Mind näiteks väga ei eruta mäda ja verine liha, soolikad ja kõik need vedelikud mis peaksid inimese sees vastavaid sooni ja õõnsusi pidi voolama või loksuma, aga tulevad sealt välja kui inimeses midagi katki läheb. Ega 30-aastase suitsetajastaažiga mehe kopsudest kostev rögin, ega inimene, kes on nii vana, et jupid tema kehas hakkavad lihtsalt otsi andma, ja sa ei saa sinna mitte midagi teha, isegi lohutada ei saa eriti. Sest "teie keha on lihtsalt vana ja kulunud, hakake vaikselt otsi kokku tõmbama, teid ootab ees viis või kümme aastat sita tervisega virelemist ja seejärel arvatavasti ebamugav surm üksinda kuskil palatis" ei lohuta eriti. Need on need asjad, millega meditsiin igapäevaselt tegeleb, ja need ei ole seksikad.
Igatahes lahkusin ma polikliinikust, side ümber parema käsivarre ja käes pelikaniga kilekott, milles oli pelikaniga kruus ja pelikaniga pastakas. Ja minuni oli jõudnud arusaam, et mu eksistents siin ilmas sõltub tegelikult väga konkreetsetest asjadest. Sellest, et minu peas olevas hallolluses liiguksid teatud viisi pidi teatud elektrilaengud või mingid sellised asjad. Et minu vasakul pool rinnakorvis olev teatud lihas teeks kogu aeg rütmilisi kokkutõmbeid. Et minu kõhus olev paak lagundaks tugeva happe abil seda värki mis ma omale suu kaudu sisse lükkan. Et minu rinnakorvi ja kõhuõõne vahel olev lihas tõmbaks regulaarselt õhku rinnakorvis olevasse kahte lõõtsamoodi asja, mille sopilise pinna kaudu imenduks hapnik minu verre, mis voolaks mööda peenikesi sooni igale poole laiali ja siis jälle tagasi keskele kokku. Ja kui mõni nendest asjadest lakkab korralikult töötamast, siis on jama. Siis ma kas hakkan tundma ennast väga halvasti, panen pildi tasku, või lihtsalt lõppeb minu jaoks kõik järsku ära.
Iseenesestmõistetavus, millega toimib kogu see aparaat, mille sees ma asun, paneb unustama selle imepärasust. Kuni midagi nässu läheb.

Hansaehmatus

Järgmiseks nad leiutavad pangaautomaadi, mis ütleb "Böööö!!!"

Mõnikord on lihtsalt selline päev

täna nägin ma politseinikku
kes roolis rääkis mobiiliga
ja kaubamaja kassaneiu
flirtis turvamehega

ehitaja kõndis objektil kiivrita
boss ta maha lööb
ja mina keset päeva kirjutan
seda salmi tööl

Järelehüüe Mirjamile

Eile käisin Lutsu teatrimajas peol, kus oli ka Mirjam, minu lemmikkassiir Selverist. Ilus oli vaadata tema tantsuhoos lehvivaid blonde juukseid ja keerutades kõrgele tõusvat seelikuserva. Võin väita, et ta oli tantsupõranda säravaim täht. Kahjuks pole teda enam ammu Selveris näha olnud.
Tsitaat:
"Selver tahab oma meeskonnas näha inimest, kes ...
• on aus, sõbralik ja abivalmis,
• on paindlik ja avatud muutustele,
• tahab oma tööd hästi teha ja on valmis pingutama kliendi ja kolleegi usalduse võitmiseks."
(http://selver.ee/?id=1886)

Oma tööd tegi Mirjam väga hästi, oli väga sõbralik ja abivalmis. Ta võitis ka minu siira usalduse. Kuna ta nähtavasti enam Selveris ei tööta, peab ta olema paindlik ja avatud muutustele. Jääb üle ainult üks omadus - ausus. Siin peab peituma põhjus, miks ta enam Selveris ei tööta, valelik lirva selline!

Siisike käes

Eile sain teada, et Estonian Journal of Archaeology, mis on avaldanud minu esimese ja seni ainsa teadusliku artikli, on Euroopa Teadusfondi poolt hinnatud B-kategooria vääriliseks, ja kvalifitseerub seega kategooria 1.1 alla, ehk on "CC artikkel". See on suur asi, glamuur ja Nobel ei ole nähtavasti enam kaugel.
Tähistamiseks degusteerisime eile Jacki ja Eeli-Kadriga vahutavaid peojooke lastele (meil on mittejoomise tsükkel praegu). Fizzy Fiesta on parem kui Dino Party. Proovimata jäid Princess ja Cars.

Tartu vaimne laam

Viimastel nädalatel olen mööda Tartut ringi kõndides kuulanud pleierist väga palju ööülikooli loenguid. Need on juba iseenesest huvitavad, aga sellise kõndides kuulamise tõttu on tekkinud veel üks huvitav sünergeetiline efekt - kohad Tartu linnas seostuvad nüüd minu jaoks nende ideedega, mida ma seal kuulsin. Nii kuulsin ma Nooruse tänavat pidi kõndides sellest, kui kohutav tundus keskaja inimesele kontseptsioon nullist - referentsist mittemillelegi. Hansakeskuse ees bussipeatuses vihma eest varjudes sain ma teada budismi Õilsast Kaheksaosalisest Teest, Kaubahalli esine park aga tuletab meelde teadustöö kolme alussammast - teooriat, metoodikat ja metodoloogiat. Vallikraavi tänaval Toomemäe ja Ajalooarhiivi vahel meenub naturaalkapitalismi ehk looduskapitalismi idee.
Tartu vaimsetele ladestustele on nüüd peale sadanud veel üks kiht.

Kui tõesti tahad, siis kuidagi ikka saab

Andra tegi just mu päeva selle videoga:
http://www.youtube.com/watch?v=sdUUx5FdySs

Uni

Täna hommikupoole, vahetult enne ärkamist nägin unes, et Deepak Chopra (?!) ütles mulle: "There is nothing beyond love and love is nothing, but beyond the port of life which is linked to the bridge of metabolism we can only test the hypotheses of eternal simulation. "

Ärkasin ja mõtlesin: "MIS ASJA??"
Tegelt ka, mis asja?

Odavad koopiad

"Scent of a Womanit" tegema:

Eile kella 4.20 ajal pidas liikluspolitsei patrull Tartus Võru tänaval kinni sõiduauto Audi 80, mida juhtis alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta pime noormees.

1987. aastal sündinud noormehele luges kaarti kõrvalistuja, kellel samuti polnud juhtimisõigust, teatas Lõuna prefektuuri pressiesindaja.

http://www.liiklus.ee/61817

I took a duck in the face at two hundred and fifty knots

Ekspeditsioon sfääridesse sai läbi. Läksin kaugele teisele poole merd ja jõudsin iseendani. Siis läksin Eesti keskpõrandale kokku, seisin Kirsimäel ja nägin jumalaid. Ma seisin nagu laps. Tunne oli selline, nagu ma oleks kahesaja viiekümne sõlmelise kiiruse pealt saanud pardiga näkku. Suure sulgpehme pardiga. Mõnda aega olen nüüd lihtsalt vait.

Nägešš!

Homme lähen oma isikliku ellujäämisvarustusega kaheks nädalaks Eesti kulturo-, epistemo-, ontolo- ja semiosfääri mööda seiklema. Ärge oodake minult midagi, ei telefonikõnesid, seitset fakti ega seda, et ma istuks Zavoodis. Samas ärge imestage, kui ühel hetkel seisan teie kõrval või ukse taga ja naeratan.

Numbrid

Lugesin ajaviiteks kokku kõiksugused numbrid, mida ma peast tean:

Isikukood
Telefoninumber
Mu tüdruku telefoninumber
Mu isa telefoninumber
Mu venna telefoninumber
(kindlasti raaliks pikapeale veel kellegi numbreid peast välja)
Telefoni pin-kood
ID-kaardi pin-kood
Deebetkaardi pin-kood
Krediitkaardi pin-kood
hanzaneti kasutajatunnus
hanzaneti püsiparool
See teine hanzaneti püsiparool
Pangaarve number
ICQ number
Töökoha uksekood
Töökoha kontori signalisatsiooni alla panemise kood
Raamatukogukaardi number
Elukoha postiindeks

Neid läheb mingil määral vaja, seega arusaadav. Kuid lisaks istuvad mu mälus hunnik asju, mida enam vaja ei lähe, aga mis meelest ära ka ei lähe:

Eelmise elukoha trepikoja ukse kood
Eelmise elukoha postiindeks
Endise auto reg number
Mu eelmine telefoninumber
Praeguse elukoha endine lauatelefoni number
Mu praeguse tüdruku endine telefoninumber
Mu endise tüdruku endine telefoninumber (!)

Pole siis ime, et kui lähed kaheks nädalaks puhkusele kuhugi teise kultuuri, välja sellest numerosfäärist, siis tagasi tulles on kõik segamini. Siis püüad krediitkaardi pin-koodiga töökoha ust avada või helistada oma raamatukogukaardi numbrile.

Milah

Milah pühkis pudelilt kellegi kõrvalesta ja keeras korgi raksuga lahti. Kaarhall, milles ostukeskus asus, oli nüüd põhjaliku ümberkujunduse saanud. Milah istus maha ja jäi politseid ootama. Laibad olid ilusti reas, veri segunes põrandalepaiskunud maisihelvestega. Turvakaamerad salvestasid kõike kenasti.

Milahi mõlemad automaadid olid tühjad. Jäänud oli veel ainult pommivöö. Ja pool pudelit viskit. Milah võis juua, sest ta ei olnud moslem. Ta polnud üldse usklik. Ta oli lihtsalt üle piiri viidud.

Milah oli uue aja enesetaputerrorist. Tema ei tegelenud religioonide ega mingite mõttetute rahvusküsimustega. Tema oli puhtalt raha peal väljas. Ikkagi pere vaja toita ju.

Ka ajad olid muutunud. Terrorismi ülesanne ei olnud enam niisama hirmsaid asju teha ja panna inimesi kartma islamit või iirlasi, vaid rikkuda konkreetsele korporatsioonile kuuluvaid kaubamärke. Kulukaid reklaamikampaaniaid nurjates põhjustati vaenlasele suuri rahalisi väljaminekuid. Näiteks Colgate'i reklaamloosungi "World of care" imago rikkumiseks viidi läbi peen operatsioon lastekodulaste, Ajaxi puhastusvahendi ja juhusliku amatöörkaameraga mis oli juhuslikult tabanud dramaatilise rakursi viieteistkümnest väikesest voodist viieteistkümne surnud lapsega ja Colgate'i "World of care" sponsorloosungiga seinal. Lugu sai korraks isegi rahvusvahelisse pressi. Seda on loetud üheks suurimaks õnnestumiseks bränditerrorismi ajaloos.

Nüüd, kui raha oli Milahi perele üle kantud, polnud tal enam muud teha, kui täita oma osa lepingust. Täpselt viis laipa ostukeskuse vitriinide vahel. Milah oleks jõudnud tabada veel paari põgenevat ostjat, aga ta polnud kuri inimene. Järelejäänud padruneid kasutas ta lihtsalt vaheseintesse kuuliaukude tekitamiseks. Et oleks dramaatilisem.

Kui Milah võttis teist suurt viskisõõmu, olid politseisireenid juba kuulda. Ta jõudis viskipudeli tasakesi põrandale asetada ja kaks-kolm korda sügavalt hinge tõmmata, kui ustest ja akendest hakkas sisse voolama K-komando must mass. Milah tormas nende poole, järgides eelnevalt paikapandud trajektoori, et mitte väljuda turvakaamera vaateväljast. "Hinnapomm - kogu pere ostukeskus!!!" röökis ta pommivöö päästikule pressides.

Tagasiminek?

Kas teile ei tundu vahest, et tänu internetile oleme unustanud kõnelemise ja jõudnud tagasi telegraafiajastusse, veetes suure osa suhtlusest klaviatuuril toksides? No mulle igatahes tundub.

Pilte

Panin flikkrisse üles mõned pildid ühest hullust majast, mille Sarajevos öösel ringi uidates leidsime. Kõige hullem on muidugi valgus:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343494804/

Ja siin on pommitatud maju Belgradis:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343921210/

Hajduböszörmény tähed

Kas te mäletate raamatut "Egeri tähed" sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"? See räägib ungarlaste vaprast vabadusvõitlusest Egeri linna kaitsmisel türgi rätipeade eest. No ja mina jõin täna ungari veini. Pudeli peale oli kirjutatud "Minöségi szaraz vörösbor". Naljakas, eks ole? Tegelikult see pole veel midagi. Vaatasin Ungari kaarti. Seal on linn nimega Hajduhadhadhaz. Näiteks. Ja Törökszentmiklós. Ja Hódmezövasarhely. Ja Biharnagybajom. Ja Bugacpusztahaza. Ja Dunaszentgyörgy. Õudne ju. Et.. mis toimub, sugulasrahvas? Kus meie teed nii lahku läksid?
Ja kui see legendaarne piiramine ei oleks toimunud Egeri, vaid Hajduböszörmény linna all, kas siis raamatu pealkiri olekski "Hajduböszörmény tähed"?

Bjärt

Björki intervjuu Arvo Pärtiga:
http://www.youtube.com/watch?v=2QTxvmlA95Q

Esimesed kaks ja pool minutit võib edasi kerida, mingi soome tross räägib oma imeaparaadist.

Reisikiri ja fotod

Reisikirja saab lugeda siit (.pdf).
Fotod tulevad hiljem.

Tagasi

Tagasi uskumatult tripilt Balkani keele-, kultuuri-, kaubandus-, ajaloo- ja loodusmaastikele. Varsti ilmutan mingit pilte ja teksti. Seniks kuulake muusikat või minge jalutama või helistage emale, ta ootab väga teie kõnet. Zdrova!

Puhkus Serbo-Horvaatias

Tänan kogemuse eest, ma sain teada mis tunne on siis, kui skandinaaviapärane heaoluühiskond lõpeb.
:)
Homme sõidan siit lörtsi ja alkoholikeelu seest minema, Serbiasse ja Horvaatiasse. Tagasi 13. mail. Niiakauaks paus.

Vahest viskab see skandinaaviapärane heaoluühiskond üle

see on sitt
rahutuvisitt

mis lasub kogu linnal peal
rahulikmalbe ja turvalise
midagi eriti ei toimu seal
ei plahvata, ei varise

Taas surmast

Jätkame surmateemat, mida ma olen ka varem veidi lahanud. Kes soovib midagi tõsisemat lugeda, sellele soovitan väga Wijkmark'i "Nüüdisaegset surma". See on meeldivalt lühike raamat, u. 70 lk soravat teksti, niiet ühe õhtuga läbitav. Tutvustust võib lugeda näiteks siit.

Toon mõned tsitaadid, mis endale meelde jäid:

"Vaadakem hetkeks kõik surmale silma. Palun kustutage valgus, ma panen projektori käima. No nii. Suur tänu!
Kohe näete te vana surma. Mitte seda, millesse me oleme siiamaani surnud ja mida INEL tahab muuta. Vaid 2000 aasta tagust surma, antiikaegset surma.
Vaadake seda veinikruusi käes hoidvat luukeret! Tegemist on põrandamosaiigiga ühest Pompeji söögisaalist. Nii nägi surm välja ajal, mil see oli tõepoolest loomulik. Muhe surm, kes kutsub meid üles elu nautima ja surema, veiniklaas käes. See pole kristlik surm, mis tahab meid hirmutada ja kasinuse abil paremaks muutuma. See pole nüüdisaegne surm, mis tahab meist hirmutamise teel kasinuse abil paremaid roboteid teha. Meie ühiskonnas oleks selline pilt mõeldav ainult karskusreklaamina. Sest nüüdisaegne surm ei hoia midagi käes, sel polegi käsi, sel pole üldse mingit kuju. See on haiglasein, tühi ja nüri ja hügieeniline."

Religiooni kadumisega (õigemini - religiooni kadumise illusiooniga, sest inimene on jätkuvalt religioosne olend ja meie tänapäeva religioonid on lihtsalt veidi teistsugused) on kindlasti muutunud ka suhtumine surma. Vanad religioonid andsid mingi teadmise või kindlustunde selles osas, mis meist peale surma saab. Nüüd, kus teadus on meid jumala poolt loodud olenditest taandanud lihtsalt mateeria väga keerulisteks avaldumisvormideks ja kõik on kuidagi kaduv, on meil vaja praguneva kindlustunde toetamiseks luua kähku mingi ühiskondlik mehhanism:

"MODERAATOR: Pea korraks kinni. Sa ründad turvalisussüsteemi.
RÖNNING: Ma olen selle vastu, et see on viidud absurdini. Turvalisus, mille ühiskond peab tagama, on juba ammu saavutatud. Selle tagapõhi väärib igati lugupidamist: halvasti koheldud grupid võitlesid võrdõiguslikkuse ja parema tuleviku eest. Aga hiljem on turvalisuse idee jätkunud puht rutiinist. Turvalisusest on saanud fetiš, lõks vabadusele. Kahekümneaastane, kes elukutset valides mõtleb pensionisoodustustele, on juba oma elust loobunud. "

Kas me tõesti oma otsustes liiga tihti ei lähtu sellistest argumentidest, nagu "nii tehakse", "see on kombeks", "see aitab mul tulevikku kindlustada" ning liiga harva sellistest argumentidest, nagu "see meeldib mulle" või "ma tahan nii teha"?

"Just Teise maailmasõja ajal võttis moodne surm läänemaailmas tõsiselt võimust, ja kasutab siiamaani tollal välja arendatud, üldjoontes samu juhtimismeetodeid ja tehnoloogiat, ainus tõeliselt oluline täiendus on arvutitehnika. Nüüd on see otsustavalt asunud hoopis tsiviilülesannete kallale, seades oma eesmärgiks muuta inimese elu nii surnuks kui võimalik, esmajoones tarbetute ja tobedate kaupade masstootmise kaudu. Moodne surm ei rahuldu pagendusega haiglate surmakambritesse ning juhib tegelikult kogu meie elu, võtab meid varakult oma hoolde ning tapab meie fantaasia ja elurõõmu, korraldab meie elu ülaltpoolt, et takistada meil seda ise korraldamast, organiseerib igasuguseid tegevusi, et meie endi teotahet lämmatada, toob meid tänavale streikima, et me ise streikima ei hakkaks. See täidab meie vaba aja puritaanliku materialismiga, kus igasugune meelelisus, igasugune lustimisvõimalus on välja juuritud. See sunnib meid elama surmataolises maailmas: kiirteed ja betoontunnelid, betoonist kodud ja plastmassist väljasõidukohad, nagu see verandagi, kus me äsja kohvi jõime ja vaatasime läbi sudu paistvat Kronborgi kui muinasjutulinna. Elu on muutunud elavaks surmaks, surm on nii avansiks kui ka järelmaksuks."

Ma tooksin siia kõrvale Žižeki näite "substantsita asjade" kohta mida aina enam meie ellu ilmub: alkoholivaba õlu, suhkruvabad maiustused ja kohvimagustajad, rasvatud piimatooted, turvaseks (= seks ilma seksita), kannatustevaba sõda kaabeltelevisioonis. Müügiargumendiks pole enam see, mida asi sisaldab või annab, vaid mida ta EI sisalda, millest ta meid VABASTAB. Millal ilmuvad müügile tabletid mis vabastavad meid korraga rasvast, muredest, elust?

Mõningaid märkmeid asjade plahvatama panemisest

Kui soovite kartulipüssi teha, sobib lõhkelaenguks väga hästi sorts Valvoline'i mootorikäivituse abistamise aerosooli. See on selline sodi, mida lastakse mootori õhuvõtuavasse, kui auto ei taha käima minna. See koosneb butaanist, propaanist ja eetrist. Loe: plahvatab väga hästi. Nii hästi, et meie kartulipüss läks esimese lasuga pooleks ja tagumine pool lendas paarkümmend meetrit, kukkus Emajõkke ja triivis Vorbuselt Tartusse. Kartul lendas teisele poole, aga mitte nii palju. Nüüd on vaja uut kartulipüssi.
Plastpudelisse pandud fooliumitükkidele torusiili peale valades hakkab eralduma mingit valget gaasi. Kui kork kõvasti kinni keerata, siis lõpeb see suure pauguga ja mingi ilmrõveda musta vedeliku laialispläššimisega. Niiet leidke endale turvaline ja kauge punkt, kust seda jälgida. Leidmaks fooliumi ja torusiili optimaalseid koguseid, varuge mõlemaid palju. Ja plastpudeleid ka. Ning eksperimenteerige.
Menthos ja kokakoola plahvatavad. Methos ja selveri klassikaline limonaad mitte.

Eesti lipp, talv

Keegi on mu idee teoks teinud, veel paremini kui ma ise: http://www.hot.ee/werro_kunstiklubi/eesti.jpg

Tänan!

Zavoodist veel

Vaadake gabi blogist ühte Zavoodi sulelist. See illustreerib ilmekalt minu paar postitust tagasi ilmunud juttu. Kuhu leiab tee hooldekodust põgenenud tegelane? Loomulikult Zavoodi. Ja teie istute Beer Colors Place'is?! Kamoon, this is the life! :)

Sellest saab meie suvi

Ma juba tean, et minu hobideks käesoleval suvel saavad asjade pihta tulistamine ja asjade õhkimine. Andke juba ette andeks. Kuna ma lapsena selliseid asju eriti ei teinud, siis nüüd vist on vaja tagantjärgi teha.

Kahe tunni novell

Mingi imeliku sündmuste kokkulangevuse tõttu jäi mul ühel hommikul paar tundi vaba aega. Otsustasin kirjutada novelli. Lugege te kah. Kuigi ta on rohkem selline kirjandimoodi.

PS - Põhineb tõestisündinud lool.

Eesti lipp, kevad 2007

P3240099
Originally uploaded by tanel.saimre.

Sai nädalavahetusel looduses käidud ja pildistatud Eesti lippu "nii nagu Jumal seda mõtles". No pole küll trikoloor, aga igatahes, ilusad triibud on.

Meie oleme metsinimesed. Kultuurikliima pureb meid kõige õelamini.

Nägin lõpuks ära selle filmi, Tabamata ime (treiler). Õigemini kuuest lühifilmist koosneva kompoti. Jälle jätkub palju kiidusõnu. Hea ja valus eneseiroonia. Kohati lihtsalt tohutult hea visuaal. Klaver millel on võrksukkades jalad, kuldse puruga kaetud kuulus pianist, karumaskis näitleja grimmeerijast armukesega suhteprobleemi vaagimas jnejne. Palju häid hetki. Muidugi ka igavamaid, aga need elab üle.
Muidugi, aitab see, kui tunda eesti kultuurimaastikku ja sellel liikuvaid inimesi, sest mõte ongi nende pihta käivas (enese)huumoris. Minul olid õnneks konsultandid kõrval, üksi poleks teadnud kes on kes ja oleks kõvasti igavam olnud vaadata. Seega, võtke kuskilt mõni kultuurikriitik või kolumnist või vastava ala toimetaja ja vaadake see film ära. Saate palju naerda, nagu need klaverijalgu mänginud tegelased fotol.

Flickr ja Last.fm

Kas neid kahte saiti seob miski?

Vara veel

Kõik suliseb ja siutsub

Pealkiri on motiveeritud tänasest hommikusest jalutuskäigust tööle. Ma pidin hõlmad lahti tegema, sest palav hakkas. Sõbrad, see on tulemas, mõtelge. See on tõesti tulemas, taaskord. Ja jälle on mul kahju inimestest, kes arvavad et auto on hea asi ja igakuine liisingumakse tasub ennast ära :)


Aga tegelikult tahan ma kirjutada hoopis Zavoodist. See pealkiri nimelt sobib ka kirjeldama nimetatud kõrtsi õhustikku - alkohol suliseb ja kunded siutsuvad. Justkui linnupesa meenutab see maja....

Aga niisiis. Zavood on üks joomaurgas ühes Ida-Euroopa väikelinnas ühe keskmise suurusega tänava ääres. Tavainimene sinna vist harilikult ei satu, sest kõrts ei sära tuledes ega levita ka mõnusat toidulõhna, vaid on peidetud poolkeldrisse, sisenemine käib läbi kangialuse lõpus asuva madala puidust ukse ja pea kohal asuvast ventilatsioonitorust puhutakse õue põlenud rasva lehka.
Sees on sigaretisuitsu rohkem kui õhku, enamik inimesi purjus ja seismiseks vaba ruutmeetrit leida on raske, rääkimata vabast toolist või jupikesest baariletist. Baarist joogi ostmiseks tuleb seista ja trügida pool tunnikest järjekorras. Sellepärast pöörab ka mingi juhuse läbi Zavoodi sattunud tavainimene ukselt tagasi ja läheb "Suudlevatesse tudengitesse".

Ometigi, kõigile nendele ebamugavustele vaatamata on Zavood enamikel õhtutel pilgeni täis rahvast. Ma arvan, et ma tean ka, miks. Sest pole olemas liberaalsemat ja vabameelsemat kohta, kui Zavood. Seal käib ikka erikuradifriigilt riietuvaid ja rääkivaid imeloomi. Aga ma ei ole kunagi näinud, et kellelegi antaks peksa sellepärast, mis tal seljas on. Või sellepärast, et tal on pikad juuksed. Vahest küll mõnele vennale lähevad alkoholimolekulid biitsepsisse ja ta tahab mürada, aga harilikult ta vaigistatakse kiiresti või visatakse välja. Või viib Falck ta ära.

Kõik on peotujus ja tahavad sinuga rääkida. Laudade vahel, kus on nii kitsas, et õieti läbi trügimagi ei mahu, tantsivad mõned paarid. Ja LISAKS trügivad ka inimesed läbi. Sõbraga rääkimiseks peab karjuma, sest keegi on jälle palunud muusikat valjemaks keerata, sest tuleb ju "ilgelt hea lugu". Jopet pole kuhugi panna, paar nagi mis seintel leidub, ägavad kolmekordse koorma all. Hingata pole midagi. Palav on. Ühesõnaga, kõigil on ilgelt hea olla. Selline, mu sõbrad, on minu kodubaar. Astuge läbi. :)

Eesti poliitika on räpane? Ärge tehke nalja!

Eestis levib arvamus, et meie poliitikud on korrumpeerunud, võim rahvast eemaldunud ja rahvaesindajad mängivad häälte saamiseks inimestega mänge, mis ületavad igasugused eetilised piirid.
Ärge tehke nalja! Tänasest Päevalehest saame lugeda, kuidas käivad asjad Kongos. Nimelt istus seal mõnda aega ministritoolil mees, keda nüüd kahtlustatakse - ei, mitte hämarates kinnisvaratehingutes ega altkäemaksudes, isegi mitte seotuses organiseeritud kuritegevusega - vaid milleski palju hullemas. Nimelt mitteeksisteerimises. On tekkinud põhjendatud kahtlus, et ministriks nimetati mees, keda pole olemas. Mõnda aega ministrikohal töötanud mees astus ise tagasi, aga oli juba hilja:

"Gizengale see ei meeldinud ning ta hakkas nõudma, et ministriks nimetatu esitaks talle ise tagasiastumispalve. Too pole aga välja ilmunud ning nüüdseks ollakse veendunud, et meest nimega Ilunga polegi olemas.
[---]
Kisimbal läks aga veelgi kehvemini – lisaks ministriametist ilmajäämisele kaotas ta ka parteibossi koha, kui liidri trikitamisest nördinud parteilased ta maha hääletasid. Kisimba eitab kogu afääri ja väidab endiselt, et Ilunga on täiesti olemas.

Kujutage nüüd ette näiteks Andrus Ansipit ütlemas midagi sellist: "Tule taevas appi!! Loomulikult on Keit Pentus täiesti olemas. Ma isiklikult kohtusin temaga täna hommikul. Ta oli jälle juukseid värvinud." Või näiteks pressikonverentsi Stenbocki majas, mis ei taha ega taha pihta hakata. Sest üks tool pika valge laua taga on tühi. See kus peaks istuma regionaalminister Jaan Õunapuu. Lõpuks teeskleb keegi, et tema mobiiltelefon heliseb ja peab umbes minutilise kõne regionaalministi kujuteldava abikaasaga ning teatab siis, et minister on kahjuks haigestunud.

"Mõneti kehva seisu on end mänginud ka peaminister. Pärast nõudmist, et Ilunga tuleks talle ise tagasiastumispalvet esitama, on välja ilmunud juba vähemalt kolm end Ilungaks nimetavat meest. Nad aga ei soovi mitte tagasi astuda, vaid hoopis ministrikohale istuda."

Kujutate ette? Mina hästi ei kujuta. Näiteks Ester Tuiksood astumas hoogsalt oma kabinetti, pea pakatamas värsketest rahvuskaunvilja konkurssi puudutavatest ideedest, ainult selleks, et leida sealt eest veel kaks Ester Tuiksood, vaidlemas selle üle kelle kord on täna laua taga istuda. Või Riigikogus rühma Helir-Valdur Seedereid portfellide ja sülearvutite abil teineteise vahelt kõnepuldi poole teed rajamas.

Jah. Õnnelikud oleme, et saame elada Eestis. Tegelikult ka.

EPL artikkel.

Baudrillard lahkus

Üleeile lahkus Jean Baudrillard elavate hulgast :(
Tema simulaakrumiteraamat on mul siiani pooleli. Kahju, aga samas, kadestan. Mees jättis endast jälje maha, ja mitte väikse.

Hüppajad

Parim teatrielamus üle pika aja - Hüppajad. Psühhedeelne (lansa, patsi, petsi ja lavastaja enda seatud video ja muusika), dramaatiline, kohutavalt koomiline. Kiiretempolisest filosoofilisest tekstist tõmmatakse sind sügavale psühhedeeliamaailma muusikasse ja valgusmängu ja just siis, kui oled kohanenud, virutatakse tabava huumoriga lagipähe. Stoppardiga vist alt ei lähe? Näitlejaid ei oska kommenteerida, pole teatripede. Helena Merzin pidi olema ja oligi väga seks. Kaljujärv oli veenev, nagu tavaliselt. Rohkem kedagi ära ei tundnud.

Ahjaa, ja see, et kuskil alguses mingi mõrv toimus, läks etenduse keskel juba täitsa meelest ära. Kõike muud oli nii palju. Teater nagu ameerika mäed, ausalt. Mul oli meelest läinud et nii head teatrit saab teha. Super!

Märtsijänesed - jooksuaeg läheneb!

Üks mu lemmikkohti Tartu kesklinnas on kaubamaja 0. korruse pöörduks ehk pleksiklaasist reaalsusevorteks. See keerutab su ilusasti sätitud läikivate kaubanduspindade ja lifimuusika vahelt kärarikkale porisele tänavale. Või vastupidi. Või keerutab natuke ringi ja viskab välja samas kohas, kust peale võttis. Oleneb. Reaalsusevorteks vahest ka jupsib veidi, eriti siis kui palju inimesi korraga peale ronib. Siis vorteks peatub hetkeks, et lõõtsutada sest ta ei jõua nii palju ja on pahane. Reisijad muutuvad ise ka siis korraks natuke pahaseks, mõni õpetab teisi, et kuidas reaalsusevorteksit kasutada tuleb ja siis sõidavad kõik edasi.

Täna oli muidu järjekordne ilus hommik - öösel sadanud lumi oli kinni jäänud puuokse tuulepoolsetele külgedele, seega kõik puud olid ühelt küljelt valged, teiselt mustad ja muutsid aeglaselt värvi kui neist mööduda.

Ja kuus tooli EV riigikogus hakkavad kandma rohelistele rahvasaadikutele kuuluvaid tagumikke. Jälle tore :)

Ja sõber Pecike leidis Riiast palju vingema asja, kui Pronkssõdur. Nimelt Kuldsõduri! Lätlased kurat on sellega meile küll ära pannud:

Kutsume aland reisile!

Igatahes parem, kui OÜ Lõppend Reisid.

Veelkord eskimotest ja lumest

Eelmine kord, kui ma kirjutasin siin eskimotest ja nende sajast sõnast lume kohta, unustasin mainida, et tegemist on lingvistide halva naljaga. Kes internetti pimesi ei usu, sellele võin anda ka viite teadusartiklile (või otsigu ise Jüri Alliku raamatust "Psühholoogia lihtsusest", joonealuste märkuste osast kuskilt. Täpsemalt hetkel ei mäleta).

PS - Blogger sunnib mind üle minema mingile uuele versioonile. Kui kõik ei peaks õnnestuma siis hüvasti, olite tore publik!

Sümpoosium

Mida teevad teadlased tähtsatel rahvusvahelistel sümpoosiumidel? Loomulikult joovad, ütleb meile Websteri sõnaraamat:

---
Symposium
Etymology: Latin, from Greek symposion, from sympinein to drink together, from syn- + pinein to drink

http://www.m-w.com/dictionary/symposium

Good morning!

Täna hommikul teel tööle üle raudteeülesõidu kõndides panin silmanurgast tähele, et taevaserv punetab ja käimas on imeilus päikesetõus. Pöörasin siis ringi et natuke tagasi sammuda ja korralikult vaadata, kui avastasin aeglaselt edasirühkiva veduripaari ja selle kohal masaja täiskuu madalal horisondi kohal. Kõik see toimus talvehommikuselt roosas härmas puude, vedurisuitsu, pilveräbalate ja sügavsinise taeva kastmes.
Eile õhtul möödusin pimedas Kassitoomest, kus lapsed kelgutasid. Ühe pargitud auto tuled paistsid sellise nurga all, et maapinda nad ei valgustanud, küll aga valgustasid mu saapataldu, mis näisid seega igal sammul pimeduses helendavat ja see helendus kumas lumiselt maapinnalt vastu. Altvalgustusega saapad!
Ma ei tea kas see tuleb minust, või ongi kõik ümbritsev järsku tohutult ilusaks plahvatanud? Sõbrad, jätke mõnel hommikul oma auto maja ette või buss peatusesse ja minge jala tööle. Kui juba käite jala, hakate veerand tundi varem kõndima ja võtke vähe teine trajektoor. Vaadake lahtiste silmadega ringi ja te võite leida uskumatult lahedaid asju sellest igapäevasest, mis teid ümbritseb. Ja see on kõik täiesti tasuta ja ei võta isegi eriti palju aega! :)

Kraftwerk Tartu kaubamajas

Ostja-robotid voolasid massina Kaubamaja laiast peauksest sisse ja välja, sõitsid eskalaatoritel ja seisid järjekordades. Pealiskaudsele jälgijale võinuks näida, et ostja-robotid on programmeeritud juhuslikku trajektoori mööda liikuma. Kuid tähelepanelikumalt vaadates võis näha, et nii see ometi polnud. Igal robotil surises tegelikult peakupli all programm - liikuda teatud osakonda ja leida teatud tunnustele vastav kaup. Lisaks jooksis neil kõigil sekundaartasandil ka palju kõrvalprogramme: need olid impulssostu-programmid, mis olid ooterežiimil ja aktiveerusid ainult vastava päästikaistingu peale - teatud sõna, kuju ja värvi kombinatsioon, numbri ja kauba kombinatsioon vms.

Müüja-robotid näitasid ostja-robotitele kaupa, liigutasid esemeid ribakoodilugejate alt läbi või seisid sisselülitatud naeratuseaktuaatoritega niisama ooterežiimil. Turvamees-robotid liikusid aeglaselt teiste vahel ja vilistasid aegajalt suu asemel oleva modemiga midagi oma raadiotesse.

Vaateaknaid kaubamaja välisseinas kattis kahe meetri kõrgune ribakood, mille numbrid tähtedeks teisendatuna andsid "ALLAHINDLUS_ALLAHINDLUS_ALLAHINDLUS;". Selle ribakoodi lugemine suurendas tänaval liikuvate ostja-robotite töömälus asuvat teatavat muutujat, millest sõltus nende kaubamajja sisenemise tõenäosus.

Aga mannekeenid, kes muidu olid programmeeritud vaateaknal liikumatult seisma, seisid nüüd samamoodi, ainult et ilma riieteta. Kuna neid ribakoodi tagant niikuinii näha polnud, oli Kaubamaja juhtiv Ülemraal otsustanud riideid nende seljas mitte kasutult seista lasta, vaid lasi need teisaldada müüdava kauba hulka.

Salaja õnnestus mul neist ka pilti teha. Kuigi ma kartsin neid kahte siinpoolset robotit. Mul on tunne, et nad nägid mind ja ma pidin kohe kiiresti põgenema.

Mis toimub?

No ma tahaks ka teada. Mis, kurat võtaks, toimub?!
Isegi Keskerakond ei oska vastata.

Hommik Chuck Norristega

Tööle kõndides nägin meest, kes ise oma auto käima lükkas, sisse hüppas ja rahulikult minema sõitis.
Kaubamajas küsisin 300 g ühepajatoitu, müüja tõstis sõnagi lausumata täpselt grammipealt 300 g ühepajatoitu karbi sisse ja ütles madala häälega "palun".
Kaubamajast väljudes proovisin pöördust pauguga kinni lüüa, aga ei õnnestunud. Mina pole ikka Chuck Norriseks sündinud.

Ärge ostke seda telefoni!

Põgeneda pole mõtet

Meemidest

Mitu inimest on küsinud, et misasi on meem. Ma arvasin, et kõik teavad :), aga olgu siin lühike seletus siis: meem on mingi hulk kultuurilist informatsiooni, mis levib inimeselt inimesele. Meemi mõiste on loodud tekitamaks paralleeli geeni mõistega. Geen on hulk bioloogilist informatsiooni, mis levib isendilt isendile. Meemi mõiste ja memeetika üldse tahabki näidata, et kultuurilise info sfääris toimub olelusvõitlus erinevate meemide vahel, nagu biosfääris geenide vahel.
Loe täpsemalt wikipediast.