Puhkus Serbo-Horvaatias

Tänan kogemuse eest, ma sain teada mis tunne on siis, kui skandinaaviapärane heaoluühiskond lõpeb.
:)
Homme sõidan siit lörtsi ja alkoholikeelu seest minema, Serbiasse ja Horvaatiasse. Tagasi 13. mail. Niiakauaks paus.

Vahest viskab see skandinaaviapärane heaoluühiskond üle

see on sitt
rahutuvisitt

mis lasub kogu linnal peal
rahulikmalbe ja turvalise
midagi eriti ei toimu seal
ei plahvata, ei varise

Taas surmast

Jätkame surmateemat, mida ma olen ka varem veidi lahanud. Kes soovib midagi tõsisemat lugeda, sellele soovitan väga Wijkmark'i "Nüüdisaegset surma". See on meeldivalt lühike raamat, u. 70 lk soravat teksti, niiet ühe õhtuga läbitav. Tutvustust võib lugeda näiteks siit.

Toon mõned tsitaadid, mis endale meelde jäid:

"Vaadakem hetkeks kõik surmale silma. Palun kustutage valgus, ma panen projektori käima. No nii. Suur tänu!
Kohe näete te vana surma. Mitte seda, millesse me oleme siiamaani surnud ja mida INEL tahab muuta. Vaid 2000 aasta tagust surma, antiikaegset surma.
Vaadake seda veinikruusi käes hoidvat luukeret! Tegemist on põrandamosaiigiga ühest Pompeji söögisaalist. Nii nägi surm välja ajal, mil see oli tõepoolest loomulik. Muhe surm, kes kutsub meid üles elu nautima ja surema, veiniklaas käes. See pole kristlik surm, mis tahab meid hirmutada ja kasinuse abil paremaks muutuma. See pole nüüdisaegne surm, mis tahab meist hirmutamise teel kasinuse abil paremaid roboteid teha. Meie ühiskonnas oleks selline pilt mõeldav ainult karskusreklaamina. Sest nüüdisaegne surm ei hoia midagi käes, sel polegi käsi, sel pole üldse mingit kuju. See on haiglasein, tühi ja nüri ja hügieeniline."

Religiooni kadumisega (õigemini - religiooni kadumise illusiooniga, sest inimene on jätkuvalt religioosne olend ja meie tänapäeva religioonid on lihtsalt veidi teistsugused) on kindlasti muutunud ka suhtumine surma. Vanad religioonid andsid mingi teadmise või kindlustunde selles osas, mis meist peale surma saab. Nüüd, kus teadus on meid jumala poolt loodud olenditest taandanud lihtsalt mateeria väga keerulisteks avaldumisvormideks ja kõik on kuidagi kaduv, on meil vaja praguneva kindlustunde toetamiseks luua kähku mingi ühiskondlik mehhanism:

"MODERAATOR: Pea korraks kinni. Sa ründad turvalisussüsteemi.
RÖNNING: Ma olen selle vastu, et see on viidud absurdini. Turvalisus, mille ühiskond peab tagama, on juba ammu saavutatud. Selle tagapõhi väärib igati lugupidamist: halvasti koheldud grupid võitlesid võrdõiguslikkuse ja parema tuleviku eest. Aga hiljem on turvalisuse idee jätkunud puht rutiinist. Turvalisusest on saanud fetiš, lõks vabadusele. Kahekümneaastane, kes elukutset valides mõtleb pensionisoodustustele, on juba oma elust loobunud. "

Kas me tõesti oma otsustes liiga tihti ei lähtu sellistest argumentidest, nagu "nii tehakse", "see on kombeks", "see aitab mul tulevikku kindlustada" ning liiga harva sellistest argumentidest, nagu "see meeldib mulle" või "ma tahan nii teha"?

"Just Teise maailmasõja ajal võttis moodne surm läänemaailmas tõsiselt võimust, ja kasutab siiamaani tollal välja arendatud, üldjoontes samu juhtimismeetodeid ja tehnoloogiat, ainus tõeliselt oluline täiendus on arvutitehnika. Nüüd on see otsustavalt asunud hoopis tsiviilülesannete kallale, seades oma eesmärgiks muuta inimese elu nii surnuks kui võimalik, esmajoones tarbetute ja tobedate kaupade masstootmise kaudu. Moodne surm ei rahuldu pagendusega haiglate surmakambritesse ning juhib tegelikult kogu meie elu, võtab meid varakult oma hoolde ning tapab meie fantaasia ja elurõõmu, korraldab meie elu ülaltpoolt, et takistada meil seda ise korraldamast, organiseerib igasuguseid tegevusi, et meie endi teotahet lämmatada, toob meid tänavale streikima, et me ise streikima ei hakkaks. See täidab meie vaba aja puritaanliku materialismiga, kus igasugune meelelisus, igasugune lustimisvõimalus on välja juuritud. See sunnib meid elama surmataolises maailmas: kiirteed ja betoontunnelid, betoonist kodud ja plastmassist väljasõidukohad, nagu see verandagi, kus me äsja kohvi jõime ja vaatasime läbi sudu paistvat Kronborgi kui muinasjutulinna. Elu on muutunud elavaks surmaks, surm on nii avansiks kui ka järelmaksuks."

Ma tooksin siia kõrvale Žižeki näite "substantsita asjade" kohta mida aina enam meie ellu ilmub: alkoholivaba õlu, suhkruvabad maiustused ja kohvimagustajad, rasvatud piimatooted, turvaseks (= seks ilma seksita), kannatustevaba sõda kaabeltelevisioonis. Müügiargumendiks pole enam see, mida asi sisaldab või annab, vaid mida ta EI sisalda, millest ta meid VABASTAB. Millal ilmuvad müügile tabletid mis vabastavad meid korraga rasvast, muredest, elust?

Mõningaid märkmeid asjade plahvatama panemisest

Kui soovite kartulipüssi teha, sobib lõhkelaenguks väga hästi sorts Valvoline'i mootorikäivituse abistamise aerosooli. See on selline sodi, mida lastakse mootori õhuvõtuavasse, kui auto ei taha käima minna. See koosneb butaanist, propaanist ja eetrist. Loe: plahvatab väga hästi. Nii hästi, et meie kartulipüss läks esimese lasuga pooleks ja tagumine pool lendas paarkümmend meetrit, kukkus Emajõkke ja triivis Vorbuselt Tartusse. Kartul lendas teisele poole, aga mitte nii palju. Nüüd on vaja uut kartulipüssi.
Plastpudelisse pandud fooliumitükkidele torusiili peale valades hakkab eralduma mingit valget gaasi. Kui kork kõvasti kinni keerata, siis lõpeb see suure pauguga ja mingi ilmrõveda musta vedeliku laialispläššimisega. Niiet leidke endale turvaline ja kauge punkt, kust seda jälgida. Leidmaks fooliumi ja torusiili optimaalseid koguseid, varuge mõlemaid palju. Ja plastpudeleid ka. Ning eksperimenteerige.
Menthos ja kokakoola plahvatavad. Methos ja selveri klassikaline limonaad mitte.

Eesti lipp, talv

Keegi on mu idee teoks teinud, veel paremini kui ma ise: http://www.hot.ee/werro_kunstiklubi/eesti.jpg

Tänan!

Zavoodist veel

Vaadake gabi blogist ühte Zavoodi sulelist. See illustreerib ilmekalt minu paar postitust tagasi ilmunud juttu. Kuhu leiab tee hooldekodust põgenenud tegelane? Loomulikult Zavoodi. Ja teie istute Beer Colors Place'is?! Kamoon, this is the life! :)

Sellest saab meie suvi

Ma juba tean, et minu hobideks käesoleval suvel saavad asjade pihta tulistamine ja asjade õhkimine. Andke juba ette andeks. Kuna ma lapsena selliseid asju eriti ei teinud, siis nüüd vist on vaja tagantjärgi teha.

Kahe tunni novell

Mingi imeliku sündmuste kokkulangevuse tõttu jäi mul ühel hommikul paar tundi vaba aega. Otsustasin kirjutada novelli. Lugege te kah. Kuigi ta on rohkem selline kirjandimoodi.

PS - Põhineb tõestisündinud lool.