AFK, 2 nädalat

Reisin nüüd mõnda aega ringi. Hoidke mu armsal Tartul silma peal.

Bondi epitoom

Vaatasime eile Bondi viimast filmi, Casino Royale'i. Suht alguses oli koht, mis sümboliseeris kogu Bondi olemust nii hästi, et ma jäin mitmeks minutiks naerma.
Nimelt ta ajas taga mingit neegerkurjamit Madagaskaril kuskil ehitusplatsil. Kurjam aga oli osav parkuurimees ja põgenes Bondi eest igasugu imetrikke ja huvitavaid hüppeid kasutades. Bond rühkis tuima järjekindlusega talle järgi, kord kasutades ekskavaatorit läbi aia sõitmiseks, kord ajades ümber tohutu virna torusid jne. Ühesõnaga laamendas kõvasti. Ja ühel hetkel olid nad kuskil koridoris. Neeger kargas osavasti mingi vaheseina kohal olevast õhukesest pilust läbi. Kaamera liikus teisele poole seina. Ja Bond - lugege nüüd palun tähelepanelikult - ASTUS LÄBI SEINA. Kraaummhhh, küprokit lendas.
Kas pole Bondi filmid mitte alati sellised - kurjamid on kudunud juuspeene salaplaani, selle õnnestumiseks oleks vaja veel üht liivaterakest, kuid siis tuleb Bond, laseb Aston-Martini külge monteeritud raketiheitjast paar suuremat plahvatust, tulistab mõned pidemed automaadist ja lõpetuseks õhib kogu settingu, lahkudes ise mingis Q poolt konstrueeritud imeliikuris kauni naisterahvaga seksides?
Jõhker ambaal, mitte salaagent. :)

Tattidest

Olen sellises eas, et mu tuttavatel ja töökaaslastel sünnib massiliselt lapsi. Eile poegis üks töökaaslane, öösel enne seda Tinz, õhtul käisin külas oma teise lapsega maha saanud Kairil. Mitte kaua aega tagasi teatas mu vend, et mina saan varsti onuks. Ehk siis - märatsev elu võidumarss.
Sellepärast on mul tekkinud mingi huvitav teema nende väikelastega. Alati kui ma neid näen, kasvõi poes või tänaval, tuleb naeratus vägisi peale. Nad on kuidagi.. võimsad. Oma olemuselt. Nad tulevad ja neid ei peata miski. Ja nad on lihtsad. Või õigem oleks öelda: nad lihtsalt on. Nad pole ennast mässinud täiskasvanulikesse keerulisustesse ja võtavad asju suht nii nagu need on. Puhas siirus igas emotsioonis. Minuarust on midagi ühist väikestel lastel ja puhtas siiruses oma teed mööda sammuval buda mungal. (Jah, muidugi tundub see nii vaid distantsilt, mitte magamatuna kakaste mähkmete ja lapsekisa sees väherldes).
Ja eriti hullud on need pisikesed imikud. Sellised alla pooleaastased. Nad on veel väga vähe kohale jõudnud siia maailma. Umbes nii, et kohal on mingi väike osa kehast, füsioloogilises mõttes. Kõik see ülejäänud stuff, mittefüsioloogiline osa inimesest, on veel teel, kuskilt teistpoolsusest. Sealt kust lapsed tulevad, ja kuhu surnud pärast jälle tagasi lähevad. Ja sellepärast, kui neile silma vaadata, ei näe seal mitte iseloomu või hinge, nagu tavalise inimese puhul, vaid teispoolsust. Teispoolsust imiku silmades.

Tehnolaator vol 2

Nüüd ma olen jõudnud veendumusele, et teaduslik-tehnoloogiline eufooria on läbi saanud. See eufooria, mida esindas esimene tööstuslik revolutsioon ja auruvedur. See, mida Jules Verne nõretavalt kirjeldas oma raamatus "Saladuslik saar", kus seda kehastas peakangelasest insener Cyrus Smith, kes lisaks heale tehnilisele taibule ja tohutule mälule kandis endas enam-vähem kõiki muid võimalikke inimlikke voorusi.
Esialgne eufooria ägedast uuest asjast on asendunud tuima kohustusega, sissekulunud harjumusega. "20-aasta vanune" on nüüd juba solvav omadus. "Möödunud sajandi tehnika" tähendab "ammu asendamist vajav". Asendamist rõõmuta uue tehnika poolt pakutavate uute võimaluste üle, asendamist lihtsalt tuimast kohustusest. Sest peab. Sest on aeg. Aeg on edasi läinud.
Kui teaduslik-tehnoloogilist eufooriat võrrelda uue kleidiga, siis alguses oli see kleit äge moeröögatus, aga aja kulgedes hakkasid kõik seda kandma ja enam ei ole selles tegelikult midagi uudset või paeluvat. Kõik kannavad seda lihtsalt sellepärast, et kõik seda kannavad.
Ma usun, et aeg on küps see kleit ära visata. Sellepärast võrsuvad igasugused New Age, UFO- ja uhuu-liikumised, USA (mõnede arvates juhtiv teadusriik) on tagasi pöördumas kristluse sooja rüppe ja teaduskonverentsidel märatsevad kreatsionistid.
Sellel kõigel pole vähimatki pistmist sellega, mis oleks ÕIGEM, kas teadus, usk või mingi kolmas asi. Sellel kõigel on pistmist ainult ühega - uus on huvitav, vana on igav. Isegi siis, kui uus on äraunustatud vana.

Darwinil läks halvasti

Peale kuulsat merereisi The Beagle'i pardal hakkas Charles Darwini elu üldiselt allamäge minema. Teda tabasid kolm õnnetust järjest:
Overwork, Illness and Marriage

Küsitlus 2

On aeg kokku võtta teine küsitlus. Rõõm näha, et valdav enamik (70%) lugejaid mässavad inimkultuuri kivist kaanonite vastu ja püüavad seelikule vana luitunud klassikalise mudeli asemel rakendada postmodernistlikku uuenduslikku "mujalekäimise" rolli. Mul on hea meel.
Rohkem mul sõnu pole, peale selle et Kaubamajast on ära kadunud eesti õunad ja ma pean jälle sööma poola "Lobo". Sellest räägibki meie järgmine (juba kallutatult vormistatud) küsitlus.