Otsingud

Andrateede eeskujul vaatasin veidi oma blogi statte. Selgub et 11 korda on minu blogisse jõutud google otsinguga "ja see, et see kõik olemas on". Kes see oli? Ja miks 11 korda? :)
Ja see inimene võiks ka end näidata, kes otsis mu blogist sõnu "amööb tartu".

Cash out

Et ma olen töötu, ostsin kasiinodest ja pankadest sularaha väljavõtmise vahendi juba igaks juhuks ära. Pärastpoole pole võib-olla enam raha.

Revolutsioon

Lihtsalt tuli tahtmine teile sellist lugu lasta. :)

Tšau, pläsku!

Lahkusin täna Playtechist, firmast kus ma töötasin viimased 8 aastat. Nägin selle ajaga, kuidas pisikeses 50 ruuduses kontoris paiknevast 9 töötajaga asjandusest kasvas ülemaailmne kombinaat millel on filiaalid viies või kuues riigis, börsiväärtust 13 miljardit krooni (praeguse börsisurutise seisus) ja ainuüksi Eestis vist oma 400 töötajat. What a trip, eh? Kuuldavast palkab Playtech jälle uusi töötajaid juurde, niiet annan oma arvutitrooni üle järgmisele.

Aga lisaks palgatööle otsustasin maha jätta veel ühe kahjuliku harjumuse. Nimelt joomise. Mõlemad on ajule nüristavad ja pärsivad loovat mõtlemist. Mõlemad algavad pläskust.

Mu pangaarvel on praegu 700 krooni. Aga kodus on veel veidi süüa ja jube hea on olla.

Väike maailm ja suur inimene selle sees

Mumbais on raudteejaam, mida vanasti kutsuti Victoria Terminuseks, nüüd aga Chhatrapati Shivaji Terminuseks. See on tohutu, kümne Balti jaama suurune transpordisõlm. Selles jaamas sebib pidevalt tuhandeid inimesi, tuhanded kastitud kerjuseperekonnad pikutavad põrandal, reisijad istuvad ja ootavad oma rongi, rikšajuhid otsivad kliente. Vähem kui aasta tagasi seisin ma keset seda raudteejaama, käed kõrval rippumas ja imestasin suu ammuli kogu selle sebimise üle. Veidi hiljem ma muretsesin pakihoidu antud seljakoti turvalisuse pärast. Veel natukese aja pärast tundsin ärevust eelseisva öise rongisõidu pärast. Ma sõin, jõin, hingasin, rääkisin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin seal. Tegin seal inimeseks olemise asju, koos hindude, moslemite, kristlaste, sikhide, džainistide, budistide ja ateistidega minu ümber.

Nüüd aga, vähem kui nädal tagasi sisenesid sinna raudteejaama kaks meest, kes avasid rahvamassi pihta Kalašnikovidest tule ja pildusid granaate. Kokku toimus kolme päeva jooksul selles linnas kümme terroriintsidenti: tulistamisi ja pommiplahvatusi. Surma sai veidi vähem kui 200 inimest. Taj Mahali hotellis peeti maha korralik sõda terroristide ja India eriüksuste vahel, hoiti pantvangis kümneid inimesi ja plahvatas vähemalt kuus pommi. Selle hotelli eest ma kõndisin tookord mööda. Mind peatas üks turistidest elatuv kerjuspreester, kes sidus mu käe ümber mingi paela, küsis raha ja pobises mingi loitsu.

See pael on mul siiani ümber käe. Ma püüan arvata, et kas ka see kerjus veel oma igapäevast turistide koorimise tööd teeb, või läks ta ära oma jumala juurde.

Ja siis ma mõtlen, et inimene peab olema üks paganama suur loom, kui tema sisse mahub korraga armastus ja soov lapsi saada, ning samas ka soov tulistada automaadist juhuslike inimeste pihta.

Ja veel mõtlen ma, et maailm on geograafilises mõttes väga väikseks jäänud, kui Tartu tudengi südame panevad kokku tõmbuma terroriaktid Mumbais.

(India reisikiri, India fotod)