Oih...

Täna vahetasid 1200 Playtechi aktsiat omanikku 371-pennise hinna asemel hinnaga 71 penni. Eks näpukaid juhtub kõigil. Vanaema peab terve rea kampsunit üles harutama, börsimaakler peab kuskilt tasa teenima kaotatud 3600 naela.
Ja noh, see teine maakler, see kes ostis, see võis vast lõunast juba ära minna, sest päevanoos oli juba välja teenitud.

Ühiskondlikke märkmeid fotograafilt

Täna kehastusin taas fotograafiks. Võtsin statiivi ja fotoka ja läksin tänavatele. Seekord aga tegin seda õhtuse tipptunni ajal, mitte öösel, nagu tavaliselt. Tipptunni ajal sellepärast, et tahtsin piltidele liiklust ja elu.
Selgus, et kui sa statiivi ja fotokaga tänaval liigud ja tegutsed, pannakse sind tähele. Mind kõnetas kokku kolm inimest: üks pensionär ja kaks joodikut. Pensionär ajas väga segast juttu:
"Mis see on?"
"See on fotoaparaat."
"Milleks seda vaja on?"
"Et pilti teha."
"Aga kas ilma ei saa?"
"Pilti teha?"
"Jah."
"Ei, minuteada küll mitte."
"Phähh."
Samal ajal hõikas teine pensionär eemalt pidevalt "Marta, tule ära!! Marta, ära nüüd sega! Lähme, Marta! Marta!"
Ilmselt arvas Marta, et tänapäeval tehakse pilti ikka mobiiltelefoniga, ning fotoaparaadid on ajast ja arust kola. Põlglikult järgneski ta oma sõbrannale.

Joodikutest esimene oli see-eest täiesti harilik standard-joodik ja esines standard-joodiku-repertuaariga: "Noormees, ära pahanda...", veits sõbramehejuttu (statiivi pidas ta mingiks spordivahendiks ja mind seetõttu spordimeheks, anna andeks) ja siis väike elamistoetustaotlus, sest bussipiletist on täpselt ühe bocki raha puudu. Et mul olid käed kinni, jäi ta sentidest seekord ilma.

Teine joodik oli viks lipsuga härra, keda talutas edasi keegi naisterahvas. "Eibzõhhnohh pildistame pildistame. Õuuu?? Jaajaaah." Ja ports arikuleerimata häälitsusi "funktsioon teadmata" osakonnast. Viril naeratus naisterahvalt. Küsiv kulmukergitus minu poolt ja viibe randmele (see tähistab kellaaega, teate, sellest ajast kui eksisteerisid veel käekellad) - et kell pool seitse esmaspäeva õhtul juba nii täis? Õlakehitus naisterahvalt: Äh, teate küll...

Nii ta on. Tartu pulseerib ja elab oma elu. Tore on neid hetki tunnistada ja talletada. Tunnistage teiegi: http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157612252739510/ (uuemad on alguse poole).

Meemivaramu

Kurat, ma olen ikka aeglane. Järjekordne minu hiilgav idee on juba kellegi poolt teoks tehtud. Nimelt olen nüüd juba pea kaks aastakest kandnud oma peas ideed luua Meemivaramu. See oleks andmebaas, kuhu kogutakse kokku kõik meemid. No selline veebis asetsev koht, kuhu inimesed saavad aegamööda kirjeid lisada. Et kui kõiki meeme kohe ei jõua, siis vähemalt osa. Ja ülejäänud tasapisi hiljem. Umbes nagu wikipediasse kogutakse tasapisi kokku kõik inimteadmised :)

No ja nüüd selgub, et keegi on selle Meemivaramu juba valmis teinud: http://knowyourmeme.com/
Nad on küll piirdunud vaid internetis levivate meemidega, ent märgatav edumaa minu ees on siiski juba saavutatud.

Müüa raamatuid

Seoses pesa koristamisega jäi üle mingi ports raamatuid. Müün need maha umbkaudse hinna eest: 10 lk = 1 kr. Kui elad väljaspool Tartut, siis lisandub ilmselt mingi transpordikulu, v.a. juhul kui orgunnid ise transpordi.
ENE seeriad saab soodukaga. Tingi, küsi täpsemat inffi (ntx fotosid sisukorrast vms). Olen lahke inimene.
Vaata raamatuid siit: http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157612861430732/
(Kes flickrit kasutada ei oska, siis pilte saab suuremaks teha, kui vajutada ülaservas "All sizes")
Kontakt 52 161 52, tanel.saimre@gmail.com

MÜÜDUD:
Veealused soldatid
Huvitavaid elektrinähtusi
Aritmeetika ja algebra
Astronoomia
Marvels and Mysteries of the Unexplained
Heart of Darkness

Telefon

Mu vana number on jälle kasutusel.

Uudiseid huumoripealinnast

Olen jälle sattunud huumoripealinna Tallinna. Kõndisin eile mööda hämarat vanalinna ja mõtlesin meie rikkalikult ajaloopärandile. Paks Margareta ja Pikk Hermann kõlasid aga millegipärast nagu tegelased 70-ndate aastate saksa pornofilmist. Lisaks veel Vabaduse Kellad ja selle kõrvale kerkiv Vabadusriist. No ausalt, aitab juba. Isegi Vana Toomas kõlab nüüd juba kuidagi ropult.

Ajutine nr

Et mu telefon langes varaste saagiks, siis ajutiselt saab mind kätte numbril 535 63980. Kuni vana numbri tagasi saan.

Vihik

Siit tuleb nüüd postitus, mida ma olen tahtnud teha juba umbes aasta aega. :)
Vihik nr. 13 on lõpuks ilmunud. Seal on ka kaks pisikest tagasihoidlikku tekstikest teie healt sõbralt, kaasmadruselt elumere lainetel ja alandlikult teenrilt Tanel Saimrelt.
Lisan Vihiku oma publikatsioonide nimekirja, kus senisele "teaduspublikatsioonide" rubriigile lisandub ülalmainituga "loomingu" rubriik.
Minge kõik raamatupoodidesse seda väljaannet nõudma, siis ehk jõuab ka kiiremini müüki. Mina lähen premeerin ennast senikaua ühe veiniga. Literaadid ju joovad veini.

Unplugged

Olen viimasel ajal suhteliselt võrgust väljas, sest mul pole juba pea kuu aega kodus internetiühendust. Võrku satun suvalistest kohtadest: kellegi poolt külast, kohvikust, raamatukogust, õppehoonetest või antud juhul näiteks Tartu-Tallinn bussist. Mu internetiaja piiratusest tuleneb ka suhteline vaikus siin blogis.
Mõned inimesed on juba nurisenud, et ma ei kirjuta. Teate, teie - ärge nurisege, ja ärge otsige internetist elu, seda ei ole siin. Minge parem õue, ilusad talveilmad on ju praegu, sellised nagu ma lapsepõlvest mäletan, nagu talv olema peab. Ühel öösel näiteks kolasin ma fotoka ja statiiviga mööda linna ja tegin pika säriajaga pilte.
Veel sellest interneti puudumisest. Olen teadlikumaks saanud oma sõltuvusest - pooled päevatoimingud olid märkamatult internetti nihkunud. Ilma internetita ei tea ma enam, kui palju õues külma on (milleks akna taha termomeetrit vaja, kui emhi.ee ja meteo.physic.ut.ee annavad põhjaliku statistika ja trendid?), millal bussid sõidavad (buss.tartu.ee), mis telekast tuleb (tv.delfi.ee), millal on mu sõpradel sünnipäevad (orkut.com). Üldse avastasin, et ma eriti ei mäleta ega tea enam midagi ilma wikipediata ja suur osa mõttetegevusest, mälust ja elust leiab aset internetis. Seega, kui elekter läheb ära, olen ma järsku väga loll ja ei mäleta midagi. Niiet interneti puudumine on siiani mulle väga õpetlik olnud. Ma eriti ei kiirustagi uue ühendusvõimaluse otsimisega.
Internetis käimine on omandanud taas kommunikatsiooniakti vormi. Selleks et internetti "minna" on mul vaja reaalselt füüsiliselt kuhugi minna, mu kodule lähim avatud wifi (minu teada) on Iuridicumis näiteks. Siis tuleb käivitada läpakas, luua ühendus, logida sisse. Teha kõik need toimingud, mis hakkavad unustusehõlma vajuma, kui oled 24/7 online. See on nostalgiline ja äge. Eks kui ära tüdinen, teen omale koju uuesti ühenduse. Seniks - soovin kõigile reaalse maailma õhku kopsudesse ja lumekrudinat taldade alla.