Ikka Kiievis

Ikka Kiievis. Tegelen antropoloogiliste välitöödega. Uurimise all on
vene keelt valdav neeger (nüüd saan öelda, et olen neegriga vene
keeles vestelnud, kas sina oled?), tätoveeringuhull "dude" Torontost
(kellele läheb väga peale natsi- ja kommunismisümboolika, mida siin
turul hunnikutes müüakse ja eriti neid müüvate vanameeste
vanglatätoveeringud), suhtlemine kohalikega, kes inglise keelt ei oska
rääkida ja vene keelt ei taha rääkida (tegelikult paljud oskavad
inglise keelt, ma valin just need kes ei oska, on huvitavam), politsei
(kelle tööks on välja näha nagu ambaalid ja millegi massist
silmatorkava korral kohe tulla tüli norima), enamvähem pidevalt sadav
vihm (püüan välja uurida mis keeles ta sajab).

Paralleelselt teostan ka kahte linnageograafia-alast uurimust:
esimeseks teemaks on Kiievi stalinistlik massiivne linnaplaneering
(kui see pole veel ÜRO maailmapärandi nimekirjas, tuleks see koheselt
lisada!) ja teiseks teemaks Kiievi Underdark - siin toimub vist tõesti
pool elu maa all. Usun et kõik tähtsamad ja ka paljud mitte eriti
tähtsad toimetused saab tehtud, ilma et peaks kordagi maa peale
tulema. Need tunnelid ja eskalaatorid... uuuh. Ülihull. Sukeldun taas.
Tšau!

Teisipäev, Kiiev

Vaimustav öine rong tõi mind Varssavist Kiievisse. Rong, mille sees
oli kõik pruun ja kus vaguni peale oli kaks reisijat. Üks neist mina.
Keset ööd veeretati rong suurde angaari kus õlised päkapikud tõstsid
vagunid ükshaaval tungraudade peale ja vahetasid rattad. Võrguvahetus
Poola raudteevõrgust Ukraina oma vastu nõudis ka riistvaravahetust,
sest neil võrkudel on erinev rööpmelaius.
Leidsin siin ühe hosteli, kus öömaja maksab ainult €10. Ükski silt
selleni ei juhata, tulin aadressi peale kohale, otsisin maja, seejärel
trepikoja ja seejärel õige ukse. See asub lihtsalt ühes kesklinna
korteris. Kui ma pika edasi-tagasi tuiamise peale selle leidsin ja
lõpuks sisenesin, vaadati mind alguses veidi imelikult, et mis mõttes
keegi lihtsalt sisse tuli, ilma et oleks nädal aega ette bronninud ja
siis lasknud ennast lennujaamast ära tuua. Aga teenindus on igati
okei, siin on internet, pesuvõimalus ja mustanahaline ameeriklane kes
räägib kogu aeg. Nüüd juba umbes kümnendat tundi järjest. Kui ma linna
peale läksin, rääkis ta sellest, kui nõme on Ukraina. Kui ma tagasi
tulin, rääkis ta sellest, millised filmid talle meeldivad. Hetkel
räägib ta sellest, millist rolli mängib maailma poliitiikas Kanada jaa
nii edasi. Ta vaeseke on kuidagi sattunud siia õppima. Ilmselt peab ta
siin olema veel tükk aega. Paras talle :)
Tšernobõli tuur jääb vist ära. Saatsin laiali palju kirju, enamik
firmasid vastasid, et peab hullult pikka aega ette bronnima. Esimene
vaba slott oli 1. november. See eriti ei sobi, sest siis olen ma juba
Odessas, sest sain laevapileti 2. novembriks Odessast Istanbuli.
Praegu mõtlen, kas veeta nädalavahetus Kiievis või Odessas. Kui
kellelgi on soovitusi, andke teada.
Aga Kiiev on kuidagi... väga suur. Olen liiga kaua Eestis olnud ja
harjunud ära Tallinna ja Tartu suuruste kökatsitega. Kiiev on lihtsalt
massiivne. Kõmpisin umbes viis minutit, püüdes MÖÖDUDA ühest majast!
Läksin alla mingisse tunnelisse, et saada teisele poole ühte tänavat
ja avastasin ennast kaubandusvõrgust. Seal, kus mõistuse kohaselt
oleks pidanud olema väljapääs tänavale, algas suur mitmekorruseline
virukeskus eskalaatorite ja lõhnava kosmeetikaosakonnaga. Üleni maa all! Lõpuks, kui suutsin sellest kõigest väljuda, olin maapealse arvestuse kohaselt jõudnud eiteakuhu.
Metrood ma pole veel julgenud proovida. Siin-seal maa all on
pendeldavad uksed, kust tuleb juba metroo lõhna, aga ma jätan selle
homseks. Wikitraveli kohaselt on siin ka maailma sügavaimal asuvad
metroojaamad ja pikimad eskalaatorid. Nostalgialaks
lapsepõlvetrippidest Moskvasse ja Leningradi saab ilmselt olema tugev.
Praegu jätan vaese ameeriklase siia vatrama ja kaon ise öise Kiievi
peale fotokaga sihitult tuiama.

Esmaspäeva hommik, Varssavi bussijaam

Veetsin ööpäeva Baltikumi bussides ja bussijaamades. Pärnu - Riia -
Paneveżys - Vilnius - Varssav. Vilniuses oli mul 4 tundi aega, seega
sain kokku Sigutega, kes tegi mulle natuke linnaekskursiooni ja viis
enda juurde, kus sain veidi end kasida, sϋϋa ja telekast leedu
talendijahi saadet vaadata. Päris elus kultuur, väga tore. Sigute on
ka väga tore ja see emotsioon on nϋϋd minu jaoks laienenud temalt kogu
Leedule. Leedu on väga tore :)
Kohvikus ettekandjaga suhtlemisega sain juba täitsa ise hakkama.
Vajalikud väljendid: labas ja kava su piens, hiljem saskaite ja aciu.

Vilnius-Varssavi bussisõit kestis koos peatuste ja passikontrolliga
veidi ϋle kϋmne tunni. Naljakas oli jälgida, kuidas inimesed
nihelesid, väänlesid ja ohkisid, pϋϋdes pinkidel leida mingit
magamisasendit. Tundus, et bussitäis inimesi olid ostnud pileti
mingile seansile, mille käigus igaϋks pidi toppima kandilise klotsi
ϋmmargusse auku. Tulevad kokku, istuvad kϋmme tundi suures plekist
kastis ja topivad, aina topivad. Lõpuks väljuvad tϋlpinuna juba hoopis
teises linnas.

Ent oma põhifunktsiooni see etendus siiski täitis ja ma olen
Varssavis. Poola pole nii tore, kui Leedu. Siin on ainult ϋks suur
bussi-rongijaam, mingi tunnelirägastik maa aluste baaride ja
kioskitega, ning õnneks ka see internetikohvik siin. Ma
põhimõtteliselt keeldun siit kompleksist ka lahkumast, sest Sigute
tegi mulle selgeks, et terve Poola on halb ja paha (neil on sellised
ajaloost tulenevad omavahelised tunded, eksole). Arvatavasti istun ma
siin jaamas kuni lahkumiseni. Austusest Sigute vastu :) Ja sellepärast
ka, et on vaja internetist Ukraina kohta palju lugeda ja kaustikusse
reisikirja kirjutada.

Antropoloogi märkmeid välitöödelt: siin poola internetikohvikus istub
mu kõrval ϋks (vene?) neiu ja räägib Skype'i teel oma emaga:"Da, mama.
Da. Da, ja znaju. Da, mama. Da." Nii juba mitu minutit. Lahedad
kodused hetked, lihtsalt võõras keeles.

Tulevikuplaanid on sellised, et esiteks pϋϋan leida rongipiletit
Kiievisse, sest bussist on veidi siiber. Teiseks mõtlen Kiievist minna
Tshernobõli ekskursioonile (nendest ekskursioonidest on tehtud hea
äri). Ja kolmandaks pϋϋan telekommunikatsioonivahendite abil osta 2.
novembriks Odessa-Istanbuli laevapiletit.

Järgmine sitrep järgmisest interneti levialast.

Aeg minna

Sõbrad. Paljud teist on kindlasti juba teadlikud minu reisiplaanist.
Paljud teist sama kindlasti ei ole ka. Olgu siis uuesti üle öeldud:
pakin praegu oma seljakotti ja lahkun lähipäevil Tartust, suundudes
lõunasse ja siis itta. Otsesemateks eesmärkideks on Istanbul, Teheran
ja Nepaal. Sealt edasi pole veel plaane paika seadnud, ent kaugemaks
eesmärgiks on Kagu-Aasia, Austraalia ja Ameerikate kaudu teha tiir
peale meie armsale mullapallile. Tagasi plaanin jõuda millalgi
kevadel. Samas ma mitte midagi väga kõvasti ei plaani kah.

Siin blogis annan aeg-ajalt märku oma asukohast ja tegemistest.
Pikemat juttu ei maksa siia oodata, selle kirjutan kunagi tulevikus
korraga valmis ja panen üles.

Kohtumisteni laias maailmas.

Ma hukkusin kolmanda sõjapäeva hommikul

Viimane reservõppekogunemise etapp on seljataga. Püssid on puhastatud ja tagasi kastides, aeg kokkuvõtteid teha.

See kolmepäevane madin, mis Uniküla metsades ja küngastel nüüd toimus, kujutas umbkaudu kahe kompanii kokkupõrget. Meie poolel osales vist oma 120-150 inimest, vastaspoolel võib-olla veidi vähem. Aga igatahes rahvast oli palju ja igal pool toimus kogu aeg midagi. Kaks korda käis meid õhust luuramas vaenlase kopter, üks kord soomukiks "kostümeeritud" veoauto. Õhku lasti väga palju lõhkeainet ja ära kulutati palju paukpadruneid. Magada sai kolme ööpäeva peale kokku vast neli tundi, pluss need lõputud tunnid laskepesas "nokkimist". Praegu tunnen ennast taas juba peaaegu inimesena.

Minu esimene tulevahetus toimus kohe esimesel öösel, s.t. vastu laupäeva. Mina ja jaoülem olime just lõpetanud oma vahetuse postil, ja liikusime tagasi laagri poole läbi öise metsa. Mets oli pime ja täiesti vaikne. Jaoülem hiilis ees, tal oli öövaatlusseade. Mina läksin umbes 10 meetrit tagapool. Oma öövaatlusseadmega tuvastaski ta ühte metsateed mööda lähenemas kolm meest (tegelikult neli, nagu hetke pärast selgus). Võtsime varjatud positsioonid, lasime neil läheneda ja hüüdsime tunnussõna esimese poole. Et äkki on omad. Tunnussõna teist poolt neilt vastuseks ei tulnud, vaid nad hakkasid hoopis ruttu varje poole liikuma. Selge, tegu on vaenlasega. Avasime tule ja mu pulss läks lakke. Praegu tundub, et ka mõttetegevus nagu lakkas. Kõmmutasime veidi teineteise poole, nad hakkasid meid paremalt tiibama. Ma olin ärevusest täiesti segane. Metsavaikusest sai hetkega põrgu täis pauke ja plahvatusi. Plahvatusi sellepärast, et nad hakkasid meie poole lõhkepakette pilduma. Kui üks minust viie meetri kaugusel plahvatas, küsis jaoülem: "Laseme jalga?". Ma ei vastanud. Ma vist isegi ei mõelnud. Ilma igasuguse koordinatsiooni ja katteta panin lihtsalt liduma. Sisuliselt ulatasin vastasele enda ja oma jaoülema seljad sildiga "Palume tulistada". Lahingutuhinas läks lihtsalt meelest, et üks peab katma, kui teine liigub. Aga noh, õppus ongi selleks et õppida. Järgmine kord olen loodetavasti juba targem.

Taandusime, kohtusime ühe teise jao võitlejaga (kelleks oli Tari). Ta oli teel sinnasamma postile, oma paarilisele appi. Mõtlesime veidi järgi. Andsime rühmaülemale olukorrast teada ja jäime käsku ootama.

Sellest hetkest oli mets nüüd hoopis teine koht. Poolkuu valguses oli kõik mustvalge, värve ei eristanud. Kõik oli väga vaikne, iga krõps ja nagin oli kaugele kuulda. Mu süda tagus nii kõvasti, et segas kuulmist. Mul oli kohutav hirm. Nähtavus oli selline, et vaikselt liikudes oleks võinud vabalt mulle 10 meetri lähedusse hiilida, ilma et ma oleks näinud. Kartsin kõike. Riided kahisesid, rakmed nagisesid. Kõrge pulss ajas hingeldama. Püüdsin hingeldust tagasi hoida, et paremini kuulda. Siis tekkis lämbumistunne. Ja üle selle kõige vasardas rinnus kohutav hirm. Hirm hirm hirm. Lämbumistunne ja hirm.

Siis tuli käsk, et me kahekesi peame saatma Tari postile. See tähendas, et peame liikuma tagasi läbi selle ala, kus mõnda aega tagasi olime tulevahetuses. Ma tundsin füüsilist vastikust selle vastu. Liikusime hiilides, suhtlesime käemärkidega ja äärmisel juhul sosinal. Oma tunnustuseks pean ütlema, et sain enda kontrollimisega suhteliselt hästi hakkama. Saatsime Tari ära, liikusime ise tagasi. Nägime ühel korral ka vastaseid - musti varje taeva taustal liikumas üle seljandikuharja. Kui lõpuks jõudsime oma rühma alale, oli tõeline pääsemise tunne. Siin võis end tunda jälle enam-vähem turvaliselt. Oli poolteist tundi aega magada, terve igavik. Siis tuli minna uuesti järgmisele postile. See tähendas kahte tundi istumist ja taas kohutavat hirmu. Palavikuline kuulamine ja samal ajal oli ka võitlus unega. Segu surmahirmust ja kohutavast unest on uudne tunne. Tavaliselt hirm ajab une ära. Aga kui see hirm kestab tunde, ja sul on tõsine unepuudus, siis on kõik võimalik. Kuulatasin ja iga krõbina korral kaalutlesin kas pöörata pead sinna suunda ja vaadata, või mitte? Pea keeramine tähendanuks riiete kahinat, mis antud kontekstis oli kohutav kära. Pealegi nägemismeelest polnud seal eriti niikuinii kasu. Kuidagi moodi pidasime siiski hommikul kella kuueni vastu ja saabus vahetus. Liikusime tagasi rühmaalale, saime 20 minutit magada ja siis läksime põhipositsioone mehitama. Üks öö jälle edukalt seljataga.

Teisel päeval andsime lahingu soomuki ja selle järel peale tungiva jalaväerühmaga. See oli kontrollitud lahing (s.t. algas ja kulges umbes vastavalt kompanii juhtkonna kavale). Peale esmast tulekontakti tõmbusime terve jaoga tagasi eelnevalt ettevalmistatud põhipositsioonidele, selle käigus möödusime teise jao liinist, sain jälle Tarile lehvitada. Kõva lahingukära kostis mõnda aega, siis vaenlane taltus mõneks ajaks. Saabus öö, ja sai isegi poolteist tundi magada, sel ajal kui ei pidanud parajasti olema postil või sidepunktis valves.

Pühapäeva varahommikul, veel pimedas, aga alustas vaenlane uue pealetungiga. Jäi mulje, et ümber kogu kompanii ala käivad lahingud, laske oli kuulda väga mitmetest suundadest. Meie kaks jagu (kokku võib-olla kaksteist meest pluss rühmaülem) võeti positsioonidelt ja seati mingit teeristi valvama. Oli juba peaaegu valge. Õige pea oligi vaenlane platsis, terve rühm, nende ülekaal oli oma kaks ühele. Kattegrupp asus meie pihta kõmmutama, samas kui ründegrupp kenasti küljelt peale liikus.

Panime vastu mis suutsime, aga ülekaal ja koordineeritud rünnak tegid oma töö. Olime risttules. Nüüd ma võin öelda, et olen ka lahingus hukkumise ära proovinud sest meid notiti viimse meheni maha.

Kollastes vestides instruktorid reinkarneerisid meie üksuse ja me jätkasime kompanii reservis. Selleks ajaks olin ma juba nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi - kolm päeva füüsilist koormust, ärevustunnet ja väga vähest und. Pluss surmasaamine. Külmunud puulehed krõbisesid saabaste all, kui me marssisime üle päikesetõusust ja härmatisest punaseks värvunud raiesmiku kompaniiplatsi poole. Me olime hingeldavad kummitused, kaks jagu surnud sõdureid, liikumas mööda männitüvedest seinte ning püssirohusuitsust ja udust tehtud katusega metsasihti. Eemalt vaadates meenutas see kirikulöövi. Suus oli nutuklomp. Tõusva päikese kiired moodustasid puuvõradest läbi tungides suitsu sisse pikki kiirtelehvikuid, väsimus tegi kergesti vastuvõtlikuks ja see kõik läks väga hinge.

Olime kompaniiplatsil, staabitelgist kostis pidevat telefonihelinat, lahingukära jõudis aina ligemale. Ma olin veendunud, et meie kompanii on kotti võetud ja hävitatakse. Mis tunne on, kui sa tead, et sul on jäänud veel võib-olla pool tunnikest? Me ronisime kompaniiplatsi kõrval olevale kõrgele künkale. Minu kõrval rühkis kompaniiülem isiklikult. Ma olin kindel, et läheme sinna mingit last standi võtma. Mul oli kaks salve laskemoona ja kolm lõhkepaketti. Otsisin paremat varjet ja murdsin veidi oksi, mis segasid nähtavust laskesektoris. "Siia me siis sureme?" küsisin 3. jao ülemalt, kes mu kõrval endale positsiooni ette valmistas. "Ei, siin me võidame!" Ta oli vana lahinguratsu ja võttis seda kõike optimistliku huumoriga, see tegi tuju veidi paremaks. See kõik on ju mäng, pole vaja nii emotsionaalselt võtta.

Peas vasardas ainuke mõte: mida ma reaalses olukorras teeksin? Sest praegu ma teadsin, et õhtul saan juba oma päris voodisse magama heita. Aga reaalses sõjaolukorras... Kas ma oleksin võimeline veel üldse funktsioneerima? Mina tunnen ennast peale kolmepäevast sõdimist tühjakspigistatud sidrunina. Ma suutsin ennast tagant sundida vaid niipalju, et mulle antud käsud täita. Meie vanaisad aga elasid niimoodi kuude kaupa. Ma olen hämmingus, kuidas nad suutsid. Kuidas sa suudad sellises situatsioonis veel mõelda, näidata initsiatiivi, tegutseda ja panna teisi tegutsema? Võtta vastu otsuseid, millest sõltub teiste inimeste elu? Hämmastav.

Kahjuks või õnneks küll olukord katkestati ajagraafiku kohaselt, enne kui vaenlane meieni jõudis. Seega ma ei tea, kuidas see oleks lõppenud. Vähemalt ei pidanud ma teist korda oma surma läbi elama. Saabus hoopis hommik, pakuti süüa, sai puhata ja hakata laagrit kokku korjama. Kuskil läbi udu oli peas ka ettekujutus dušist, oma voodist ja kuumast teetassist. Ootus oli magus.

Õhtul, kui meid oli Tartus formeerimispunktis laiali saadetud ja kogu üritus läbi oli, kõmpisin kodu poole. Vorm seljas, ka rakmed olid peale jäänud ja seljakott seljas. Mõtlesin, et käin Selverist läbi. Nägin küll välja väga räsitud. Aga mõtlesin, et ehk inimesed väga ära ei ehmata ja ei pahanda. Surfisin siis poeriiulite vahel, kui vastu tuli noor ema, kes lükkas sellest autokujulises ostukärus oma last. See roolis hoolega käru ja mind nähes hüüdis: "Emme vaata, sõjamees!" Ta läks nähtust millegipärast nii leili, et veel mitu minutit hiljem kuulsin ma kuskilt juurviljalettide vahelt lällamist: "Sõjamees, sõjamee-eees".

Kassiir ka naeratas leebelt.

Turvamees jälgis huviga.

Kui koju jõudsin ja peeglisse vaatasin, mõistsin nende emotsioonide põhjust. Maskeerimisvärvid olid mul endiselt näos.

Selveri sõjamees.

Miks ma astusin Kaitseliitu

Reservõppekogunemise viimane faas on algamas ja teen selle puhul natuke selgitustööd. Mitmed mu tuttavad on avaldanud imestust selle üle, et minust on saanud Kaitseliidu liige. Vähe sellest, ma soovitan ka kõigil teistel Eesti kodanikel astuda Kaitseliitu. Miks?

Tõenäosus, et minu eluajal toimub Eesti territooriumil suuremat sorti sõjaline konflikt, on 50:50. Ma ei ole küll rahvusvaheliste suhete analüütik ega ole spetsialist geopoliitika alal, sestap võtan tõenäosuse jämedalt ja lambist. Aga minu erialaks on inimkonna minevik ja ma tean seda, et rahu on pigem erand, kui normaalne seisund. Sõda on tavaline asi. Vähe on neid põlvkondi, kes oma eluajal sõda või muud suuremat sorti vägivalda ei näe. Jah, hetkel vohab meil lääne kultuuriruumis humanism. Võime loota, et see suudab Euroopas mõnda aega rahu alal hoida. Aga see ei kesta igavesti. Ükskord lõppevad mingid ressursid, voogavad meist tsunamina üle immigrandid või juhtub midagi muud. Igatahes saab otsa see rahuperiood, mis praeguseks on kestnud 60 aastat. Tõenäosus, et sõda tuleb minu eluajal, on jämedalt 50:50. Sellest ma lähtun. Kui sõjaks läheb, on kasulik omada sõjaväelist väljaõpet ja kuuluda sõjaväelisse struktuuri.

Levinud on arvamus, et sõdur olla on ohtlikum, kui tsivilist. See on vale. Võimalik, et see pärineb Nõukogude sõjafilmidest, kus oli alati väga palju kangelassurmasid, või vene sõjaliste mõtlejate loogikast, mis nägigi ette väga palju kangelassurmasid ja üle lageda välja hurraa-saatel vaenlase ründamist, ma ei tea. Igatahes on see vale. Tsivilist olla on ohutum vaid tingimusel, et sa saad sõjapiirkonnast minema. See võib, aga ei pruugi sugugi võimalik olla. Statistika räägib enda eest. Teise maailmasõja 60 miljonist hukkunust olid 40 miljonit tsiviilisikud. Ka 2008. aasta Gruusia sõjas oli hukkunute seas tsiviilisikuid rohkem, kui sõdureid (mõlemad wikipedia andmeil). Jugoslaavia lagunemisel toimunust, Tšetšeenia sõdadest ja praegu Iraagis ning Afganistanis toimuvast pole mõtet rääkida. Muidugi on ka erandeid, nagu Vabadussõda, muidugi on vahest ka väga raske vahet teha tsivilisti ja kombatandi vahel, ent üldiselt on sõjaolukorras sõduri ellujäämise tõenäosus suurem. Ta kuulub struktuuri, mitte ei koba üksinda pimeduses. Ta oskab oma ülesannet. Ta on osa sõjamasinast, mis heal juhul toimib, halval juhul niiväga ei toimi, aga vähemalt suudab mingi eduga iseennast kaitsta. Tsiviilelanikkond seevastu on kaitsetu, saamatu ja hädas. Kumb on teie arvates vaenlasele ahvatlevam sihtmärk?

Ka riik, juhul kui ta peaks veel funktsionaalne olema, hoolitseb esmajärjekorras ikka oma relvajõudude eest, kuni selleni välja, et tsiviilelanikkonnalt või kaupmeestelt rekvireeritakse toiduained armee toitmiseks. Tsiviilelanikkonna osaks saavad aga heal juhul põgenikelaagrid, halval juhul genotsiid ja massivägistamised. Me kõik teame, et Genfi konventsioonid kehtivad telekaamerate ees ja kohtusaalides, mitte reaalses elus. Miks olla lammas ja lasta ennast nottida, kui sa võid olla karu ja ennast kaitsta? Hea küll, olla vähemalt siilike ja PÜÜDA ennast kaitsta?

Niisiis, juba puhtalt omakasust lähtudes on kasulik olla Eesti relvajõudude liige. Ma ei hakka üldse rääkima eetika, isamaa-armastuse ja kohusetunde teemadel. Nende sõnade relevantsus jäi kuhugi 19.-20. sajandisse, rahvusriikide riiulisse. Peale Hitlerit ei ole enam eriti moes olla rahvuslane. Las nad siis olla.

Teine levinud valearusaam on umbes taoline: Eesti relvajõududel pole mõtet, sest Venemaa vallutab meid niikuinii ära, kui tahab. Seda kuuldes kipuvad mu käed jõuetult rippu vajuma. Aga ma püüan enamasti vastu vaielda umbes nii, et autos turvavöö kinnitamisel on siiski mõte, kuigi laupkokkupõrke puhul ühe korraliku 100 km/h liikuva metsaveorekkaga ei ole turvavööst mingit kasu. Metsaveorekka on ju suhteliselt väikese tõenäosusega stsenaarium. Palju tõenäolisem õnnetusestsenaarium on midagi märksa väiksemaskaalalist: libedus, purjus vastutuleja või teele hüppav kits. Ja sellistes situatsioonides võib turvavöö päästa su elu.

Rääkides Eestist siis ei ole situatsiooniks see, et naaberriik paiskab kogu oma sõjalise võimsuse meie vastu, vaid juhtub midagi väiksemat. Näiteks tekib mingi pronksiöö taoline mäss ja Venemaa toob oma väed "rahu tagama". Või plahvatab Sosnovõi Bori reaktor ja Venemaalt ujub kohale põgenikevool, millele järgnevad "korda hoidma" Vene väed. Või midagi muud taolist. Kui meil pole ühte pataljonikestki, millega ennast kaitsta, siis võib kasvõi mõni vene armeejuht ju joomingu käigus niisama naljaviluks otsustada tankikolonniga Tallinnasse vanu aegu meenutama sõita. Tähtis pole spekuleerida, mis täpselt kõik võib juhtuda, aga tähtis on see, et me oleksime siiski valmis ennast kaitsma rünnakute eest, mille vastu kaitsemine on meile võimetekohane. Mida parem on meie kaitsevõime, seda suurem on meie ellujäämise tõenäosus. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kolmas eksitus: Eesti kaitsevõimele teeb palju rohkem kasu luuletamine, lastetegu, ettevõtlus või välisinvesteeringute siiameelitamine. Tõsi, kõik need tegevused mõjuvad kindlasti hästi, aga nad ei välista sõjaväelise väljaõppe omandamist. Ka luuletades ja äritehinguid ajades võid kuuluda Kaitseliidu ridadesse. Mina näiteks kavatsen küll oma senist elu jätkata, lihtsalt omandades selle kõrval ka sõjaväelist väljaõpet. Kaitseliidu liikmed ei ole militaarid või viinalembesed automaaditäristajad, rahulikest elanikest kardinaalselt erineva ajuehitusega indiviidid. Okei, ilmselt on ka neid (ma pole küll veel näinud, olen ainult lehest lugenud). Aga enamik on siiski täiesti rahuarmastavad inimesed, nagu sina ja mina. Nagu igas suuremas organisatsioonis.

Neljandaks probleemiks on kümne-viieteist aasta tagusel ajal kaitseväes või Kaitseliidus olnud inimesed, kes nägid seal kohutavat korra- ja mõttelagedust ja on seetõttu kaotanud usu Eesti kaitsestruktuuridesse. Jah, neil on õigus, tegemist oli kohutava ajaga. Aga ajad muutuvad. Ja õnneks muutuvad Eestis nii kaitsevägi kui Kaitseliit aina paremuse poole. Muidugi on seda nõmedusehõngu siin-seal veel tunda. Aga asi paraneb. Kaitsejõud minetavad lolluse ja vaimupimeduse aura ja saavad hoopis tarkade, edukate, ilusate ja professionaalsete inimeste kooskäimiskohaks, kes harjutavad endid toimima üksusena. See on protsess, mis on meie kõigi huvides ning millele me peaksime kõik pöialt hoidma ja jõudumööda kaasa aitama. Ja mis saab olla parem, kui võtta oma särav vaimuand, paigutada see Kaitseliidu ridadesse ja võtta aktiivselt osa tegevusest?

Viies vastuargument on umbes selline: ma hoolitsen pigem enda/oma pere eest, kui mingi si*ase Eesti riigi eest. Põgenen (perega) Rootsi/Londonisse/Taisse. Siinkohal jätavad enamik väitjaid tähelepanuta emigreerumise psühholoogia. Sõja puhkemine ei ole kunagi selge ja klaar hetk - pauk käib ja nüüd on sõda, kusjuures soovijatele jäetakse 24 tundi lahkumiseks. Vastupidi, tavaliselt on need tasapisi eskaleeruvad situatsioonid. Selleks ajaks, kui sa olukorra tõsidusest aru saad ja ettevalmistustega ühele poole jõuad, võib juba olla liiga hilja. Või vähemalt oled sa juba situatsioonis, kus sa pead tegema väga raskeid valikuid. Iga tulevane põgenik peab endalt küsima - mis hetkel sa oled valmis kogu oma siinse elu, kinnisvara ja töökoha maha jätma, ning laeva/lennuki peale istuma? Mis peab selleks juhtuma? Kas vaenlase hävitajad Toompea kohal? Tankid Tallinna tänavatel? Või piisab juba mõnest pisemast kokkupõrkest piirilähedastel aladel? Tagantjärgi vaadates on alati lihtne öelda, et ma oleksin 1939. aastal põgenenud. Palju lihtsam, kui reaalselt selles situatsioon olles. Kui sa tead, et sa pead maha jätma oma sõbrad ja elu, teadmata mis tulevik toob. Kas taastatakse rahu või tuleb sõda? Kas meie riik jääb vabaks või okupeeritakse? Kui okupeeritakse, milline saab täpsemalt olema okupatsioon? Kas väljakannatamatu või peaaegu isegi talutav? Võib-olla selleks hetkeks, kui sa otsustad põgenemise kasuks, on juba hilja ja Eesti on merelt ja õhust blokeeritud?

Mis saab siis, kui näiteks su vanemad on juba liiga vanad, et võõras kultuuris ja võõra keele keskel uut elu alustada? Siin, kuigi oleks okupatsioon, oleks nad vähemalt omade keskel. Kas sa jätad nad siis maha? Mis saab siis, kui sa oled ise liiga vana? Naine/mees haige või lapsed maal? Rahad kuskil hoiusel või fondis, mille haldaja on juba poe kinni pannud? Sa ei saa kunagi kaasa võtta kõiki omale olulisi ja kalleid inimesi ja asju. Oled sa valmis nendest loobuma?

Välismaale põgenemine ei tundu mulle lihtsalt kuigi hea plaanina sõja korral. Eelnevalt ettevalmistumine ja õigeaegne vastuhakk on kindlasti oluliselt parem plaan.

Sellised on minu mõtted. Olete teretulnud osutama nõrkadele kohtadele selles arutluskäigus. Veelgi enam teretulnud olete Kaitseliidu ridadesse.