Operaator Kõps mägederiigis

Räägivad, et EOS 5D Mark II on väga vinge fotokas, sest sellega saab videot teha. No minu vana EOS 350D ront teeb ka väga hästi videot. Nepaalis eksperimenteerisin timelapse'i võimalustega.
Vaadake ise:

http://vimeo.com/album/160585

(Kes ei tea, mida timelapse tähendab, siis see tähendab seda, et sa teed mingi regulaarse ajavahemiku tagant pilti ja siis paned need kokku filmiks.)

Mungad

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.

Mõned soovitused

Saabununa tagasi Himaalajatest on mul mõned soovitused sulle, kes sa elad keset lääne tsivilisatsiooni luksusi merepinna kõrgusel.

1) Tee mõni väike füüsiline pingutus. Näiteks sammu kiiresti trepist üles, üle ühe astme. Naudi seda, et kiirenenud hingamine taastub loetud sekundite jooksul ja sellega ei kaasne praktiliselt mingit lämbumistunnet. Naudi normaalse hapnikusisaldusega atmosfääri. Naudi asjaolu, et sa ei pea kõndima vanuri kiirusel, kepile toetudes, ähkides nagu astmahaige. Sest 5000 m kõrgusel, kui sul on aklimatiseerumiseks olnud vaid mõned päevad, peab.

2) Mine õue, külma kätte. Seisa seal veidi, kuni tunned et külm hakkab tõesti kontidesse pugema. Siis mine ruttu oma tuppa. Oma sooja tuppa, kus temperatuur on umbes.. noh.. toatemperatuur. Ja tunne rõõmu sellest, et sa ei pea pugema magamiskotti, kandma toas seitset kihti riietust ja jooma termosetäite kaupa teed, et sooja saada.

3) Mine vetsu ja vaata oma ilusat potti. Ilusat puhta prill-lauaga euroopalikku potti. Tore ju, et sa ei pea kükitama auguga laudpõrandaga putkas, mis on ehitatud mäekülje kohale.

4) Vaata oma toas ringi. Vaata kõiki neid seadmeid, mis tarvitavad elektrit - oma arvutit, lampi, mobiiltelefoni laadijat. Ole õnnelik, sest seinast tuleb elektrit, mis need seadmed kõik tööle paneb. Mõtle tänulikult nendele kateldele, mis Ida-Virumaal keevad ja sulle elektrit toodavad. Sa ei pea peale päikeseloojangut elama maja ainsa 4W säästupirni valgel, mis põleb päeval päikesepatareist kogutud elektri jõul. Kui veab. Kui ei vea, antakse sulle küünal...

5) Telli takso või istu oma autosse ja sõida sellega kuhugi. See on tegelikult päris kõva luksus, et sa saad sisepõlemismootori jõul liikuda, kui ise enam edasi ronida ei jaksa. Himaalajates saab muidugi tellida helikopteri, aga selle Kathmandust kohaletulek üksi maksab juba 7000 dollarit.

6) Võta telefoni või arvuti teel ühendust kellegagi, kellest sa hoolid. Ütle talle, et sa temast hoolid. Sest Himaalajates võid sa oma musikesest väga puudust tunda, aga sul ei ole mitte mingit võimalust talle seda öelda, sest mobiilivõrku pole ja lähim fikstelefoniga küla on küll teisel oru küljel näha, aga sinna on terve päeva tee. Internet? Jah, siit nelja päeva kaugusel on satiühendus internetiga. Kui Vishnu annab, siis see täna ka töötab, kui oled nõus maksma 1000 ruupiat tunni eest.

Kui see kõik on tehtud, siis istu oma laua taha tagasi ja kadesta mind. Kadesta, sest sa pole hinganud kõrgmäestiku hõredat õhku. Sa pole jälginud sinust 5 meetri kaugusel mööda külatänavat sõitvat pilve. Sa pole külmavalu-uimasust unustanult vaadanud kuldse päikeseloojagu kuma Everesti mäeküljel. Sa pole istunud 4000 m kõrgusel šerpamajas jakisitaahju ääres soojas, nautinud hoolitseva šerpa-vanaema külalislahkust ja joonud chang'i tema tagasihoidliku mehega, kes räägib sulle oma kolmest Everesti tipus käigust. Sa pole seisnud kõrgmäestiku absoluutses kõrvulukustavas vaikuses ja lummatult vaadanud oma tuhandeaastast voolu voolavat liustikku. Sa pole kuulnud raginat, millega kukub jääkosest alla järgmine jääpank.

See kõik, teate, on lihtsalt ja absoluutselt väga suur. Meie planeet. Ja meie inimesed selle peal.

Tulge ja vaadake ise. Mul pole lihtsalt sõnu.

Nepaal ja eesti keele piir

Kuna ma armumise-sõna kasutasin Iraani kohta ära, siis Nepaali kohta mul enam sõna pole. Reisisin poolteist kuud ja nüüd siis lõpuks jõudsin eesti keele piiridest väljapoole. Alguses, kui Nepaali jõudsin oli kõik veel korras. Kathmandu on eesti keeles kirjeldatav: kõige õigem väljend selle kohta oleks "Maailma segunemispealinn". Et Nepaal oli 1951. aastani välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on Kathmandus väga palju sisuliselt keskaegset, mis on segunenud 21. sajandi telekommunikatsioonilise, tehnoloogilise, turismindusliku ja turumajanduslikuga. Usunditest on siin segunenud hinduism ja budism. Budistide jaoks on hinduistid enamvähem õigel teel, nad lihtsalt pööravad liiga palju tähelepanu mingitele jumalus-kehastustele; hinduistide jaoks omakorda kummardavad budistid Buddhat, kes oli vaid Višnu üheksas kehastus. Niiet mõlemas usundis on naaberusund ka kenasti oma koha leidnud. Budistid ja hinduistid kummardavad kenasti kõrvuti, vahest kasutavad nad isegi samu templeid, sest pole ju mõtet ehitada kahte eraldi templit.
Niisiis, segunemispealinn. Hindu, Tiibeti ja Hiina kultuuride segunemise, lääne vs ida segunemise, keskaegse ja tänapäevase segunemise pealinn. Aga kui bussiga Himaalajate poole hakkasime sõitma, siis aknast välja vaadates tundsin kuidas eesti keel jääb järjest jõuetumaks nende vaatepiltide kirjeldamisel. Ja kuskil Jiri ja Shivalaya vahel, hirmsat moodi rappuvat külavahe-mägiteed pidi sõites istus minu lähedal üks Nepaali vanamees, kes hoidis kaenla all kana. Vaatasin seda närviliselt kaagutavat kana, vaatasin vanamehe kortsulist nägu, vaatasin kaljuseid mägesid, vaatasin seda teeäärest algavat kuristikku, mille serv kihutas lahtisest bussiuksest vaevu küünrakaugusel, vaatasin mööduva maja seinale maalitud suurt sirpi ja vasarat - maoistide sümbolit, vaatasin neid newareid, tiibetlasi, šerpasid ja kurat teab mis rahvaste esindajaid. Ja niimoodi me ületasimegi eesti keele piiri. Edasine kirjeldus annab edasi vaid osa tegelikkusest. Vaid niipalju, kui keel võimaldab.

Nüüdseks oleme matkanud kaheksa päeva läbi äralõigatuse. Läbi külade, milledeni pääsemiseks ainuke tee ongi see, mida mööda meie tulime - kitsuke mägirada, mida mööda peab päevade kaupa kõmpima. Kõik vajalik, mida kohapeal valmistada ei saa, tassitakse sinna seljas. Ehitusmaterjal, toiduained, tööriistad. Elektrit neis külades enamasti pole, välja arvatud mõned ettevõtlikumad külad, kes on vangistanud mõne läheduses asuva mägioja paarisaja kilovatist generaatorit vedama ja tõmmanud traadid paari kilomeetri raadiuses laiali. Paljude majade katustel on ka päikesepatareid, mille laetud akud õhtul majakese ainsat säästupirni toidavad. Me elame küünla- ja taskulambi valgel. Läheme magama kell kümme õhtul, sest pimedas pole eriti midagi teha peale lugemise. Ärkame kell seitse hommikul, aga külma tõttu ei poe magamiskotist välja enne, kui päike pole üle mäeharja tõusnud küla peale paistma.

Täna puhkame provintsipealinnas (nimega Namche Bazaar). See on kohalikus mõistes tohutu suur koht - siin on vist üle saja maja! Ja lisaks on siin sellised luksused, nagu pidev hüdroelekter, fikstelefon ja internet! Võõrastemaja, milles me elame, ei ole lihtsalt ühekordse laudseinaga onn, vaid meenutab päris maja. Sellel on lausa kolm korrust. See küla ise on ehitatud orukülje peale, nagu kõik asustused siinkandis. Mäekülg on nii järsk ja kuristik selle all niivõrd sügav, et kogu see asula meenutab pigem mingite lindinimeste eluaset kuskilt muinasjutust.

Nagu ma ütlesin, oleme väljaspool eesti keele piire. Pildid aitaksid, aga internet on siin nii kallis, et ma saan neid üles laadida alles Kathmandusse naastes (dets lõpus). Seniks üksainuke foto matka algusest, kui mäed olid veel väga leebed ja pinnas terrass-põldudeks konverteeritav. Pildi paremas nurgas on näha ka mägirajake, mida mööda me oleme nüüdseks üle nädala aja kulgenud.

PS - Tegin isikliku kõrgusrekordi Lamjura mäekurus, 3550 m merepinnast. See kestab veel paar päeva. Täna aklimatiseerume Namches (u. 3400 m), homme liigume Everest Base Campi poole, kus ma ilmselt pystitan uue rekordi. Base Camp ise jääb ilmselt nägemata, sest praegusel aastaajal ei toimu seal mitte midagi.

PPS - Everesti olen nüüd ka näinud. Kaugelt küll, aga homme hakkame lähemale minema. Ta on võimas, ta tõmbab. Mõistan George Mallory't, kellelt küsiti, et miks ta tahab Everesti otsa ronida. Mallory vastas: "Because it's there". 1924. aastal jäi Mallory oma kaaslasega kadunuks, nende külmunud surnukehad leiti alles 1999. aastal tipu lähedalt. Kas nad tippu ka jõudsid või mitte, seda ei tea keegi.