Kõik läheb edasi

See siin on minu ümbermaailmareisi viimane postitus, sest ma hakkan koju tagasi jõudma. Kirjutan seda, olles maailma lennujaamadesse ja kõrgatmosfääri õhukoridoridesse laiali määritud. Tükike USA mandriosa kohal, lauseke JFK lennujaamas. Mõni komaviga Atlandil, parandus Dublinis, lisandus Norra fjordide kohal. Ja võib-olla lõpulause Tallinna lahel Soome laeva peal. Umbes nii see tekst siin tasapisi sünnib. Selline pan-kontinentaalne olek on väga sobilik selle kokkuvõtva teksti kirjutamiseks.

Neljapäeva hommikul viis Seth mind autoga oma mesinikutalust lähimasse linna Greyhoundi bussi peale. Algas mu pikk teekond koju. San Franciscost lennukiga ümber poole planeedi, allmaajumalate vihapurske tõttu kaarega ümber Islandi põhjatipu ja seejärel Helsinkist laevaga üle mere, lõppes see teekond pühapäeval Tallinna sadamas. Täpselt nii väike on meie planeet nüüd. Vaid kolm ööpäeva kulub selleks, et liikuda ühest väikesest talust läänepoolkeral ühte väiksesse linnakesse planeedi vastasküljel.

Ja see väike planeet on täis inimesi. Kui ma selle peale liiga palju mõtlen, lähen ma täitsa lolliks. Miljardid inimesed. Igaüks neist on väike omaette maailm. Oma minevikuga, oma probleemidega, oma lootustega. Igaüks on nagu mina.

Ma püüan ette kujutada kõiki neid inimesi, keda ma reisil kohtasin, tegemas oma igapäevaseid asju. See naine Kiievi metroos, kes flaiereid jagas - kujutan teda endiselt neid flaiereid jagamas. Need jalgpallihuligaanid, kes Karpatski-Dünamo mängu ajal oma meeskonda toetada röökisid, teevad seda ikka veel. See kurdi rahvusest ettekandja Istanbulis, kellega me vesipiipu suitsetasime ja jumalast rääkisime, seisab oma restorani ees ja kutsub inimesi tänavalt sisse. Iraani noored kellega me pidutsesime ja valitsust kirusime. Nepaali šerpavanaema nelja kilomeetri kõrgusel mulle omletti praadimas. See Delhi hotellipidaja, kes alguses väga sünge näis aga tegelikult osutus väga heaks ja sõbralikuks meheks. Nad kõik on endiselt seal ja teevad endiselt neid asju.

Ja reisi vältel tuli neid inimesi ju aina juurde. Iga kord, kui ma selle ettekujutuse omale vaimusilma manasin, oli tekkiv tohutu kõikehõlmavuse tunne natuke võimsam. Üllatus sellest, et see kõik minu sisse mahub, natuke suurem. Ja maailm tundub jälle natuke väiksem ja kodusem. Tuttavam ja hubasem.

Ma viibisin järgemööda aina rohkemates kohtades, järjest enamate inimestega. Reisi edenedes lisandusid mu vaimupilti Lõuna-India kanuumees ja hiinlasest turukaupmees. Riisipõllul askeldav pere Sulawesil. Teised seljakotirändurid kõikidest nendest hostelitest. Põhja-Humboldi talunikud. USA piiriametnik, pikast vahetusest ilmselgelt väsinud. See moslemilaste kari Sumatral, kellele ma lihtsas laudadest kokkulöödud klassiruumis inglise keelt õpetada püüdsin, aga tegelikult hoopis ise mingi väga tähtsa, sõnulseletamatu ja piire purustava õppetunni osaliseks sain.

Kõik need reisil kohatud inimesed, kelledest enamiku nimed ma olen ammu unustanud ja kelle näodki hakkavad tasapisi üheks massiks sulanduma. See ühtlane mass, nagu mingit sorti inimkonna koondnägu hakkab mulle vastu vaatama ajalehest, kui ma välisuudiseid loen. Kõik need inimesed. Head inimesed. Siirad, sõbralikud, abivalmis inimesed. Tegemas oma igapäevaseid toimetusi. Elamas oma elu oma parima äranägemise järgi. Rõõmustades, kui hästi läheb. Kurvastades, kui halvasti läheb. Kõik need elud, keda ma korraks kohtasin, ja mis kohe seejärel samamoodi edasi lähevad.

Selle reisi kõige tähtsam õppetund, ja ilmselt kogu mu elu kõige tähtsam õppetund on väga lihtne: 90% inimestest on head. Muidugi leidub ebasiiraid tüüpe, kelle jaoks tähtsaim on aineline kasu ja kes püüavad sind ära kasutada. Sinu pealt teenida. Valge turistina Aasias reisides on loomulik, et kohtad tihti petiseid ja libekeeli, sest nad kõik koonduvad lihtsalt sinu ümber. Aga ära lase ennast petta. Vaata nende taha. Vaata tavalisi inimesi, neid kes ise sinu juurde ei tule. Ja sa näed siirust ja heatahtlikkust. Mitte ainult Aasias, vaid igal pool. Isegi suurlinnades.

Ja ma ei saa muud moodi, kui armastada teid kõiki. Tervet seda planeeti. Kogu täiega. Heas ja halvas.

See on minu armas planeet.

Ja see kõik läheb järjest edasi.

Teispool

Niisiis põgenesin Las Vegasest üle Sierra Nevada San Franciscosse. San Franciscost niipalju, et see on igati kena linn. Imelik on niimoodi öelda, aga ta meenutab mingis täpsemalt teadvustamatus mõttes Euroopat. Mingit Pariisi või Roomat. Õigemini ideed Pariisist või Roomast. Selline tunne tuli millegipärast siin tänavatel kõndides peale. Kõik need kohvikud ja kunstipoekesed. Tänavatel oma teoseid müüvad kunstnikud ja muusikat mängivad head, suure koosseisuga ja hästiarranžeeritud bändid. Üldse toimub siin tänavatel palju elu. Mitte lavadel ega selleks otstarbeks ehitatud asutustes, vaid otse tänaval, taldupidi kõnniteeasfaldil. Kodutuid on siin ka palju, aga ka nemad on viisakad ja sõbralikud, paljud neist ei kerja niisama, vaid pakuvad müüa ajalehte Street Sheet, mis on spetsiaalselt selleks tehtud, et kodutud saaks seda müüa ja kus kirjutatakse avalikust ruumist ja linnapildist. Väga hea algatus ju. San Francisco juured on suuresti 1849. a. California kullapalavikus, sel ajal hakkas seni väikse külana kiratsenud asundus vohama. Seetõttu võiks arvata, et taoline rohmakas minevik annab ennast kuidagi linnaõhtustikus tunda, aga võta näpust. Ei ole mingit madalalaubalist või vaesusest meeleheitele viidud tahan-kiiresti-rikastuda-meeleolu, vaid hoopis naeratav vabameelsus. Õhus on hipiliikumist ja sõjavastasust. Kõnnin kohtades, kus toimusid Vietnami sõja aegsed protestid, jalutan pargis, kust sai alguse 1967. aasta "Summer of Love".

Aga sellele kõigele vaatamata on San Francisco siiski üks järjekordne linn. Ja linnasid on mu teel olnud juba niipalju, et mul oli väga hea meel, kui Seth mind üles korjas ja maale viis. Seth on mu sõber kellega ma kohtusin Nepaalis ja kellega koos Himaalajaid mööda ringi ronisime. Ta elab Põhja-Californias ja peab mesilasi. Elasin tema juures maal nädal aega ja ootasin üht rahalaekumist, et saaks koju sõita. Putitasime mesitarusid, kasvatasime emamesilasi, vedasime hästiarenenud tarusid korjemaadele, toitsime kängujäänud tarusid suhkruveega ja purgitasime mett. Mulle hakkas tunduma, et mesinduses on midagi väga terapeutilist. Kui sul pole parajasti väga kiire, vaid leiad hetke, et lihtsalt mesilaste sebimist vaadata, on need väikesed usinad putukad kuidagi väga ravivad. See süsteem, mis toimib kõige ülejäänu - taimeliikide levialade, tolmlemiste, loomade ja inimeste toimetuste - üle või kohal, aga on samas selle kõigega nii läbinisti seotud. Üks suur putuka, inimese ja taime sümbioos. Selline tohutult vana ja hästitoimiv ahel. See mõjub meditatiivsena.

Ja kirsiks tordi peal oli laupäevane laat, kuhu Humboldti maakonna põhjaosa rahvas tuli ostma-müüma-klatšima-lustima ja kus ma aitasin Sethil leti taga mett müüa. Päike paistis, tuul puhus, bänd mängis, neiud naeratasid ja minust sai aegamööda kohalik väikelinnakuulsus. Seth rääkis kõigile meie vägitegudest Himaalajates ja ma teenisin sellega palju feimi ja respekti. Veel kolm päeva hiljem kõnetati mind poes, et ooo sa oled see meemüüja Eestist. Tore on kuulus olla. :)



Arcata Farmer's Market, Humboldt Co, California.

Tegime laadal korraliku kassa ja et tegu oli 1. maiga, siis suundusime maipeole, kus sai Maypole'i ümber ringmängu mängida ja hiljem kohaliku iiri bändi taktis omal sokid jalast rokkida.

Järgmised paar päeva matkasime ka sekvoiametsades tuhandeaastaste puude vahel. Oma Himaalaja-matka meenutuseks ronisime kohaliku pisikese Mount Grasshopperi otsa. Tervitasime kitsi, rebaseid, jäneseid ja ilvest. Tahtsin Sethile tõlkida sõna "looduskümblus", aga ei osanud.



Founder's Grove, Humboldt Redwoods State Park.

Siinkohal pean oluliseks mainida, et Sethist sai suur Eesti fänn ja kui mõni eestlane peaks Põhja-Californiasse sattuma, on Seth meelsasti nõus majutama, ringi vedama ja kohti näitama. Mitte ainult nõus, vaid tal oleks kohe väga hea meel seda teha. Tegemist on väga heasüdamliku inimesega, tugeva sõjavastase ja poliitilise aktivistiga. Kontaktandmeid küsige minult.