Mu Eesti number ei tööta enam. Hakkab tööle vast siis kui Eestisse tagasi tulen. Seniks saata auditoorsed ja tekstilised sõnumid mu Norra numbrile +47 41447653.
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!
25. september 2010
22. september 2010
Polaarutoopia
Kõik kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad ehk seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Mõnikord on see idee või mõte, mida levitamisväärseks pidada. Mõnikord aga avastus, kui leiad mõne ägeda situatsiooni või inimese, mis lihtsalt paneb endast kirjutama.
Antud juhul oli selleks ajendiks aga hoopis üks moment, üks kogetud hetk kuskil Nordfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem omakirjutatu lugemise abil üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba, kõikjal orunõlvadel vaevakased säramas kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle oma helge ja karge valgusega, automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli niipalju ilu, et mu ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Sommarøy saarele, üürinud seal majakese, seigelnud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlutanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Autoomanik, Norra neiu, palus minul rooli istuda sest pikad sõidud mööda ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin hetke ilus.
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
 |
| Foto: Geir Ole Søreng |
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
Tellimine:
Postitused (Atom)