Taevaskoja loeng

Iga-aastane arheoloogia kevadkool Taevaskojas toimus taaskord ja mul paluti esineda. Kuna ma viibin aga Tromsøs, siis tegin loengu video teel. Teemaks on "Õppefilm arheoloogias" ja panen selle siia kah üles.

Kel huvi, sel silmad-kõrvad.

Õppefilm arheoloogias from Tanel Saimre on Vimeo.

Taas

Paar nädalat tagasi seisin ma jälle lennuvälja lähedal. Oli jälle pime, kuigi valget aega on siin juba palju, täiesti uskumatult palju ja täiesti uskumatult valget, aga tookord oli just parajasti pime, sest kell oli juba seitsme paiku õhtul. Ma seisin jälle lennuvälja lähedal maandumisraja ääres. Jälle põrisesid eemal propellerid ja jälle veiklesid pea kohal virmalised. Kõik oli väga sarnane kuu aega varem aset leidnud õhtuga, mil toimus minu taaskohtumine Tromsøga. Propelleripõrin, pimedus ja virmalised. See kõik on sama. Ainult, et täna ei ole mul suurt seljakotti. Täna on mul hoopis roheline Kiwi ostukäru. Lükkasin seda kolm kilomeetrit mööda lumiseid kõnniteid siia, lennujaama juurde. Käru on aus, korralik ostukäru, mille vasak tagaratas võdiseb ja mille tagaluugi küljes on reklaamtahvel ameerika maapähklite pildiga. Ma lükkasin selle ostukäru siia, lennujaama juurde, sest mul läheb seda vaja.

Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.

Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.

Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.

Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.

Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.

Ja siin me nüüd siis elame.

 

Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)