Tromsø / Tron

Veel katsetusi:

Lõpetage pooldumine!

Viimasel ajal on aset leidnud paar kummalist unenäolisuse piiri peal balansseerivat sündmust. Eile ma mõtlesin juba, et olen peast segi läinud. Loodan siiski, et asi on lihtsalt minu hajameelsuses.
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)

Virmalistest

Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.

Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.

Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.

Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.

Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.

Helistik

Kes veel mäletab mu sellist projekti nagu helistik.com (suht suvalised binauraalsed helisalvestused), siis see on nüüd kolinud soundcloudi.

http://soundcloud.com/helistik

Lisandunud on ka Nepaalist paar salvestust. 

Suvi möödus sulistades

Oma lühikeseks jäänud suvepuhkuse jooksul Eestis võtsin osa ka ühest laevavrakkide otsimise ekspeditsioonist Liivi lahele ja tegin sellest väikese video.