Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.
Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.
Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.
Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.
Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.
Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.
Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?
Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.
***
Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808
25. jaanuar 2012
10. jaanuar 2012
Ärkamised
Mulle kohutavalt meeldib ärgata. Ma olen sellest ilmselt ka varem siin kirjutanud. Ärkamised on lihtsalt niivõrd ägedad elamused.
Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".
Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.
Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?
Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.
Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?
Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?
Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?
Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?
Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.
Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.
Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?
Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)
Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".
Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.
Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?
Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.
Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?
Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?
Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?
Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?
Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.
Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.
Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?
Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)
Tellimine:
Postitused (Atom)