Ainult natukene

Need hullud unenäod on jälle tagasi. Kõrgus teeb oma töö ja nii nagu kaks aastat tagasi Namches ärkan ma ka nüüd igal ööl mitu korda keset unenägu täis fantastilisi olendeid, kaugeid planeete, võlukunsti, erootikat ja kvantmehaanikat, ning mul läheb alati tükk aega aega, et aru saada, kus ma siis tegelikult olen. Hapnikupuuduses aju rapsib jõuetult pimedas toas referentside ja taustsüsteemide puuduses, ja püüab saabuda mingisse "päris" reaalsusse, aga lumine šerpaküla 4400 meetri kõrgusel mägedes ei ole kerge koht, kuhu saabuda.

Sellest on nüüd umbes nädal, kui Lukla mägilennuväljal maandusime. See nädal on möödunud põhiliselt askeetluse, harjunud mugavustest ilma olemise tähe all. Sellised asjad, nagu motoriseeritud transport, soojus, elekter ja pidev ühenduses olemine tunduvad nüüd nii kauged, kättesaamatud ja ihaldusväärsed. Eile lõuna ajal jõudsime Dingbochesse, kus mobiililevi pole ja me lahkume siit alles homme hommikul, kui hakkame edasi Lobuche poole ronima. Sel teel on vahepeal kohti, kus on lootust levi kohata. Patareide laadimine on siin kallis, sest elekter on päikesepatareidega toodetud ja akudesse talletatud, niiet nutitelefoni, tahvelarvutit ja muid taolisi luksusi ma omale lubada ei saa. Nii võtsingi ma nüüd, aklimatiseerumispäeval, mil mäestikutõveohu tõttu veel kõrgemale ronida ei tohi, kätte kaks asja kaugest minevikust, kuskilt kahekümnendast sajandist. Need kaks asja on pastakas ja kaustik. Ja ma kirjutan nendega blogisissekannet, et see kuhugi tsivilisatsiooni, näiteks kuue päeva pärast Namchesse, jõudes arvutisse ümber toksida. Ja kuigi mu blog on juba ammu omandanud mingi päeviku olemuse, oma mõtete ja tunnete üleskirjutamise, mitte niivõrd teistele esinemise, kuivõrd pigem mingite asjade endast välja saamise funktsiooni, on niimoodi pastakaga kaustikusse kirjutades see päevikukirjutamise tunne veelgi tugevam. Nii ma siis alustangi südamepuistamist.

Dear diary! Tunnen puudust tuttavatest kultuurilisest taustsüsteemist. Märkidest ja viidetest, mis kuuluvad minu keelde, minu märgisüsteemi. Inimestest, kellega mind ühendavad koos kogetud asjad, ühiselt veedetud ajad. Elektrist, mis käitab masinaid, millest ma olen sõltuvuses. Soojusest, mis võimaldaks toas viibida ilma sulejopeta. Inimlikust intiimsest lähedusest kellegi muuga peale patareide, mille ma võtan ööseks oma magamiskotti, et nad jääkülmas oma laengut ei kaotaks, ja hambapastatuubi, et hommikul oleks võimalik sealt midagi kätte saada. Atmosfäärist, mis võimaldaks normaalselt, ilma iga väiksema pingutuse järel hingeldamata hapnikku omastada. Ma ei taha enam seda üksinduse ja äralõigatuse tunnet, kui mobiililevi pole ja väljast pimedast ööst kostab laviinimürinat. Aitab nendest mäestikutõvelistest, kes, kui püüan oma magamiskotis kerra tõmbudes sooja saada, käivad teisel pool õhukest vineerseina asuvas WC-s järgemööda oksendamas.

Südamepuistamine näib aitavat. Pilved läksid veidi laiali ja päike hakkas paistma lumistele majakatustele, kust nüüd nirisevad sulavee joad. Mõtted lähevad samuti helgematele radadele.
Ramesh, kellega koos me seda filmi siin teeme, on hea ja sooja südamega inimene. Meie vahel valitseb tõeline sõprus, niipalju, kui see eestlase ja tamangi vahel võimalik on. Ta on matkagiid ja veab siin mööda mägiradasid ringi oma kliente, kolme taivanlast, kes on õnneks nõrgukesed, liiguvad aeglaselt ja teevad iga tšorteni ja mäetipuvaate juures pilti. Mul on seega aega rahulikult kaugel nende ees liikudes positsioone otsida ja omale vajalikke kaadreid filmida, kartmata, et nad mulle kaadrisse ilmuks. Üldse tunduvad kõik turistid-trekkerid siin vegeteerivat oma võimete piiril, mida pole vaja imestada, olemine on siin tõesti karm, eriti kui oled siin esimest korda. Ja siis ma lasengi endal natukene kasvada sellel tundel, mille eest Tengboche kloostri mungad mind oma ühismeditatsioonis hoiatasid, mida ka mu enda sisemine eetikasüsteem taunib, ning mille eest manitseb mind kogu Himaalaja mäestik oma miljoniaastases võimsas rahus. Aga ma olen tubli olnud ja tasuks selle eest natuke võib. Nii ma siis maiustan natuke selle tundega. See tunne on see, et ma olen võimas filmilooja, kui ma lendan oma kaameraga mööda Himaalaja kivitreppe, minust 300 meetrit allpool põriseb pilvede vahel helikopter, ma möödun matkakeppidele toetuvatest ja ähkivatest taani noortest, möödun ameerika täkkudest, kes Luklas kuraasikalt lärmasid ja kilde pildusid, aga nüüd on vaikseks väsinud, möödun india vanapaarist, ja mingeid gaasiballoone vedavast jakikaravanist. Ma lendan mööda Himaalajat ja lõikan oma kaameraga sellest tükke. Mul on kõik kontrolli all, akudes piisavalt särtsu, mälukaartidel piisavalt ruumi. Säri, fookus, white balance, iso, kõik on täpselt õige. Pan-id õnnestuvad, kompad on head, audiolevelid paigas. Kaotatud mikrofonišvammi asemele meisterdan käigu pealt sokist ja vatist uue. Ma olen võimas filmilooja.

Aga ainult natukene, manitsevad mind Tengboche mungad Kangyuri-üminal oma kloostrist. Aga ainult natukene, mühisevad Himaalajad mu ümber.

Ja neil on õigus.

Currahee

Ameerika kangelas-patriootlikus sõjaseriaalis „Band of Brothers“ treenivad Easy-kompanii dessantväelased igal hommikul Currahee-nimelise mäe otsa joostes. „Three miles up, three miles down!“ nagu ütleb leitnant Sobel David Schwimmeri meeldejäävas kehastuses. Saabaste müdin, vee loksumine välipudelis ja see klõbin, mida teeb rihmaklamber jooksmise ajal vastu relvarauda. Minu Curraheeks siin Bergenis kujunes Stolzekleiven. See on 900 meetri pikkune trepp, mis tõuseb 313 meetrit otse Sandviksfjelleti otsa. Väidetavalt ligikaudu 1000 trepiastet, mille ehitasid valmis 2011. aastal Bergeni linnavalitsuse poolt Nepaalist kohaletoodud šerpad. Need mehed on kivitööspetsialistid, umbes nagu päkapikud Keskmaal, ja kui nad võtavad ette ühe mägiraja valmistamise, on see nagu mägiradade Rolls-Royce. Ma tunnen jalataldadega, nagu oleks tagasi Solukhumbus. Ja sellepärast ma siin õieti olengi.

Kodus istumine oli minu jaoks ennast ammendanud. Kohv, e-kirjad, veebikeskkonnad, mingite abstraktsete projektide ajamine. Igahommikused jooksutreeningud leevendasid olukorda, aga ei lahendanud seda. Dokumentalist minus tõstis taas pead. Ma tundsin, et närtsin siia arvuti taha tuppa ära. Tundsin, et pean minema välja pärisellu, sellesse elavasse hingavasse reaalsusesse, õue, kus on lihast ja luust inimesed, kus sajab taevast märga vett, ja kus võib päriselt haiget saada. Ma pean minema selle reaalsuse sisse ja lõikama oma kaameraga sellest tükke. Kui ma seda nüüd ei tee, õige pea, siis tahenengi konformseks kõige halvemas mõttes lääne plastmasseluga kohastunud automaadiks. Mul on filmiidee ja mingil määral säästetud raha, mis võimaldab minna Nepaali ja teha see teoks. Aga puudub julgus, otsusekindlus. Valmisolek panna huugama suur hulk aega ja isiklikku raha, oma energiat, olemata tulemuses kindel. Võib-olla lendab see kõik vastu taevast? Võib-olla ma ei saa mingit filmimaterjali, sest ma pole asju enda jaoks piisavalt läbi mõelnud või õigesti ette kujutanud? Võib-olla see, mida ma vaimusilmas näen ägeda ja huvitavana, taandub kaamera ees plassiks igavaks löraks? Võib-olla joon ma ennast Kathmandu lennujaamas täis ja tulen nuttes tagasi, olles aru saanud, et minust pole asja, et ma ei suudagi teha muud, kui palgatööd?

Nagu Currahee mägi noppis Easy-kompanii noorte hulgast välja need, kes sõduriametisse ei sobinud, on ka minul vaja Stolzekleiveni treppi veel millekski muuks peale füüsilise treeningu. Otsuse langetamiseks. Mõnikord harva on elus vaja teha nii suuri otsuseid, et tundub, et oma kehast, oma pea sees olevatest teadmistest ja analüüsivõimest ei piisa. Vaja on midagi suuremat. Näiteks mõnda suurt puud, järve või mäge. Sellepärast tegin ma ühe hommikuse jooksu ajal kuu aega tagasi ebahariliku pöörde. Keerasin kodurajalt kõrvale ning võtsin suuna Stolzekleiveni poole.

Suured asjad sünnivad enamasti joostes. Meid õpetatakse elama tegelikkuses, kus tavaolek tähendab istuvat asendit, aga see ei ole minu arust evolutsiooniga kooskõlas. Kõik minu paremad mõtted on tulnud jooksu pealt. Pulss stabiilne, hingamine kõhuga ja sügav, jalad minu all olevat planeeti tõukamas, rütmiliselt ja optimaalse nurga all – see on asend, milles ma tunnen ennast kõige mugavamini. See on asend, milles me oleme liigina veetnud sadu tuhandeid aastaid.

Umbes 12 kilomeetrit on seljataga, kui ma jõuan trepini ja asetan jala esimesele astmele. Kui poleks aegajalt vastutulevaid norralasi, võikski arvata et kuuled kuskilt jakikellasid ja tunned ninasõõrmetes Solukhumbu hommikust kadakasuitsu lõhna. Siin, kahe reaalsuse vahel, gravitatsiooni, mäenõlva ja minu lihaste vastasmõjus hakkab sündima otsus. Poolt- ja vastuargumentideks on kivised astmed, kopsudest sisse-välja pahisev õhk ja see kerge raua maitse suus, mis tekib pikaaegsel füüsilisel pingutusel. Umbes veerand tundi või kakskümmend minutit kestab see vaagimine ja vastus saab selgemaks tasapisi, kõrguse kasvades. Üleval, Storevatneti järve ääres, kus jää tasapisi voolule ja kevade soojusele järgi andes praksub, on kõik juba selge.
Ma tahan veel öelda, et see otsusele jõudmise protsess, see sisemine heitlus, oli tõeliselt suur seiklus. Koju jõudes ostsin ma esimese asjana Nepaali piletid ja nüüd seda blogipostitust kirjutan ma juba Bergeni ja Oslo vahelt, Norwegian Airi pardawifi kaudu. Mul on kotis videotehnika ja juuste all mingi plaan, filmitegemine algab. Aga siiski on mul tunne, nagu suur osa sellest seiklusest oleks juba seljataga. Need kakskümmend minutit Stolzekleiveni kiviastmetel, minu oma väikene Currahee, olid iseenesest juba tervet reisi väärt.
Aga vaatame, mis tuleb. Mind on jälle planeedi peale lahti lastud.