Christopher Nolan. "Tenet".

Hakkasin ka siis selle Nolani asja peale mõtlema. Tema "Memento", mida ma nägin vist umbes 2005. aastal (Jaak sina näitasid, ehk mäletad täpsemalt?) oli muidugi üks neist filmidest, mis mõjus kuskil nii põhimisel tasandil, et kaadrid, hetked ja arusaamise kohad sellest filmist jäävad meelde elu lõpuni. Ja siis tulid (vaatamise järjekorras) "The Prestige", kus oli jälle mindfuck mindfucki otsa, ning mis peale selle järgis vaatajale lahtiseletatud võlutriki-struktuuri (pledge - turn - prestige) ka ise ja oli seetõttu ägedalt meta. Ja siis "Insomnia" ja "Inception", mis mõlemad algasid i-tähega ja tegid minu sees imetegusid. Ja kuigi "Insomnia" polnud nii hea, kui Norra režisööri (kelle nime ma ei mäleta) samanimeline originaal (ilmselt seepärast, et olen Tromsøs, kus Norra versioon aset leidis, elanud; tolles Nolani Alaska linnakeses aga mitte), ja kuigi ma neid Nolani poolt vändatud Batman'i filme vaadata ei ole tahtnud, sest kummimaskidega filme üldse tõsiselt võtta ei suuda, ja kuigi jaa jaa okei okei, "Interstellar" oli pettumus, siis ikkagi. On selge, et tegemist on andeka filmitegijaga, kes rikastab inimeste mõttemaailmu ja pangaarveid. Sest üks asi on jah tema filmide kunstiline kvaliteet. Ja kõik see, et ta käsitleb inimpsühholoogiat, artikuleerib filmikeeles asju inimeseks olemise kohta, mida sõnadega öelda ei saa. Jaa jaa. Aga teine, hoopis teine, ja hoopis haruldasemgi asi on see, et ta opereerib kasumipõhises filmitööstusmaailmas ja suudab seal punkt üks kasvatada investorite raha ja punkt kaks luua päris oma kunstiliste ambitsioonidega teoseid. Seega ta ei opereeri kunstnikuna mitte ainult režisööritöös vaid ka kuskil märksa fiskaalsematel lainepikkustel. Ei loo mitte ainult kunstilist väärtust, vaid ka majanduslikku. Ja see on tähtis.

Aga see on see tavaline filmijutt, mida räägitakse iga kord, kui mõni Nolani film jälle välja tuleb. Seda teavad kõik, kes Nolanist üldse midagi teavad.

Hoopis teine, ja hoopis isiklikum jutt on see Laagna tee jutt. Ma tean, et "Nolan tahab kuuks ajaks sulgeda Laagna tee" on saanud juba väga palju tähelepanu, kuigi moodustab kogu filmiprojektist vaid pisikese osa. Ja kuigi sellest mitte väga olulisest täpist on juba kasvanud kassahiti mastaabis märul, kus Hiid-Nolan ja Hiid-Kõlvart teineteist Laagna tee süvendis möirete, jalalöökide ja läbi õhu lendavate liinibussidega kostitavad, siis ikkagi tahan ma siia veel väikese omapoolse kübemekese lisada.

Sest ma olen Lasnamäel üles kasvanud, see tuuline paneelikatevaheline mitteruum, see kaugete lugematute helendavate aknaruutude valgusega raamitud tühermaa, see alatine lõpetamatus, mida kujutas endast kommunism, on mu lapsepõlve mängumaa. Ja Laagna teed ei nimetatud siis veel Laagna teeks, vaid "karjääriks" või "süvendiks" või "kanaliks", sest seda, et sinna võiks tõesti kunagi ehitatud saada mingi tee, ei osanud keegi isegi oma metsikuimates unistustes ette näha. Ei Brežnevi, Andropovi ega Tšernenko ajal. See tee koos sileda asfaldi, kiirtrammide ja säravate poodidega, kust nõukogudemaa kodanikud võisid kõike tasuta võtta, oli alati olemas mitte kunagi kätte jõudvas tulevikus. "Õnne kõigile, tasuta, ja et kellelegi ei tehtaks liiga," ütles Red "Väljasõidus rohelisse," kui Arthur oli oma uljas õhinas nähtamatusse hakklihamasinasse jooksnud ja tee kuldse sfäärini oli lõpuks vaba. Sest sfäärini jõudmiseks oli vaja inimohvrit, ja Strugatskite raamatus sobis selleks ohvriks hästi rumalavõitu noor uljaspea Arthur. Reaalses maailmas saadeti kommunismi nimel hakklihamasinasse rohkem inimesi, kui ühegi teise idee nimel kunagi seda tehtud on, aga ikka ei jõutud kuldse sfäärini. See Lasnamäe süvend kujutas endast seetõttu muidugi Tsooni, ja oli seetõttu lihtsalt kohaks, kus poisid käisid tongipüstolitega sõda mängimas. See oli "Väljasõit rohelisse," mis kestis ega lõppenud. Kraatrid segamini hunnitute paekillustikulademetega, mingid ekskavaatorid siin seal, ja hästi palju pori. Ideaalne mängusõjaväli. Tsoon ja stalkerid, nõiasült ja sääsekiilakad.

Kaader Mark Soosaare väga heast dokfilmist "Lasnamäe" (1985)

Seega, koht kus mu enda poisikeseaju on renderdanud fantaasiaid kurjadest tulnukatest ja inim-vastupanuvõitlejatest (mäletad teleseriaali "V", mis sel ajal Soome telekast käis?), ehk poisikeste Tsoon, võib saada Christopher Nolani võtteplatsiks.

Ma ei tea, kuidas lõppeb Hiid-Nolani ja Hiid-Kõlvarti heitlus. Mida ütlevad transpordispetsialistid ja muud onud ja tädid, kes kaaluvad erinevaid kulusid-tulusid. Liiklusummikutest tulenevat keskkonnakahju. Riske elanikkonnale, mis tulenevad operatiivsõidukite vähendatud operatiivsusest. Elurütmide häiritusest tulenevat psühholoogilist kahju. Piiratud logistilise võimekuse tingimustes toimuva Üldlaulupeo poolt esile kutsutud meelehärmi. Ma loodan, et otsus langetatakse kaalutletult. Ja seega ma ei tea, kas tulevad seal võtted või ei tule. Ja isegi kui tulevad, siis muidugi ma ei oota, et seal filmitud lõigud kujutaksid seal filmis Eestit. See pole üldse oluline. Näiteks terve Berlin Stationi kolmas hooaeg, mis kujutas sündmusi Eestis, filmiti hoopis Ungaris (mis tõi kaasa muuhulgas ka ungari näitlejate poolt aukartustäratavalt võõristava kõlaga pursitavad eestikeelsed repliigid, mis hoidsid kogu hooaja vältel õhus ainulaadset õõva). Kõik mis kaamerasse talletatakse, on konstrueeritud, reaalsusest eemal, ja kosmeetiline. Ma tean seda ja see pole oluline. Ma ei tahagi näha Nolani "Tenetis" Tallinna. Sest ka minu poisikesepeas polnud Tallinn mitte Tallinn, vaid tulnukatega peetavate lahingute tanner, kus varjudes hiilis surm. Ma tahaks teada, milleks ta muutub Nolani poisikesepeas.