Tbilisi tüdruk

Nõukogude Liidu lagunemine ei lõppenud 1991. aastal, see kestab ikka veel.

Lagunev süsteem ei vali vahendeid, seepärast
ära looda halastust
sõdurid ei maga
nad kolba lõhki löövad sul
sapöörilabidaga

1989. a. Tbilisi ülestõusu ajal olin ma 10-aastane, ning see sündmus on mu mälus talletatud täiskasvanutelt pealtkuuldud õuduslugude ja Soome uudistediktori tõsise näona. 10-aastane poiss on muidugi väga vastuvõtlik ja imeb kõike endasse nagu käsn, nii läksid ka need lood sapöörilabidatega peksmisest, pisargaasist ja lämbuvast rahvamassist kuhugi sügavale mu sisse ja jäid sinna elama. Sapöörilabidas on siiani mõiste, mis tekitab kuskil argisemate kihtide all mu sees endiselt õõva, kuigi nüüd olen ise sõjamees, kellel on see tööriist tabelvarustuse hulgas.

Nii nagu kristlusel on omad märtrid, nii on ka minu iseoma personaalmütoloogias sellised tegelased, kes aeg-ajalt ilmutavad ennast ja kehastavad mingeid inimeseksolemise arhetüüpe. See 16-aastane Tbilisi tüdruk, kelle Vene sõdurid sapöörilabidatega surnuks peksid, on kindlasti üks sellistest pühakutest mu peas. Ta jäi mu poisipähe elama ja tuleb nüüd aeg ajalt meelde, ilmutab end, nagu pühakud ikka ennast ilmutavad. Ja kui ta jälle tuleb, siis me oleme temaga veidi aega koos. Kui argielu parajasti muud ei nõua, siis ma võtan ta vastu, ning koos temaga selle teadmise ja leppidapüüdmise, et maailmas eksisteerib karjuvat vägivaldset ebaõiglust. Me veedame temaga koos veidi aega, mil ma küsin talt tolle õhtu kohta, millest sai viimane õhtu tema elus. Ta oli sinna platsile tulnud oma emaga. Kes teda koju ootama jäi? Mis mõtete või lootustega ta sinna tuli? Millal tekkis esimene silmside Vene sõduriga? Mis hetkest ta kartma hakkas? Millal ta sai aru, et sureb? Ja eelkõige, kindlasti ja eelkõige, küsin ma alati seda, mis TUNNE oli surra. Püüan ette kujutada seda olekut, süda adrenaliinist tagumas, valupimedus silmis, ja paanika, see kohutav ehmatus ja paanika. Mis tunne on olla ümbritsetud Vene sõduritest, kes sinu suhtes vähimatki kaastunnet või halastust ei ilmuta? Mis tunne on saada sapöörilabidaga lööke rindkeresse? Pähe?

Ja korduvad ja korduvad Tbilisi tänavad
Ladudes on ootamas sapöörilabidad
Inimesed jälle gaasi kätte lämbuvad
Korduvad korduvad Tbilisi tänavad

Nutitelefonide ja sotsiaalmeedia ajastul on muidugi omad uued pühakud. Nüüd, kui Vene sapöörilabidad jälle välguvad, sai pühakuks see seitsmeaastane tüdruk, kes Kiievi pommivarjendis "Let It Go'd" laulis ja miljonite inimeste põsed märjaks tegi. Ma olen Kaitseliitlane ja parameedik, sellepärast olen sõja- ja soolikavideotega harjunud, need mind väga ei häiri. Aga ma olen ka 8-aastase tüdruku isa, nii et pange sõjavideosse väike tüdruk ja ma töinan sekundipealt nagu titt. Ja kui tuli uudis, et ta on turvaliselt Poolasse jõudnud, siis langes üks kivi mu südamelt. Tuhat kivi jäi sinna muidugi alles, sest tuhandetele teistele inimestele ei ole õnn niimoodi naeratanud. Twitteri ja Redditi kaudu saame me neid kõike näha. See Ukraina pereisa, kes nuttes oma naise ja kahe lapsega hüvasti jättis, kui nood põgenikebussi peale läksid, et Poola sõita. Need kaks Butša poissi, kes peale Vene õuduste alt vabanemist oma nälga surnud ema hauale mahlapaki ja kaks konservsuppi viisid. Need on sellesama Tbilisi tüdruku-pühaku uued inkarnatsioonid, inimesed, kes kehastavad türanliku vägivalla ohvriks langenu arhetüüpi.

Mu magamistoas on sõjakapp. See on kapp, kus ma hoian oma sõjaasju. Kui ma need sõjaasjad omale selga ja külge panen, et Kaitseliiduga õppusele minna, küsib mu tütar: "Issi, kas sa lähed päris sõtta või mängusõtta?" Ja mina ütlen talle alati: "Mängusõtta." Ikka ja alati: "Mängusõtta". Ma palun Jumalat, geopoliitilist reaalsust ja Universumi kärgstruktuuri, et ma saaks alati öelda "mängusõtta". Nii on see olnud juba sellest ajast saadik, kui ta rääkima ja midagi nendest asjadest jagama õppis. Me mängime Kaitseliiduga sõda, et päris sõda ära hoida. Nagu paganad Halloweeni ajal panid selga koledad kostüümid ja tegid kõva lärmi, et kurje vaime eemale peletada, paneme meie Kaitseliidus omale selga laigulised kostüümid ja teeme kõva pauku, et sõda eemale peletada. Selle nimi on heidutus. Ja iga kord mu süda murdub natuke. Sest meist üldse mitte kaugel on sajad tuhanded isad, kes ei saanud ühel päeval enam oma tütardele öelda, et lähevad mängusõtta. Nad panid ka kostüümid selga ja tegid pauku, aga sellest ei piisanud, kurjad vaimud tulid ikkagi. Tuli minna päriselt sõtta. Teha seda, mille jaoks oldi harjutatud. Nad ütlesid oma tütardele "Pärissõtta" ja läksid. Ja nende tütred jäid maha nutma. Varjenditesse ja põgenikekolonnidesse. Pillutatuna laiali üle Ukraina ja Euroopa, autosalongides, Poola koolivõimlate põrandatel, Suurbritannia vastuvõtupunktides, Eesti munitsipaalkorterites, jäid emad ja lapsed muretsema oma abikaasade ja isade pärast. Püüdma korraldada igapäevaelu. Hankima lastele toitu, koolikohta ja sõpru. Ehitama midagi, mis võiks asendada normaalset elu.

Ja see Tbilisi tüdruk samal ajal ikka ilmutab end vahest. Ja Vene sapöörilabidad muudkui välguvad. Ja JMKE muudkui laulab. Kõik see käib ja keerleb samsarana edasi.

https://www.youtube.com/watch?v=xPwSZSjh5sE