Sel ajal kui Koraaniga kõvasti vastu pead saanud elajad Moskvas ajupestud zombisid nottisid, olin ma Nursipalus järjekordsel õppenädalavahetusel. Fotol olen hästi rahuloleva näoga, sest olen just oma väikeste humanitaarikäekestega püsti tirinud 16 kg kaaluva VHF masti. Õhtul pimeda metsa all otsmikulambi valgel sidetraati vedades leidsin oma kiivri alt lisaks veel ühe mõttetraadi. Hakkan seda nüüd siin kerima. See pole väga uus ega ainulaadne traat, kordan suuresti endast targemate traate, aga traat on ta siiski, ja nii ma ta ka kirja panen.
Kuna me oleme sunnitud elama 140 miljoni ajupestud zombi kõrval, siis me peame olema neile vastupidiselt väga targad ja tegusad. Kaitseliidus leidub muidugi ka mõttelaiskust ja tölplust, nagu suurele ja traditsioonidega militaarorganisatsioonile kohane. Aga põhiliselt on siin ikkagi paarkümmend tuhat tuksuvat südant ja tarka kätepaari, kes tahavad panustada ilma selle eest tasu saamata. Kaitseliit on nagu metsades ja harjutusaladel pidevalt toimuv väike laulupidu. See on midagi sellist, mis mulle aastate jooksul ikka uuesti ja uuesti hämmastava arusaamisena vastu pead lööb. Enamasti lööb ta vastu pead just mingitpidi rasketes oludes. Näiteks veebruari öösel kell kolm metsas naaberkompanii patrulliga kohtudes. Vahetame sosinal koodsõnu. Kivimägi ja Kaljumägi, tutvustavad nad ennast. Saimre ja Seimra, vastame meie. Räägime paiknemisaladest, metsasihtidest ja tollest raiesmikust sealpool, kus pioneerid päeval mootorsae-õpet läbi viisid. Sellest, et on kuradi külm ja hambapasta on tuubis ära külmunud. Aga miks me sellest kõigest räägime? Öelge mulle, Kivimägi ja Kaljumägi, miks? Miks oleme me öösel kell kolm keset veebruarikuud siin metsas, ja mitte mõnes hoones, nagu normaalsed inimesed? Meid ei sunni selleks ei riik ega tööandja. Mitte keegi. Miks me siis siin oleme? See on ju jabur.
Igaühel on selleks kindlasti omad põhjused. Kaitseliit on läbilõige ühiskonnast, ja sellisena kirju. Kivimäe ja Kaljumäe motivatsioone ma ei tea, võibolla nad tahtsid naise juurest minema või tegi rühmaülem neile paar väga kurja telefonikõnet, ja nad leidsid, et peavad tulema. Aga mu enda sisemuses toimuvast olen ikka püüdnud aru saada. Nii ka tol ööl pealambi valgel sidetraati puu ümber kerides kerisin oma peas ka mõttetraadi sellest, et miks ma siin olen. Üks võimalik seletus on umbes järgmine.
Elu on täis ebaõiglust ja raskusi. Paljud ei tule sellega toime ja kibestuvad. Kibestunud inimene muutub kurjaks ja hakkab ise juurde looma seda, mis teda kibestunuks muutis: kurjust ja ebaõiglust. Aga üks viis mitte kibestuda, on võtta kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest nii suur osa, kui kanda jaksad, ja tõsta see VABATAHTLIKULT oma õlgadele. Just nimelt vabatahtlikult, et elu ei sunniks sind neid asju tegema, vaid sa teeks neid ise, omast tahtest. Siis ei ole sa lihtsalt elutuulte pillutada, vaid sa oled mingi jõud siin maailmas. Imetilluke, kaduvväike jõud tohutu suures maailmas. Aga ikkagi mingi jõud, mitte lihtsalt punktmass, mis teiste punktmasside vahel elastselt ringi põrkub. Targemad inimesed enne mind on öelnud, et sel hetkel kui sa teed otsuse tõsta oma kannatus üles ja kanda seda risti, lunastad sa oma püüdlusega elu kogu traagika ja ebaõigluse.
Võib-olla oleme me Kivimäe ja Kaljumäega just seda siin metsas tegemas: maailma kannatusest väikest osa oma seljas mäest üles kandmas. Aga võib-olla ka mitte, võib-olla on väga nartsissistlik ennast väikseks jeesuseks pidada. Ma ei tea seda. Aga ma tunnen, et raskused, mis meid selleks sunnivad, on selles mõttes omamoodi väärtuslikud. Võib olla aitab see hirmus sõda meil pääseda Lääne-Euroopalikust heaolu- ja peataoleku mülkasse vajumisest. Substantsita intellektuaalidest, nagu ütles Exupéry. Võib-olla aitab see piiri taga kobrutav vägistajate ja mõrtsukate armee meil uuesti leida ühisosa ja koonduda selle ümber. Meil on ikkagi ju veel värsked mälestused tõelistest riigimeestest, kes meid kõiki ühendasid.
Just sellepärast on raskused tihti ka võimalused. Võimalused vajuda alla virinasse ja kibestumisse, või tõusta kõrgemale raskuste ja kurjuse ületamisse. See lolluse ja kurjuse impeerium meie kõrval on meie raskus ja võimalus. Võimalus vajuda Ida-Euroopa rahvastele osaks saanud ajaloolise ebaõigluse üle virisemisse, või siis võimalus tõsta see ebaõiglus VABATAHTLIKULT oma õlgadele ja kanda see mäest üles.
Aastate jooksul olen vabatahtlikult omandanud C-kati ja alarmsõiduload, minööri B-kategooria, sideallohvitseri oskused. Oskan veoautot koormata ja koormatud veoautoga maastikul sõita. Kahveltõstukiga laos töötada nii, et virnad ümber ei lähe. Tunnen vastase sõjatehnikat, oskan seada püsti külgmiine ja somaalia telekaid. Võin une pealt edastada 6-linerit, 9-linerit ja MISTi. Isegi ATAK-i kohutava kasutajaliidesega olen võrdlemisi ära harjunud, ja oskaksin seda sõjapidamises enamvähem kasutada. Oskan inimest elustada, kasutada žgutti, iisraeli sidet, ambut ja dekonõela, rajada veeniteed, teha süstelahuseid. Eelkõige aga olen omandanud mingisuguse võime püstijalu, saapad jalas, mõelda. Saada infot ja võtta vastu otsuseid käigu pealt. See on jällegi mingi väärtus, mida aina kontori-, arvuti- ja andmepõhisemaks muutuvas maailmas väheks kipub jääma.
Nii et sõjaoht on mind sundinud arenema. Muidugi on minus ka kibestumust ja tüdimust sellest kõigest. Lääneriikide peataolekust, argusest ja otsusekindlusetusest. Vene sõdurite poolt sooritatavatest inimsusevastastest õudustest. Pühapäeva pärastlõunatel väsinult koju saabumistest ja esmaspäeva hommikul väsinult töönädala alustamistest. Sellest kuradi militaarrohelisest kolast, mis kodus pool tuba enda alla võtab. Kaitseliidu peale kulutatud aja võrra tegemata jäänud asjadest, lugemata jäänud raamatutest. Sellest, et ma pole saanud ajapuuduse tõttu olla parem isa, elukaaslane, töövõtja ja sõber.
Veelgi enam. Ma ei saa salata, et Moskva terroriakti videoid vaadates tundis osa minust varjamatut rõõmu. Paras tibladele. Maitsku nüüd ise seda, mida sajad tuhanded ukrainlased on pidanud tunda saama. Vaat nii kaugele on see sõda mind viinud, et tunnen rõõmu, kui terroristid automaatidest juhuslikke tsiviilisikuid tulistavad. Kibestumine, sõjaväsimus, kättemaksuiha, kurjuse ja kannatuse soovimine Venemaale ja venelastele. Need on mu südames kindlalt juurdunud, selles pole kahtlust.
Piir headuse ja kurjuse vahel ei lähe mööda Narva jõge, vaid ikka sealt, kust Solženitsen ütles - läbi igaühe südame. Ma palvetan Arese poole, et ma seda piiri ikka näha oskaks. Et seda esimest oleks rohkem, kui teist. Arenemist ja eneseületust oleks rohkem kui kibestumust ja pahameelt. Et see väikese tilliga diktaator oleks mind muutnud pigem paremaks, kui kurjemaks. Pigem tugevamaks kui endasarnasemaks.
Palvetan, et Kivimäge ja Kaljumäge ka.