Ühed tulevad, teised lähevad

Sõitsin eile autoga ja kuulasin artikliettelugemisrobotist artiklit sotsiaalmeedia weaponization'ist (kuidas tõlkida "weaponization" eesti keelde?). Teisisõnu siis sellest, et erinevad instantsid päästavad sotsiaalmeediasse valla algoritme ja botte ja botnetikesi, eesmärgiga mõjutada erinevate demograafiliste segmentide mõttemaailma. Seal nad siis sõdivad sotsiaalmeediaplatvormide endi algoritmidega, mis püüavad nende mõju vähendada. Seda võib nimetada infosõjaks, või, kui see on kombineeritud mingite kineetiliste operatsioonidega reaalses maailmas, lausa hübriidsõjaks. ISISe sõjaline edu põhineski väidetavalt suuresti sotsiaalmeedias loodud kuvandil, nii et selleks ajaks kui Kalashnikovidega rätipead oma musta varesejalalipu all mõnda linna kohale jõudsid, olid kaitsjad enamasti juba peamahalõikamise hirmus postilt põgenenud. Iisrael, Venemaa, Breitbart jpt on selles kõiges väidetavalt juba üsna vilunud.

Õõvastav on aga see, et järjest enam kasutatakse selles vallas masinõppealgoritme ja botnette. Teisisõnu, kuskil küberruumis midagi tehakse, aga need ei ole inimesed, kes teevad. Need on masinad. Sõjapidamine on füüsilisest maailmas ära kolinud (noooh.. mitte muidugi üleni, vaid osaliselt), see on muidugi tore. Aga seal küberruumis, kuhu see kolinud on, käib sõjapidamine juba hoopis teistmoodi, ja keegi täpselt ei tea, kuidas (masinõppealgoritmid on teatavasti mustad kastid, mille sisse ei näe).

Nii et kui ma sõitsin mööda Reidi tee tutikatest, väidetavalt liiklusvoogude optimeerimiseks masinõpet kasutavatest valgusfooridest (kus siras ilus ere optimaalne roheline tuli), siis löödi mulle järsku näkku nägemusega maailmast, kus inimesed pole enam olulised, kus masinad teevad kõik, millel vähegi tähtsust. Mu auto pole küll veel isesõitev. Ja artikkel, mida ma kuulan, on ka inimese poolt kirjutatud (vähemalt ma arvan - tegelikult, kui see oleks juba algoritmi poolt kirjutatud, kas ma siis teaks seda?). Aga seda maailma on juba kirjeldanud näiteks Andris Feldmanis oma romaanis „Viimased tuhat aastat”, ja veel suur hulk ulmekirjanikke. Maailma, kus inimeste ja robotite vahel ei ole olnud mingit suurt sõda, võib olla vaid siin seal mõni väike nagin, aga mitte midagi strateegiliselt või isegi taktikaliselt olulist. Nagu küttkorilaste ja põlluharijate vahel ei toimunud eriti mingit sõda. Lihtsalt ühed tulid, ja teised läksid ära. Ei läinud täiesti minema, mõni porine nartsudes küttkorilane on ju ka praegu kuskil kolmanda ja neljanda maailma piiril, oda käes, vaatamas ülelendava drooni kaamerasse.Varsti oleme siis meie sellised. Tekstiilist riietes tegelased, käes mingid ebaolulised ent naljakad arhailised asjad nagu inimõiguste deklaratsioon, mingid moraalifilosoofia köited, muusika ja romantiline armastus. Sellistena satume aeg-ajalt tehisintellekti teadvusevoogu.

Ptüi, mõte läks rändama. Niimoodi jääb ju artikkel kuulamata. Vajutan ettelugemisrobotil paar korda "Rewind 30 sec" nuppu ja pööran oma tähelepanu uuesti mahedale naishäälele, kes loeb mulle ette artiklit küberruumis sõdivatest masinatest.