Raamatuidee

Ma olen ammu tahtnud juba raamatut kirjutada. Pole lihtsalt ühtegi head ideed tulnud. Nüüd tuli hea idee, mille võiks tõesti teoks teha - ma tahan kirjutada rõngakujulise raamatu. Sellise mis ei lõppe ega alga kuskilt, vaid käib aina ringiratast. Umbes nagu see lugu tüdrukust kes tahtis lennutada lohet, aga ilm oli tuuletu, nii ta luuletaski kohe, sellest et ta tahtis lennutada lohet... Ainult et korralike, mahukate karakterite ja süzheega, nagu üks paks raamat olema peab. Tegelased võiksid arenedes põhjustada süzhee kulgemise sellises suunas, mis mõjutab neid vastu ja paneb esile kutsuma samasuguseid sündmusi nagu umbes 270 - 315 kraadi tagasi, kuni ühel hetkel lugeja avastab, et ta on jõudnud kohta, mida ta on juba lugenud. Ja nüüd tuleb trikk: tekst on lugeja pähe istutanud sellise idee või meemi, mis paneb teda kord juba loetud teksti hoopis uue pilguga vaatama. Tal ei hakka igav, ta loeb kõik uuesti läbi, et näha mida uus meem kaasa toob. Ja see meem on läbi ja lõhki RELATIIVNE, nii et kui teda teist, kolmandat, neljandat korda lugeda, on ta iga kord midagi uut. Ja nii üha uuesti ja uuesti. Ühel hetkel mõistab lugeja, et raamat mida ta loeb, ei ole rõngakujuline, vaid on tegelikult spiraal, mis kannab lugejat endaga aina sissepoole ja sissepoole spiraali keskpunkti poole. Lugeja tunneb teksti juba aina paremini, kirjeldused, väljendid ja sõnad on aina tuttavamad, kiirus aina kasvab. Selle memeetilise spiraalgalaktika keskpunktis olev must auk imeb lugejat spiraalset trajektoori mööda vääramatu jõuga endasse. Lugeja taipab ohtu, mis teda keskpunktis varitseb, kuid on juba hilja midagi ette võtta, kiirus on liiga suur, kirjanduslikud loodejõud moonutavad lugejat enne viimset langemist läbi sündmuste horisondi, ta kukub otse musta auku, kus objekt, subjekt, tekst, märk, meedium, tähendus ja tõlgendus kollapseeruvad, ühinevad üheks suureks kvantiseeritud pudruks, segamini aja ja ruumiga, ning saabub singulaarsus!

Köita võiks selle teose umbes nagu need visiitkaardiorganiseerijad.