Ilus elu

Oli parajasti hommikune tööleminemise aeg, kui meteoriit Tartut tabas. Tuhandetonnine kivist ja rauast mürakas tungis 20 meetri sügavusele Emajõe lammi ja plahvatas 8 kilotonnise tulekerana. Bussid ja autod täis tööleruttavaid, kuid valgusesähvatusest keeletuseni imestavaid tartlasi pühiti lööklaine poolt olematusse. Uus Tartu kaubamaja tõsteti koos kesklinna-aluse pinnasega õhku ja paisati Vanemuise teatrihoonesse, mis avanes nagu pappkast ja pudenes seejärel tolmuks. Linna kohale kerkis tule ja tolmusammas, mis koosnes plahvatusel aurustunud meteoriidist, keevast Emajõe veest ja elusast tulest. Elvas purunesid paljudel majadel aknad ja inimesed nägid horisondil taevasse tõusvat tuumaseent.

Ühes korteris Veerikul hakkab rõvedalt pinisema äratusekell. Ma ärkan. On aeg tööle minna. Ei ole mingit meteoriiti.

* * *

Istun Kaubahalli ees laste mänguväljaku ääres. Karussellid keerlevad, õhk on täis rõõmsaid kilkeid. Kuid... keegi peale minu ei tea kohutavat tõde. Tõde viirusest, mis poolteist tundi tagasi lekkis Nooruse tänava tehnoloogiainstituudi laborist õhutusventiili kontrolliva tarkvara vea tõttu. Tõde lastest, kes lähema kümne minuti jooksul nakatuvad ja keda ei päästa enam miski kohutavast, aeglasest ja piinarikkast surmast - ükshaaval purunevatest rakumembraanidest, elusast peast lagunemisest. Viirus on teel. Ta on teel....

Ma vaatan kella ja tõusen püsti. Lõunapaus on läbi, aeg tagasi tööle minna. Ei ole mingit viirust.

* * *

See oli pime ja suitsune ruum, madalate lampidega, pika lauaga, mille taga istusid tähtsad mehed. Nemad otsustasidki sõda alustada. Nemad määrasid sihtmärgid. Väegrupid. Tehnika. Logistika. Ja siis nad ootasid. Ootasid kui allveelaevad hääletult meresügavusi lõikasid, ootasid kui tiibraketid mürinal taevalaotusse tõusid. Ootasid ka siis, kui kõlasid esimesed plahvatused, kui Kaarsild raginal pooleks murdus ja vette plartsatas. Ootasid, kui hävitajad, tulesabad taga, madallennul üle Toomemäe Raadi poole sööstsid. Kui silmapiiril hakkas tõusma suitsu, süttis viljasalv. Ootasid, kui tiibrakett Plasku läbistas ja uues bussijaamas plahvatas.

Pööran pilgu aknalt ära arvutile tagasi. Peab rohkem tööle keskenduma. Bussijaam on terve. Ei ole mingit sõda.

On lihtsalt ilus elu.