29. september 2006

Jälle poevärk

On teatav rituaalne kogemus minna Selverisse või Kaubamajja või muusse poodi, laduda oma kaubad kassalindile ja läbida nende liigutuste, näoilmete ja sõnade riitus. Pisiasjades ta küll varieerub, kuid mingi teatav olemus temas jääb ju alati samaks, olenemata nädalapäevast, aastaajast, tujust. See on umbes nagu pühapäevane armulaud ja Agnus Dei. Ülesehituselt on ta enamasti midagi sellist
1. Kõigepealt tervitus. Tere/Tervist. Variatsioonid on minimaalsed.
2. Piiks piiks piiks. Asine kassiir, vilkuv triipkoodilugeja.
3. "Nii ja nii mitu krooni. Kas teil Säästu/Partner/vmskaarti on?"
4. "Ei ole."
5. Arveldus. Sularahamakse korral tagasiantava raha peale öeldakse "Palun". kaardiga maksmise korral öeldakse "Teie allkiri palun." ja siis "Aitähh."
6. See sulab kokku juba järgmisele ostjale öeldud terega. Kõik. Kassiiri ette astub järgmine jumala talleke.

On siiski variante, kuidas seda rituaali rikkuda. Üks on näiteks järgmine: ole 30-ndatele lähenev meesterahvas. Lao ostukorvi pudel Jägermeistrit, pakk suitsu ja pornoajakiri. Vali kassa, kus töötaks noor neiu, soovitavalt õpilane, ja lao oma kaubad lindile. Peale triipkoodi- ja arveldusrituaale läkitatakse sulle naeratuse saatel täiesti mitteortodoksne lause: "Meeldivat õhtut!"

Kommentaare ei ole: