Milah

Milah pühkis pudelilt kellegi kõrvalesta ja keeras korgi raksuga lahti. Kaarhall, milles ostukeskus asus, oli nüüd põhjaliku ümberkujunduse saanud. Milah istus maha ja jäi politseid ootama. Laibad olid ilusti reas, veri segunes põrandalepaiskunud maisihelvestega. Turvakaamerad salvestasid kõike kenasti.

Milahi mõlemad automaadid olid tühjad. Jäänud oli veel ainult pommivöö. Ja pool pudelit viskit. Milah võis juua, sest ta ei olnud moslem. Ta polnud üldse usklik. Ta oli lihtsalt üle piiri viidud.

Milah oli uue aja enesetaputerrorist. Tema ei tegelenud religioonide ega mingite mõttetute rahvusküsimustega. Tema oli puhtalt raha peal väljas. Ikkagi pere vaja toita ju.

Ka ajad olid muutunud. Terrorismi ülesanne ei olnud enam niisama hirmsaid asju teha ja panna inimesi kartma islamit või iirlasi, vaid rikkuda konkreetsele korporatsioonile kuuluvaid kaubamärke. Kulukaid reklaamikampaaniaid nurjates põhjustati vaenlasele suuri rahalisi väljaminekuid. Näiteks Colgate'i reklaamloosungi "World of care" imago rikkumiseks viidi läbi peen operatsioon lastekodulaste, Ajaxi puhastusvahendi ja juhusliku amatöörkaameraga mis oli juhuslikult tabanud dramaatilise rakursi viieteistkümnest väikesest voodist viieteistkümne surnud lapsega ja Colgate'i "World of care" sponsorloosungiga seinal. Lugu sai korraks isegi rahvusvahelisse pressi. Seda on loetud üheks suurimaks õnnestumiseks bränditerrorismi ajaloos.

Nüüd, kui raha oli Milahi perele üle kantud, polnud tal enam muud teha, kui täita oma osa lepingust. Täpselt viis laipa ostukeskuse vitriinide vahel. Milah oleks jõudnud tabada veel paari põgenevat ostjat, aga ta polnud kuri inimene. Järelejäänud padruneid kasutas ta lihtsalt vaheseintesse kuuliaukude tekitamiseks. Et oleks dramaatilisem.

Kui Milah võttis teist suurt viskisõõmu, olid politseisireenid juba kuulda. Ta jõudis viskipudeli tasakesi põrandale asetada ja kaks-kolm korda sügavalt hinge tõmmata, kui ustest ja akendest hakkas sisse voolama K-komando must mass. Milah tormas nende poole, järgides eelnevalt paikapandud trajektoori, et mitte väljuda turvakaamera vaateväljast. "Hinnapomm - kogu pere ostukeskus!!!" röökis ta pommivöö päästikule pressides.

Tagasiminek?

Kas teile ei tundu vahest, et tänu internetile oleme unustanud kõnelemise ja jõudnud tagasi telegraafiajastusse, veetes suure osa suhtlusest klaviatuuril toksides? No mulle igatahes tundub.

Pilte

Panin flikkrisse üles mõned pildid ühest hullust majast, mille Sarajevos öösel ringi uidates leidsime. Kõige hullem on muidugi valgus:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343494804/

Ja siin on pommitatud maju Belgradis:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343921210/

Hajduböszörmény tähed

Kas te mäletate raamatut "Egeri tähed" sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"? See räägib ungarlaste vaprast vabadusvõitlusest Egeri linna kaitsmisel türgi rätipeade eest. No ja mina jõin täna ungari veini. Pudeli peale oli kirjutatud "Minöségi szaraz vörösbor". Naljakas, eks ole? Tegelikult see pole veel midagi. Vaatasin Ungari kaarti. Seal on linn nimega Hajduhadhadhaz. Näiteks. Ja Törökszentmiklós. Ja Hódmezövasarhely. Ja Biharnagybajom. Ja Bugacpusztahaza. Ja Dunaszentgyörgy. Õudne ju. Et.. mis toimub, sugulasrahvas? Kus meie teed nii lahku läksid?
Ja kui see legendaarne piiramine ei oleks toimunud Egeri, vaid Hajduböszörmény linna all, kas siis raamatu pealkiri olekski "Hajduböszörmény tähed"?