Tervis, tervis

Eile hommikul käisin verd andmas. Seal lavatsil lamades ja oma kehast lahkuva vere soojust tundes (see voolik oli vastu mu käsivart) mõtlesin, et mispärast ma seda siis ikkagi teen. See on tegelikult ju ikkagi suur asi, anda tükike oma elujõudu kuhugi meedikute kummikinnastatud käte vahele, kes viivad selle masinatesse, mis lahutavad selle komponentideks, kiletavad, külmutavad ja säilitavad. Võib-olla seda isegi kasutatakse kunagi kuskil kellegi abistamiseks, aga võib-olla ta lihtsalt seisab kuskil kohustuslikes varudes kuni oma säilivustähtaja lõpuni. Millegipärast meenus kunagine kuulus pubekatesari "Bevery Hills 90210", kus Dylan viis oma pruta Brenda jõulude ajal verd loovutama ja rääkis talle, et aastaid tagasi oli ta tsikliga matsu pannud ja tema elu päästis vereülekanne ja nüüd ta iga jõul käib verd andmas, et lunastada seda võlga. Selle peale Brenda õhkas "This is so romantic!"
Teiselt poolt teleekraani vaadates võis see ju romantiline tunduda, aga viibides ise seal kliinikusaalis, olles just saanud teada oma vererõhu ja hemoglobiininäitaja, manustanud kofeiinipulbrit, tundes oma käsivarrel desinfitseerimisvedeliku jahedust ja pumbates peos kummist veretilga kujulist stressipalli, tundus see kõik pigem... väga materiaalne ja reaalne.
Veel üks viide popkultuurile: mingi eesti poppbänd või -artist, nime tõesti ei mäleta, pani oma muusikavideo jaoks selga seksikad medõekostüümid. Ja kommenteeris, et nende arvates on meditsiin väga seksikas asi. Ilmselt ei olnud nad meditsiiniga eriti kursis, või siis olid nad väga väärastunud seksuaalsusega inimesed. Mind näiteks väga ei eruta mäda ja verine liha, soolikad ja kõik need vedelikud mis peaksid inimese sees vastavaid sooni ja õõnsusi pidi voolama või loksuma, aga tulevad sealt välja kui inimeses midagi katki läheb. Ega 30-aastase suitsetajastaažiga mehe kopsudest kostev rögin, ega inimene, kes on nii vana, et jupid tema kehas hakkavad lihtsalt otsi andma, ja sa ei saa sinna mitte midagi teha, isegi lohutada ei saa eriti. Sest "teie keha on lihtsalt vana ja kulunud, hakake vaikselt otsi kokku tõmbama, teid ootab ees viis või kümme aastat sita tervisega virelemist ja seejärel arvatavasti ebamugav surm üksinda kuskil palatis" ei lohuta eriti. Need on need asjad, millega meditsiin igapäevaselt tegeleb, ja need ei ole seksikad.
Igatahes lahkusin ma polikliinikust, side ümber parema käsivarre ja käes pelikaniga kilekott, milles oli pelikaniga kruus ja pelikaniga pastakas. Ja minuni oli jõudnud arusaam, et mu eksistents siin ilmas sõltub tegelikult väga konkreetsetest asjadest. Sellest, et minu peas olevas hallolluses liiguksid teatud viisi pidi teatud elektrilaengud või mingid sellised asjad. Et minu vasakul pool rinnakorvis olev teatud lihas teeks kogu aeg rütmilisi kokkutõmbeid. Et minu kõhus olev paak lagundaks tugeva happe abil seda värki mis ma omale suu kaudu sisse lükkan. Et minu rinnakorvi ja kõhuõõne vahel olev lihas tõmbaks regulaarselt õhku rinnakorvis olevasse kahte lõõtsamoodi asja, mille sopilise pinna kaudu imenduks hapnik minu verre, mis voolaks mööda peenikesi sooni igale poole laiali ja siis jälle tagasi keskele kokku. Ja kui mõni nendest asjadest lakkab korralikult töötamast, siis on jama. Siis ma kas hakkan tundma ennast väga halvasti, panen pildi tasku, või lihtsalt lõppeb minu jaoks kõik järsku ära.
Iseenesestmõistetavus, millega toimib kogu see aparaat, mille sees ma asun, paneb unustama selle imepärasust. Kuni midagi nässu läheb.