Tartus on ühe müüri peale soditud lause, mis pretendeerib äärmisele olulisusele. Ja selle pretensiooni ning oma sisu vahelise kontrasti tõttu näib üha enam selleks saavatki.
Ma pean silmas Kompanii tänaval, Lutsu raamatukogu ja Johnny Deppi kõrval asuvale müürile kirjutatud lauset. See lause on järgmine: "Miski pole olulisem kui see lause."
Selle lause olulisus on aina tõusmas, juba kevadel on seda kajastanud jack, mõni nädal tagasi nägin seda Lutsu raamatukogu külalisteraamatus, ja täna juba päevalehe lugejakirjade hulgas. Lisan siia nimekirja nüüd oma blogisissekande.
Mida see lause siis teeb? Ta esitab mingi väite ja pakub selle väite tõestuseks vaid väidet ennast. See teeb väitest absoluutselt falsifitseerimatu, elimineerib võimaluse seda väidet loogiliselt analüüsida, jätab väite uskumise niiöelda usu meelevalda. Kes usub, see usub ja kes ei usu, see ei usu. Mitteuskujal ei ole loogiliselt võttes mingit võimalust hakata uskuma, sest uskumise eeltingimuseks on see sama uskumine ise. Järelikult on uskuma hakkamine loogikaülene akt, milleks on võimeline ainult inimene oma (heas mõttes) ebaloogilisuses.
Siinkohal tunnistan kõigile: mina usun seda lauset.
2 kommentaari:
mina usun samuti seda lauset. tasub uskuda - sest keel väidab selles iseennast
sa raks! nüüd alles saan aru, mida sa sellega mõtled.
"see lause paneb mind ennast uskuma" oleks vist veel parem.
Postita kommentaar