Järgneb veidi pessimistlikku heietust teaduse teemal. Millegipärast leidsin oma ajukurdude vahelt sellise mõttekäigu. Nagu iga minu ajukurdude vahelt leitud asja puhul, loodan, et ka see vastab vaid osaliselt tõele. Alustame.
Teadus on iseendale auku kaevanud. Täppisteaduste edu 20. sajandil on mõjutanud kogu meie mõtteviisi ja teaduse areng ise hakkab selle all kannatama. Kõlab paradoksaalselt, kas pole? Täppisteadused on arendanud viisi, kuidas uuritavat objekti mõõta, leida selle juures omadused, mida saab arvude abil iseloomustada. Kuna selline lähenemine näib väga hästi töötavat, siis püütakse seda rakendada kõikjal. Ärijuhtimises on valitsevaks lähenemine, kus ehitatakse organisatsioonist mingid mudelid ja defineeritakse mõõdikud, mida saab arvudes väljendada. Siis saab nende põhjal muudkui arvutada ja optimiseerida, ja tulemusi omakorda mõõta. Ja nii edasi. Samuti ka teaduspoliitikas, mis pole ju ka midagi muud, kui ühe tohutu suure organisatsiooni (teadusasutused, ülikoolid jne) juhtimine. Tulemuseks on see, et teadlased peavad oma töö tulemusi numbrites mõõtma ja lugema kokku publikatsioone.
Paraku aga on asju, mille puhul täppisteaduslikud meetodid hästi ei tööta. Eriti kuuluvad sinna alla kõiksugu inimtegevuse liigid, nagu kunst, muusika, poliitika ja mis seal salata, ka teadus.
Seda mõtet võiks veel laiendada, väites, et teaduslike meetoditega teadust ennast uurida on absurd, tekib hermeneutiline ring jne. Aga sinna ma praegu ei lähe. Piirdun lihtsalt kirumisega, et tänapäeva teadus seisneb rohkem teatavate numbrite saavutamises, tasemete, sertifikaatide ja kraadide ahmimises, kui tegelikus tõeotsingus ja uurimistöös. Aga taoline saatus ootab ees vist kõike, mis läheb massidesse, muutub populaarseks ja peavoolu osaks.
Kui nüüd keegi suudaks mind veenda, et peavooluks muutumine ei suuda teadusele kahju teha ja kõik on endiselt okei, siis oleks ma väga rõõmus. :)
6 kommentaari:
nii nagu on olemas metafüüsika, on olemas ka subteadus. õnneks ei kao päris teadlased sellepärast veel kuhugi, et nädala jooksul 40 tundi töötamisega, 30 tundi joomisega ning 20 minutit seksimisega tegelevad üliõpilased esitavad ajapuudusel tõsiteaduslike pähe igasugu kummalisi väiteid ja kirju ja midakõikeveel.
muidugi juhtub jama kõigega mis läheb peavooluga allavoolu, näiteks on tekitatud kreatsionism mis on ju tegelikult lammas kes peidab ennast hundi (loe: teaduslikkuse) maski taha. igast jama tekib, muidugi. ja on oluline selle jama vastu välja astuda.
aga päris teadus ja selle meetodid ei ole veel hääbumas, nii hull see ka ei ole.
hääbumas õnneks mitte, aga lihtsalt seda segavat sodi ja prahti on tekkinud palju.
Tasemete, sertifikaatide ja kraadide skaala näitab vaid põgusalt, millega tegu.
Teadusetegemine on kirg, põlevate silmade valgel tõeotsimine, igavene janu, mida uus informatsioonilonks vaid suurendab.
Laisalt grandi- ja kraadipakiga lehvitamine ning keskkooli referaatide produtseerimine meenutab pigem anekdootlikku uusrikast ja ta dollarirulli.
Seda minagi, ainult et igavesti janusele põlevate silmadega, sassis juustega kõõmasele tüübile ei anta ühtegi granti, kui tal pole referaadimäge ette näidata. ja väga raske on näiteks elementaarosakeste füüsikuna läbi lüüa, kui sul pole raha isegi erialaajakirjade lugemiseks :)
No kõrge teaduse kummardajad nüüd alati ka kõike maist ei põlasta. Seep och šampoon on siiski ühed kavalad leiutised.
Aga jah, pea puhtaks pesta, ülikond selga tõmmata ja sirgel seljal kribima hakata - küll siis nutsurull kasvama hakkab ning maa ja taevas vakatavad.
mulle mõõdikud meeldivad mõnesmõttes.
kui mõõdik ei tööta, siis on mudel valesti koostatud.
Postita kommentaar