Olen sellises eas, et mu tuttavatel ja töökaaslastel sünnib massiliselt lapsi. Eile poegis üks töökaaslane, öösel enne seda Tinz, õhtul käisin külas oma teise lapsega maha saanud Kairil. Mitte kaua aega tagasi teatas mu vend, et mina saan varsti onuks. Ehk siis - märatsev elu võidumarss.
Sellepärast on mul tekkinud mingi huvitav teema nende väikelastega. Alati kui ma neid näen, kasvõi poes või tänaval, tuleb naeratus vägisi peale. Nad on kuidagi.. võimsad. Oma olemuselt. Nad tulevad ja neid ei peata miski. Ja nad on lihtsad. Või õigem oleks öelda: nad lihtsalt on. Nad pole ennast mässinud täiskasvanulikesse keerulisustesse ja võtavad asju suht nii nagu need on. Puhas siirus igas emotsioonis. Minuarust on midagi ühist väikestel lastel ja puhtas siiruses oma teed mööda sammuval buda mungal. (Jah, muidugi tundub see nii vaid distantsilt, mitte magamatuna kakaste mähkmete ja lapsekisa sees väherldes).
Ja eriti hullud on need pisikesed imikud. Sellised alla pooleaastased. Nad on veel väga vähe kohale jõudnud siia maailma. Umbes nii, et kohal on mingi väike osa kehast, füsioloogilises mõttes. Kõik see ülejäänud stuff, mittefüsioloogiline osa inimesest, on veel teel, kuskilt teistpoolsusest. Sealt kust lapsed tulevad, ja kuhu surnud pärast jälle tagasi lähevad. Ja sellepärast, kui neile silma vaadata, ei näe seal mitte iseloomu või hinge, nagu tavalise inimese puhul, vaid teispoolsust. Teispoolsust imiku silmades.
7 kommentaari:
"Olen sellises eas..." Hmm... Aga võib-olla on siis aeg hakata ise ka selle peale mõtlema? ;)
ma mõtlen kogu aeg jube paljude asjade peale :)
Kurat, see viimane lõik on hea. Hea, noh.
(See on see koht, kus vana must mees ütleks tunnustavalt: "Damn, brother, damn...")
Küll on hea
kui on pea
milles mõte liigub.
:)
Väga hea sõnastus! Aeh!
Mind kammib pisikodanike puhul siirusele lisaks nende kõikeläbistav pilk. Vääksudel on säänne kõiges läbinägev silmavaade. Neil pole mitte mingisugust põhjust sulle mitte silma vaadata kui nad sind parasjagu uurivad ja see tekitab tunde, et kõik su tumedad mõtted ja teod on puhta südametunnistuse ees laiali ... häbi hakkab ja motib olema parem inimene.
ja mina vaatan neidsamu väikelapsi, kes nagu sa ilusti ütlesid "veel kohal pole" ja näen juhuühendustega neurovõrgu tulemit -- enam ennast päris ära ei löö, aga mingit mõistlikku korellatsiooni veel maailma asjade aistimise ja närviimpulsside väljaandmisega ei ole.
ses mõttes on näiteks mingite kitsede kohe jooksma hakkavad pojad täielik hämming, et saab sündida (võigemini peab sündima) ka peaaegu kohe töötava kaadervärgiga.
Postita kommentaar