Tehnolaator vol 2

Nüüd ma olen jõudnud veendumusele, et teaduslik-tehnoloogiline eufooria on läbi saanud. See eufooria, mida esindas esimene tööstuslik revolutsioon ja auruvedur. See, mida Jules Verne nõretavalt kirjeldas oma raamatus "Saladuslik saar", kus seda kehastas peakangelasest insener Cyrus Smith, kes lisaks heale tehnilisele taibule ja tohutule mälule kandis endas enam-vähem kõiki muid võimalikke inimlikke voorusi.
Esialgne eufooria ägedast uuest asjast on asendunud tuima kohustusega, sissekulunud harjumusega. "20-aasta vanune" on nüüd juba solvav omadus. "Möödunud sajandi tehnika" tähendab "ammu asendamist vajav". Asendamist rõõmuta uue tehnika poolt pakutavate uute võimaluste üle, asendamist lihtsalt tuimast kohustusest. Sest peab. Sest on aeg. Aeg on edasi läinud.
Kui teaduslik-tehnoloogilist eufooriat võrrelda uue kleidiga, siis alguses oli see kleit äge moeröögatus, aga aja kulgedes hakkasid kõik seda kandma ja enam ei ole selles tegelikult midagi uudset või paeluvat. Kõik kannavad seda lihtsalt sellepärast, et kõik seda kannavad.
Ma usun, et aeg on küps see kleit ära visata. Sellepärast võrsuvad igasugused New Age, UFO- ja uhuu-liikumised, USA (mõnede arvates juhtiv teadusriik) on tagasi pöördumas kristluse sooja rüppe ja teaduskonverentsidel märatsevad kreatsionistid.
Sellel kõigel pole vähimatki pistmist sellega, mis oleks ÕIGEM, kas teadus, usk või mingi kolmas asi. Sellel kõigel on pistmist ainult ühega - uus on huvitav, vana on igav. Isegi siis, kui uus on äraunustatud vana.