Sähvatustest

Mehis Heinsaar kirjeldab oma ägedas kirjatükis pealkirjaga "Animaalsed linnad" sellist elamust, kus talle hakkas linn tunduma hoopis metsana. Soovitan lugeda, on äge: http://linnaseminar.googlepages.com/Animaalsedlinnad.pdf (Tänud Sven Vabarile ja linnaseminarile selle vahendamise eest).

Selliseid episoode on mul ka olnud, ja minuarust on neil psühholoogias vist oma nimi. Või kui ei ole psühholoogias, siis on niisama, üldiselt. Või kui ei ole, siis võiks olla.

Viimane selline elamus oli mul Helsinki-Vantaa lennujaamas, kus ma jagasin inimesed kolme rassi: päkapikkudeks, haldjateks ja inimesteks. Päkapikud olid jässakad, tunkedes tegelased, kes sõitsid mingite kärude ja elektriautodega, vedasid tööriistakaste ja manipuleerisid betooni, metalli ja kaablitega. Haldjad olid graatsilised mundristatud olevused, kes hoidsid käes vaid peent reisipauna ja valdasid kõrgemat maagiat, mis paneb lennukid lendama. Inimesed aga olid kõik reisijad, kes siin-seal lodevalt vedelesid.

Selliseid elamusi või meeleseisundeid iseloomustab distantseerumine sellest, mida tavatsetakse nimetada asjalikuks või objektiivseks reaalsuseks ja selle asendumine mingi uue, kuid sisemiselt koherentse ja süsteemse reaalsuse-alternatiiviga. See ei ole päris sama, mis psühhedeelne elamus, kus inimene satub mingi meeleelundite-ülese tajuaistingu mõjul seisundisse, mida ei saa ratsionaalselt kirjeldada. See pole ka sama, mis ahhaa-elamus või heureka-sähvatus, mille puhul mingi uus nähtus LISANDUB sädemete lennates sinu senisesse maailmapilti või eluparadigmasse.

See on midagi kolmandat. See on see, kui ühel hetkel tekib sinu peas mingi mahukas ja süsteemne PARALLEELkäsitlus maailma mingist osast või elu mingist aspektist, mingist geograafilisest kohast, asutusest, tegevusalast või inimtüübist. On su peas veidi aega, areneb, ja siis astub tagasi. Sulle jääb küll mälestus sellest alles, sa võid seda ka sihipäraselt edasi arendada, aga ta ei pretendeeri kunagi maailma tõesele seletamisele. Ta on lihtsalt selline huvitav mõttearendus, "mis mul ükskord oli".

Välja arvatud juhul, kui ta ei astu tagasi, vaid jääbki rooli taha. Sel juhul nimetatakse seda vist nägemuseks või ilmutuseks. Sellisel juhul on inimene kas leidnud jumala, ära pööranud või tõusnud järgmisele levelile. Pole vist vaja öelda, et seda juhtub harva :)

Järelehüüe Y18358-le

1995. aastal, kui ma ülikooli astusin, vormistasin ennast ka ülikooli raamatukogu lugejaks. Mulle anti papist kaardike, mille peal oli foto prillidega ja ruudulises flanellsärgis blondist poisist (see olin siis mina), kuhu pastakaga oli kirjutatud minu nimi ja sina, number Y18358. Läbi aastate on see lugejapilet vahetunud plastkaardi vastu, raamatukogu on muutunud aina elektroonilisemaks, aga sina oled alati samaks jäänud. Sind olen ma mustmiljon korda vihtunud kirjutada laenutussedelile ja toksinud utlib.ee-sse raamatukogu elektronkataloogi sisse logides. Sa oled minuga olnud närvilistel eksamieelsetel õhtutel paaniliselt viimasel hetkel materjale otsides ja unistel laupäevahommikutel raamatukogus ajaviiteks ringi surfates.

Täna ma vormistasin oma lugejapileti id-kaardile ümber. Sa lahkusid minust jäädavalt. Hüvasti, number Y18358. Ma ei unusta sind kunagi! (Sõna otseses mõttes "ei unusta".)

PS - Seondub veidi postitusega Numbrid.

Tahan ka peole

Valus

Tartu interneti-leiubüroo informeerib meid:

Namaste, friend!

Ma olen päikesest põlenud, mu vasakus küljes on ahvihammustuse arm, pagas on kadunud kuskil Tallinna ja Helsinki vahele ja kehakell 3-4 tundi Eesti ajast ees. Ma olen näinud demograafilist plahvatust, kerjuseid ja miljonäre, minu arusaam õnnest ja viletsusest on täiesti muutunud. Ma olen tagasi Indiast. :)