1995. aastal, kui ma ülikooli astusin, vormistasin ennast ka ülikooli raamatukogu lugejaks. Mulle anti papist kaardike, mille peal oli foto prillidega ja ruudulises flanellsärgis blondist poisist (see olin siis mina), kuhu pastakaga oli kirjutatud minu nimi ja sina, number Y18358. Läbi aastate on see lugejapilet vahetunud plastkaardi vastu, raamatukogu on muutunud aina elektroonilisemaks, aga sina oled alati samaks jäänud. Sind olen ma mustmiljon korda vihtunud kirjutada laenutussedelile ja toksinud utlib.ee-sse raamatukogu elektronkataloogi sisse logides. Sa oled minuga olnud närvilistel eksamieelsetel õhtutel paaniliselt viimasel hetkel materjale otsides ja unistel laupäevahommikutel raamatukogus ajaviiteks ringi surfates.
Täna ma vormistasin oma lugejapileti id-kaardile ümber. Sa lahkusid minust jäädavalt. Hüvasti, number Y18358. Ma ei unusta sind kunagi! (Sõna otseses mõttes "ei unusta".)
PS - Seondub veidi postitusega Numbrid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar