Lugesin seda raamatut.
Vahest, kui ma ise proovin midagi kirjutada, siis mõne fraasi või lause koha peal on tunne, et see on eriti hästi välja kukkunud. Et selles on tugevat emotsionaalset laengut või tähenduslikku sügavust või sõnastuskunsti kõrgemat pilotaaži. Kogu ülejäänud tekst on olemas vaid selleks, et olla mingit viisi narratiivne või puhttäidislik sõrestik, mille külge need head kohad riputada.
"Nemad kaks" tundub koosnevatki ainult nendest hästi välja kukkunud kohtadest. Sõrestik seal all on vaevu nähtav, nagu võre suvel lokkava ronitaime all.
Ma tean, et kõik seda raamatut juba niigi kiidavad. Mis siis. Ma kiidan ka. Sest see tõesti meeldis mulle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar