Kuulutus kõikidele minu tuttavatele, kes kannavad tohutusuuri päikeseprille

Lugupeetud tuttavad, kes te kannate tohutusuuri päikeseprille. Mulle pole mõtet tänaval tere öelda, sest ma ei tunne teid ära. Teil on ees tohutusuured päikeseprillid.

Vaindloo vaikus

Vaindloo saar on väga kärarikas koht. Tuule kohin, mere müha ja kajakate läbilõikav kisa on siin pidevad kaaslased. Kuna saar on väga väike, on peaaegu kõikjale kuulda ka tuulegeneraator ja pöörlev radariantenn.
Ometi on Vaindlool väga vaikne. Selle vaikuse juhatab sisse pooleteisetunnine sõit piirivalvekaatril lainetava mere ja mootorimüra sees. See on justkui tutvustus või tester Vaindloo kärarikkasse vaikusse. See võimaldab õppida vahet tegema kärarikka kära ja vaikse kära vahel. Mine kajutisse ja kuula raadiost reklaame või uudistesaateid, või unusta sisse oma mobiiltelefon ja saa siia mere ja taeva üksildusse sobimatuid kõnesid. Nii sa tunned ära kärarikka kära. Kuid mine istu laevatekile ja kuula perioodiliselt lainetesse lõikuvat vööri, või istu Vaindloo saare lõunatippu ja kuula kiviklibuga klõbistavaid laineid. See ongi vaikne kära - pretensioonitu ja lihtsalt olemasolev. See on Vaindloo vaikus.
Vaindloo saarel elab piirivalvekordoni koer, nimega Pavarotti. Karjaloomana tunneb ta suurt vajadust suhelda, kuid saarel on püsivalt vaid kaks inimest. Seetõttu on ta kohutavalt rõõmus sinu saabumise üle, tiirutab sinu ümber, liputab saba ja kargab sinu najale püsti, käpad sinu kõhus. Kuid ta on selle kõige juures täiesti vait. Ta ei niutsu ega ei haugu. Vahest istub ta liikumatult rannakividel ja vaatab vaikses käras rulluvaid laineid. Vaindloo vaimne vaikus on sellesse koerasse imbunud.
Vaindloo pakub horisontaalses mõõtmes tohutut avarust - radaritornist avaneb vaade tohutule merele, kõik Soome lahel liikuvad laevad on kui peo peal. Kuid Vaindloo on suur ka vertikaalselt. Kordoniõuel on kaevumaja, mis sisaldab sügavale mere alla tungivat kaevu. Kas te teadsite, et kaev, mis on rajatud rannikust 30 km kaugusele merre, imepisikesele laiule, annab täiesti puhast põhjavett?
Mina ei oleks osanud seda arvata. Vaindloo nihutas minu sügavamaid kihte, maa geoloogilise aluspõhjani välja. Vaindloo vapustab vaikselt.

Puhkus oli minu võit!

Kõik kohad, mida puhkuse käigus külastasin, algasid v-tähega. V nagu võit!

Veriora
Vergi
Vaindloo saar
Vilnius-Trakai
Vilsandi
Viljandi

Verioral toimus NAK-i suveseminar "Lätete pääl", kus pidasin ettekande ja peale pidu ärkasin NAK-i liikmena.
Vaindloo saar oli kuhugi teisele planeedile kuuluv pisike laiuke keset Soome lahte. Vaindloost tuleb varsti ka väike omaette lookene, pildid on üleval siin ja siin.
Trakais käik oli tõestus sellest, et seljakotiga ja igasugustest plaanidest vabana reisides pole ükski koht liiga kaugel (geograafilises mõttes, vaimselt võib olla küll).
Üldiselt tuleb öelda, et mingist puhkamisest polnud juttugi, vastupidi, väga väsitav (kuid õnnelik!) puhkus oli. Nüüd saab rahulikult igapäevarutiini sees puhata.

Go, bus, go!

Täna peatus minu maja ees bussipeatuses sädelev liinibuss, millel tavapärase liininumbri asemel ilutses ees kiri "Go Bus. Presentatsioon." Sees istusid lipsustatud ja triigitud linnaisad või firmajuhid ja jõid plastmasstopsidest kokakoolat. Proovisin härradele kasulikuks osutuda ja presenteerida bussi sisenevat reisijat, aga paraku ei avanud buss uksi. Ma loodan, et linnaisad probleemi tähele panid ja antud mudeli kasuks ei otsusta.

Teistel teemadel. Eile õhtul (okei, öösel) pakuti mulle tõsimeeli vanuseks 19. Kui ma oleks naine, oleks ma väga rahul. Veel öeldi mulle, et ma olen alla võtnud ja kirjutan ägedaid reisikirju.
Ma pole küll varem selle peale mõelnud, aga komplimente saada on tegelt ju väga äge.


Ja nüüd on veel 2 tundi tööpäeva lõpuni, misjärel mul algab puhkus. Seljakott on juba pakitud ja lebab mu kontorilaua kõrval, pangaarvel on kah natuke midagi ja Eestimaa ootab.

Tasakesi tilgub kuskilt sellist tunnet, et kõik on kuidagi hirmus hästi.

Helipeadele

John näitas kätte väga hea saidi: http://aporee.org/maps/ - geotag'itud lindistused! Hääled üle maailma. Varu omale head kõrvaklapid ja umbes nii tunnike aega ning mine ümbermaailmareisile.

Ammu kadunud Exupery ja raamatute algused

Nüüd veidi raamatute algustest. Täna antikvariaatides tuhnides taasleidsin rõõmuga ühe lapsepõlvest väga tuttava, ent ammu kadunud raamatu. Ma olen selle üle väga rõõmus, ja tahan tunnet teiega jagada.

See raamat oli Antonie de Saint-Exupery "Öine lend". Olen vahepeal proovinud seda ka muude väljaannete kujul lugeda, aga need üldse ei tööta. Vaja on justnimelt seda 1966. aasta trükki, sinise ümbrispaberiga, millel on stiliseeritud biplaan lendamas tumedas taevas. Ainult sellel on õige lõhn, õige paberi krobelisus, aja jooksul õigesti kollakaks tõmbunud värv ja veel palju väga tähtsaid omadusi.

Et tegemist on minu jaoks tõelise maiuspalaga, siis otsustasin seda kohe otse tänaval natuke, hästi natuke!, näkitseda. Võtsin ta lahti ja lugesin läbi ainult esimese lause.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse.

Mulle tundub, et raamatu kõige esimene lause on raamatu üldse kõige tähtsam lause. Edaspidised on niisama sisutäiteks, kuni raamatu viimase lauseni, mis on samuti väga oluline. Need kaks on nagu kaaned, mille järgi, siiski siiski, saab tihti raamatu üle otsustada. Raamatu lõppu ei tohi ette ära lugeda, aga ainult viimase lause võib. Nagu võib ette ära vaadata ka raamatu tagumise kaane.

Gibson räägib dokfilmis "No Maps for these Territories" oma loomepiinadest noore kirjanikuna, kui ta püüdis välja mõelda ühe oma raamatu esimest lauset. Ta räägib, et pani sellesse niipalju tööd ja vaeva, et seda oli lugedes liiga selgelt tunda. See lause oli ülenikerdatud ja moodustas üksinda omaette terviku. Ei läinud kuhugi edasi. Just see ongi väga tähtis - raamatu esimene lause peab minema või olema suunatud kuhugi edasi. Ta ei tohi lõpetada mõtet. Ta peab seda alustama ja siis pooleli jätma.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena...

Ta peab tekitama tunde, et toimumas on mingi muutus. Kohe on midagi algamas.

...saabuva õhtu kullasse.

Saab alguse öö, milles on lennuk, saab toimuma öine lend. Varjud ei lõiku pikkade kiiludena, vaid nad lõikuvad JUBA pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse. See tähendab, et varjude roomamine pikkadeks idapoole suunatud kiiludeks oli ette teada, ja nüüd see siis juhtuski. Juba nad lõikuvad...

Seega, hea lugeja, läksime!

Ahoi, Hawaii!

Täna kruviti Hawaii Expressis mu lahtitulnud porilaud uue kruviga kinni ja täiesti tasuta seejuures. Väga normaalne teenindus. Tänan.