Olen pikka aega püüdnud endas kultiveerida leppimist kaduvusega. On see siis budismi mõjul (millest ma tean küll vähe) või lihtsalt, aga püüan näha vananemise, unustamise, lagunemise ja hävinemise taga asjade loomulikku ringkäiku, teerajamist uuele. Ka endast püüan mitte liiga kinni hoida, selle asemel püüan mõista, et ma ei ole mingi omaette subjekt või entiteet, vaid osake Universumist ja selle ringkäigust. Seega ma kuulun taaskäitlemisse maailma hapniku-, süsiniku-, vaimuenergia-, ja milleiganesveelringluses, nagu ka kõik muu siin maailmas.
Kui ma tahan illustratsiooni sellele, et inimene ei ole mingi püsiv nähtus, vaatan youtube-ist mingi tüübi kuute aastat 90-s sekundis, või muid sellesarnaseid videosid. Ja see kõik töötab. Arvasin, et olen leppimise juba leidnud. Ma ei masendu sellest, et ma vananen ja varsti suren. Ega sellest, et kõik mis ma eksamiks pähe ajasin, on nüüdseks jälle meelest läinud. Ega sellest, et inimsuhe, mis tähendas kunagi peaaegu tervet maailma, on nüüd tähtsusetu. See kõik on Universumi loomulik ringkäik. Jaaniiedasi.
Aga siis tuleb üks autor (Margaret Atwood) ja kirjutab ühe raamatu (Orüks ja Ruik). Selles raamatus ta kirjeldab kaduvust ehedalt ja hingeminevalt. See raamat on tehniliselt hea, see mähib kaduvuse kirjanduslikult paeluvasse süžeesse, psühholoogiliselt usutavatesse karakteritesse ja virutab sellega sulle lagipähe.
Kaduvust immitseb raamatu settingust, sest settinguks on postapokalüptiline maailm. Kaduvust voolab kosena peategelase lapsepõlve- ja noorusajameenutustest, mil maailm veel funktsioneeris. Ja kontrastist nende kahe maailma vahel.
Lõpuks hakkab kaduvust sümboliseerima ka ühe kõrvaltegelase ebainimlikult tundetu ja ratsionaalne maailmapilt (kunst, usk ja armumine on tõelised vaid sedavõrd, kuivõrd nad muudavad inimese biokeemiat, jne). Sest kuidas veel saaks kaduda kõik kogemuslikult oluline ja tähendusrikas, kui mitte ratsionaalsetesse mõttekäikudesse hajumise teel?
Ja kaduvus kukub sulle tellistkivina pähe peategelase enda-mitte-leidmise näol, aina vananemise ja sihitult ringitõmblemise näol. Fakt, et inimkond lõpuks hukkub mingi õudsa haiguse läbi, on vist juba lihtsalt peategelase allakäigu manifestatsioon.
Mõistagi oli see kõik vaid minu nägemus. Aga kui soovite raamatut, mis on paari-kolme õhtuga läbitav, mis teeks teile pai, annaks lõuahaagi ja seejärel jätaks teid segaduses enda ette vahtima, siis "Orüks ja Ruik" on üks paganama hea valik.
(Tänud, Andra!)
6 kommentaari:
Lugesin seda raamatut aastate eest, kui see just ilmund oli eesti keeles. Praeguseks on põhiline asi, mis tast meeles on, need hiiglaslikud biotehnoloogilised, gen-muteeritud kanakoivaolevused - liigagi otseses mõttes "lihast ja luust" olendid, kes koosnevad sadadest kanakoibadest toiduainetetööstuse tarvis. Siis on meeles peategelane, postapokalüptiline armas joodik. Ja need "Ruiga lapsed" (olid vist?), kes oma territooriumi märgistasid nagu koerad ja barbinukke meenutasid. Need olid ägedad detailid.
Aga raamatu nö "põhiliste ideedega" on see jama, mis paljudel muudelgi puhkudel, kui "tavakirjanik" hakkab "ulmet" kirjutama. Ulme, fantastika on talle selline pinnapealne allegooriline vahend, et enda mingeid tõdesid esitada. (Ratsionalistlik kõige kvantifitseerimise püüe, inimkaubandus...) Sellisena pole fantaasia eesmärk iseeneses. Ja sellistel tingimustel ta (fantaasia) ei saagi õieti toimida. Mingis mõttes on see fantaasia (sh ulme) pilastamine. See on natuke moraliseeriv, odav.
Kõik su mälestused on õiged: kobarkanad, Lumemees ja Ruiga lapsed.
Mis puutub "ulme-" ja "tava-" kirjanikesse, siis ma räägiks sinuga sellest kunagi. Hakkasin siia oma mõtteid ja küsimusi, kirjutama, aga see läheks väga pikaks.
ma loodan et sa saad selle poul andersoni raamatu ka ruttu k2tte. seal on yhes jutus midagi sarnast, http://baas.ulme.ee/sfbooks/getrets.asp?raamat=2419.
ja mina sain aru et kirjutamine kui selline ongi kirjaniku jaoks enda t6dede esitamise vahend. aga eks ma loen oryksi enne l2bi ja siis m6tlen edasi.
sain poul andersoni kätte jah, aga pole veel lugemiseni jõudnud.
9 kuud läks tõlkimise lõpetamisest kuni valmisraamatu kätte saamiseni. tunne on, nagu oleks sünnitanud.
minu häda on see, et ma käin ringi tänaval ja ma tunnen seda kõike kuidagi veidralt Orüksi ja Ruiga kontrastina. et praegu, siin, ongi see tulevik, millest ägedamaks inimkond enam ei lähe.
ei mingeid kobarkanu.
Postita kommentaar