Imeilm!

Täna avastasin oma köögi põrandalt imeliku punaka laigu. Uurisin nii ja naapidi, lõpuks selgus: akna taga kasvav vahtrapuu on nii punaseks muutunud, et sinna peale paistev kuldne sügispäike tekitas mu kööki punast värvi päikeselaigu!
Imeline ilm!

Veel üks algus

Alles praegu, 31-aastasena, jõudsin ma raamatuni „Sada aastat üksildust“. Ma olen alles veerandi peal, niiet olemuseni pole veel jõudnud. Aga algus on sellel raamatul väga hea. Ja hea algus on raamatu puhul väga tähtis, nagu ma mainisin ühes oma eelnevas sissekandes.

Nüüd siis nautige:

Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.

Kohe avatakse kruvikeerajaga lugejas mitu luuki: hispaaniapärase nimega kolonel mahalaskjate rivi ees – see oleks nagu viide mingile Hispaania või Ladina-Ameerika kodusõjale. Kauge õhtupoolik aga on tripp tagasi lapsepõlve. Ja kaks asja kokku panduna – mingis kodusõjas valel pool võitlemise eest surma mõistetud kolonel meenutab mahalaskjate rivi ees ühte kauget õhtut oma lapsepõlvest. Tekitab ju tahet kaasa elada?

Järgmine lause algab: „Tol ajal...“ Jah, tõepoolest, edasi lugedes saamegi teada koloneli lapsepõlvest, tema kodukülast ja ka sellest, miks ta sel hetkel mahalaskjate rivi ees seisis.

Kas hukkamine ka tegelikult aset leidis, või päästis koloneli viimasel hetkel mingi ime, sellest peate aga juba ise lugema. Sest ka mina ei tea veel seda :)

1:51:14

Pealkirjas toodud numbrijada tähistab minu tulemust SEB Tallinna Sügisjooksul. See on aeg, millega ma läbisin 21,1 km distantsi. Ise olen päris rahul, arvestades et ma pole mingi sportlane. Arvestades ka seda, et ma ei jooksnud endal hinge seest välja, vaid lontsisin enda jaoks suht rahulikus tempos. Ülitore üritus oli, hoopis midagi muud, kui üksinda maantee ääres või metsas ringi joosta (mis on ka tore, aga teistmoodi).
Füüsilise pingutuse, rütmiliste jooksmisliigutuste ja Runner's High seisukorras tekib teatud meditatiivne või teispoolne seisund, millega iga pikamaajooksja tuttav on. Kõik enda ümber hakkab tunduma kuidagi nagu filmis ja mina ise filmitegelasena. Peda maja nurgal jubedat träänsi mängiv DJ, joogipunktide neiud, jooksjatega patsi lööv jänesekostüümis mees ja isegi need kaks saunatünni, mis jooksuraja äärde olid veetud ja bikiinides beibedega täidetud (patta pandud ilu, ütles Andra) - need kõik olid stseenid ja tegelased mingist filmist. Ja vahepeal, õhuks tiheda süžee vahele, näidatakse avaraid merevaateid Pirital või tühje vanalinna tänavaid, kus pole mitte midagi peale üksikute neoonvestides rajakorraldajate ja kaasjooksjate ähkimise.
Oli väga hea film. Tänud korraldajatele.