Ühiskondlikke märkmeid fotograafilt

Täna kehastusin taas fotograafiks. Võtsin statiivi ja fotoka ja läksin tänavatele. Seekord aga tegin seda õhtuse tipptunni ajal, mitte öösel, nagu tavaliselt. Tipptunni ajal sellepärast, et tahtsin piltidele liiklust ja elu.
Selgus, et kui sa statiivi ja fotokaga tänaval liigud ja tegutsed, pannakse sind tähele. Mind kõnetas kokku kolm inimest: üks pensionär ja kaks joodikut. Pensionär ajas väga segast juttu:
"Mis see on?"
"See on fotoaparaat."
"Milleks seda vaja on?"
"Et pilti teha."
"Aga kas ilma ei saa?"
"Pilti teha?"
"Jah."
"Ei, minuteada küll mitte."
"Phähh."
Samal ajal hõikas teine pensionär eemalt pidevalt "Marta, tule ära!! Marta, ära nüüd sega! Lähme, Marta! Marta!"
Ilmselt arvas Marta, et tänapäeval tehakse pilti ikka mobiiltelefoniga, ning fotoaparaadid on ajast ja arust kola. Põlglikult järgneski ta oma sõbrannale.

Joodikutest esimene oli see-eest täiesti harilik standard-joodik ja esines standard-joodiku-repertuaariga: "Noormees, ära pahanda...", veits sõbramehejuttu (statiivi pidas ta mingiks spordivahendiks ja mind seetõttu spordimeheks, anna andeks) ja siis väike elamistoetustaotlus, sest bussipiletist on täpselt ühe bocki raha puudu. Et mul olid käed kinni, jäi ta sentidest seekord ilma.

Teine joodik oli viks lipsuga härra, keda talutas edasi keegi naisterahvas. "Eibzõhhnohh pildistame pildistame. Õuuu?? Jaajaaah." Ja ports arikuleerimata häälitsusi "funktsioon teadmata" osakonnast. Viril naeratus naisterahvalt. Küsiv kulmukergitus minu poolt ja viibe randmele (see tähistab kellaaega, teate, sellest ajast kui eksisteerisid veel käekellad) - et kell pool seitse esmaspäeva õhtul juba nii täis? Õlakehitus naisterahvalt: Äh, teate küll...

Nii ta on. Tartu pulseerib ja elab oma elu. Tore on neid hetki tunnistada ja talletada. Tunnistage teiegi: http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157612252739510/ (uuemad on alguse poole).