Pealkirjata

Täna seisin ma Lõuna-Jõgevamaal taluõuel, ja vana Tani Madis teadis rääkida, et kui ta oli pisike poisike ja käis taamal metsas, siis olid seal kännud sama kõrged kui tema. Ja see oli sellepärast, et need puud olid langetatud hiinlaste poolt, ja hiinlastel oli komme saagida puid oma rinna kõrguselt. Hiinlaste? Jajah, need olid need Esimese maailmasõja aegsed sõjavangid, keda sakslased siin sunnitööl hoidsid.

Taolise globaalpoliitilise fakti tõi minuni räbalasse särki riietatud vana mees, kes käis aeglaselt, kepile toetudes ja kellele ilmselt väga meeldis viin. Ta on nagu maa sool või ajaloo hõng. Ta on osake sellest, mida me ajalootunnis õpime. Vana Madis.

"Ah mis nüüd mina, mina olen poisike! Aga minu isa, vaat tema teadis lugusi..."

Aga siiski ka tema räägib meile. Räägib jahikoertest, kes läksid rebaste järel urgu ja jäidki sinna. Lubjaahjust, mis on teisel pool jõge, kuhu peab mööda kive hüppama. Vallamaja ehitusest, mille jaoks seal lupja põletati ja kuhu viidi kive siitsamast lähedalt murrust.

Ma olen arheoloog ja minevikku välja kaevata on minu töö. Ma ei kõnni mööda maad, ma ei näe inimesi. Ma kõnnin kultuurkihil ja näen ühiskonda :)

Järgmine stseen. On hämarduv õhtu, umbes neli päeva tagasi. Ma liigun aeglaselt, astumiseks kohti valides, mööda soist metsaalust. Juba on veidi õhtust rõskust õhus, juba ma mõtlen vaikselt kodu ja kuuma teetassi peale. Ja siis ma kuulen järsku mörinat. Kuskil minust vast 100 meetri kaugusel ragistab miski võsas ja möriseb. Ja ma kardan, sest on veidi kõle, hämar ja metsaalune on soine, liikuda on siin halb. Autoni on GPSi järgi vähemalt kilomeeter. Siis ma näen vilksamisi üle metsasihi liikuvat loomaturja. Ja natuke hiljem nelja pisemat turjakest. Ma kardan, sest põrsastega metsseaema võib olla väga agressiivne.

Mul on sõpru, kelle jaoks vabadus on see, kui nad vahetavad ühe kontoritöö teise vastu. Head sõbrad, ma ei saa teist aru :) Proovige hämaras kevadise metsa all metssiga kohates leida endas julgust karjuda "Aaaaaaeeeooooöööööööääääääääää!" Saage tunda seda võidurõõmu, kui kuulete kiiresti eemale ragistamas olendit, keda hetk tagasi kartsite. Võib-olla täiesti põhjuseta, aga siiski kartsite. Ja tundke seda ürgset vabadust, et saite võitu teisest loomast.

Veel nädal varem. Ma astun kuskil Lääne-Virumaal mööda põldu. Vaade on avar, ma võin igas suunas mitmeid kilomeetreid näha. Minust paarisaja meetri kaugusel on põllul madalam koht, mis on kevadvete poolt üle ujutatud. Ja selles vees ujuvad haned. Sajad, sajad, sajad haned. Tagasi Eestis, sest on kevad! Viis-kuussada tükki. Või tuhat või miljon. Terve minu maailm on neid täis. Ma hiilin tasapisi neile lähemale. Ma keskendun igale sammule. Püüan olla hästi vaikne ja väike. Iga detail on tähtis. Mulla lõhn. Hanehäälitsus. Saapa hääl vastu kivi vaovahel. Minu hingetõmbed.

Ja siis järsku algab murrang. Kõigepealt on see tunne. Mingi nihe meeleolus. Siis, pikk sajandiksekund hiljem, algab hanehäälitsuste laine, mis tekib vasakul ja liigub kruuksuva kosena paremale. Ja sellele järgneb maavärin, õhumürin, tiivaplagin. Hanekurgud kruuksuvad, tuhat tiivapaari peksab vastu õhku. Ma olen tasakaalu kaotamas, kõik mu ümber müriseb ja kohiseb ja tõuseb ja plagiseb. Ja see haneparv saab lõpuks maast lahti ja tõuseb, tõuseb, ikka veel tõuseb. Ma seisan Lääne-Virumaal, minu ümber on kilomeetrid põldu ja mu pea kohal on viissada hane. On teisipäeva õhtupoolik, tööpäev hakkab lõppema. Just another day at the office.

Täna ma ületasin Kaave jõe, hüpeldes mööda neid kive, mida Tani Madis näitas, ja üle mille pahises vesi. Mul olid head saapad ja kasepuust kepp, millega jõepõhjast tuge saada. Ja teadmine, et need kivid on jäänused kunagisest vesiveski tammist, mida ma ise arhiivis 1799. aasta kaardilt näinud olen.

Tunne on kuidagi... võimas.