"Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse," kirjutas Exupery selle koha peal. Meie all ei olnud küll mäekinke, ent saabuva õhtu kulda oli juba ammu tunda. Moosiriiul An-2 kruvis end aegamööda Nurmsi lennuvälja kohal kõrgemale taevasinasse.
700 m - uks tehakse lahti, on esimene peatus. Neli ümmarguse varjuga hüppajat väljuvad. "Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhhhh.
"Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhh.
Lennuk jõnksatab iga äratõuke ajal. Uks uuesti kinni, lennuk tõstab tuure ja keerab nina taas ülespoole. Jätkame tõusu. Pinkidel on nüüd lahedamalt ruumi, sirutan, võtan mugavama asendi ja jään läbi ümmarguse illuminaatori välja vaatama. Kuldsed viljapõllud, mingi karjajootmisküna keset heinamaad, selle poole suunduvad igast ilmakaarest kiirtena traktorijäljed. Metsatukad, ja meie neli sõpra, kes kõlguvad juba oma avanenud ümmarguste kuplite all. Ma aiman, kuidas nad ennast seal tunnevad - eufooriliselt.
Vaatan altimeetrit - 1000 m. Hakkan veidi närvitsema, sest minu peatus läheneb. Irratsionaalsete hirmude peletamiseks panen pähe kiivri ja võtan ette varustuse kontrolli. Jalarihmad on kinni. Rinnarihm on õigesti. RSL on kinnitatud. Põhikuplist eraldumise padi, varuvarjurõngas. Kõik on omal kohal. Sirutan käe avamisrõnga peale. Võtan ära, sirutan uuesti, võtan ära, sirutan uuesti. Kombin seda, talletan kompimismeelde ja lihaste mällu selle asukoha. Et hiljem tuulemüha ja väga kiiresti mööduvate meetrite jooksul see üles leida. Hüppemeister viipab, ma tõusen. Avame ukse ja ootame. Ootame. Ootame väljahüppekohta. Lõpuks ta annab märku, ma seisan uksele. Võtan piidast kinni, kõõlun lennukiuksel 1,5 km kõrgusel Eestimaa kohal. Nii, jalgade asend, käte asend. Mõtle läbi kuidas sa ära tõukad. All on erinevat rohelist ja pruuni värvi ruudud. Eemal liiguvad pisikesed tikutoosid mööda nööri - see on Tallinn-Tartu maantee.
"Mine, kui valmis oled!" hüüab hüppemeister.
Kas ma olen valmis? Ei, esimene käsi on liiga kõrgel. Esimese jala võib panna rohkem ääre poole, täitsa serva peale, nii et pool talda on üle piidaääre. Lennukiuksel seistes ei ole vasakut ja paremat. On esimene ja tagumine käsi ja jalg. Korrigeerin. Vaatan uuesti hüppemeistrit. Tal on ikka sama nägu, sest tegelikult ei olegi möödunud igavikku, vaid ainult üks sekund.
Tõukan ära, õõnes kukkumise tunne kõhus. Kukun laperdades, näen eemalduvat moosiriiulit ja meenub õõnes tunne kõhus, kui ma olin kaheksa aastane ja üks klassiõde, kelle suhtes minu keha oli juba hakanud tootma mingeid erilisi biokeemilisi preparaate, mulle ühel klassiväljasõidul pikalt silma vaatas. Ja üks Selveri kassaneiu, kes ka mulle paar päeva tagasi silma vaatas ja sellepärast meelde jäi. Sest ta on natuke samasuguse näoga, taipan ma nüüd. Ja veel tuhat asja tulevad meelde, ja ka arusaamine et ma kukun laperdades. LAPERDADES. Miks ma laperdan?! Asend!
Korrigeerin asendit, võtan sisse elu kõige püüdlikuma delta. Ükskord ma seisin klassi ees inglise keele tunnis ja laulsin "Eii bii sii dii ii eff džii..." Tikksirgelt seistes, käed kõrval, hääl selge. See oli vist neljandas klassis. Ma sain hindeks viie. Nüüd on mul käed-jalad laiali, seljas ja puusades tugev painutus. Asend hakkab tasapisi mõjuma, kiiruse kasvades hakkab õhk mind aina kindlamini kandma ja ma saan hindeks kena stabiilse kõht maa poole asendi. Vaatan altimeetrit - 1400 m.
See kõik ei ole kestnud kauem kui kolm sekundit.
Ma näen juba ka meie klubihoonet ja selle kõrval seisvaid täppe. Ma tean, et neil on pead kuklas. Ma tean ka, kuidas ma maa pealt vaadates välja paistan - üksik must täpp, mis lennukist eraldus. Minu kõrgusel ei väljunud peale minu rohkem kedagi. Ma olen üksik kukkuv must täpp sinisel taustal. Vaatan altimeetrit - ikka 1400 m.
Ma olen hakanud spinnima. Fakkfakkfakk, see pole hea. Nii ei ole hea avada. Mis valesti on? Lasen keha lõdvemaks, enamasti tuleb spinn mingist kramplikust poosist. Väheneb, kuid ei lakka. Kompenseerin jalgadega. Saan keerlemise seisma. Altimeeter näitab nüüd juuksekarva võrra alla 1400 m.
Maapeases ajas tähendab see umbes 5 sekundit.
Vene keele tunnis võttis õpetaja järjest klassikaaslasi vastama. Minul ei olnud kodune töö tehtud. Kas ta jõuab minuni, või saab enne tund läbi? Piilusin iga natukese aja tagant kella, ja minutiseier polnud liikunud üldse, või kui, siis juuksekarva võrra. Oleks see vene keele õpetaja praegu siin. Mida ta tunneks? Või mida oleksin mina tundnud seal vene keele tunnis, kui ma oleks teadnud, et 15 aastat hiljem kukun ma kilomeetrite kõrguselt lennukist alla ja jään ellu? Korduvalt. See on väga vabastav kogemus, ja koosolekuruumis neljasilmavestluses ülemuselt noomida saamine tundub piisavalt tühine, et õlgu kehitades aknast välja passida. Võib ülemusele ka näkku naerda, miks mitte. Mida sa mehike üldse tead? Ma olen kukkunud kilomeetrite kõrguselt.
Altimeeter näitab 1200 m. Mul on ikka veel aega. Ma hoian oma kujutist endiselt musta täpina sinisel taustal. Las vaatavad mind. Ma olen ise küll ja küll maa pealt jälginud kukkuvaid langevarjureid. Kukkuv must täpp. Muudkui kukub ja kukub. Ja siis hakkab temast eralduma mingit erksavärvilist sodi. Meduus, sisekott, tropid. Ja siis see kõige suurem - sisekott avaneb ja kuppel hakkab sealt välja kasvama nagu läbi prao pugev kaheksajalg.
Aga mina kukun ikka veel, kõik see erksavärviline sodi on veel mu selja peal ranitsas. Kiirus on kasvanud juba väga suureks ja tuulemüra mu kiivri ümber on peaaegu et kõrvulukustav. Altimeeter ütleb 1100 m. Hea küll, hakkame peale. Teen avamismärguande, kuigi tean et peale minu pole mu ümber kedagi. Harjutan.
Olgu, see on tehtud. Nüüd avamisliigutused - üks käsi pea kohale (tekib veidi spinni, aga pole eriti hullu), teine käsi alla avamisrõnga juurde, seda pole. Avamisrõngast pole! Käe alla jääb ranitsa krobeline külg, ütleb kompimismeel. Rõngas on selle all, madalamal, ütleb lihasmälu. Sirutan käe allapoole. Ranitsa alumine nurk ja selle all plastmassi külm pind - avamisrõngas! Libistan sõrmed ümber selle, kontrollin veel asendit, spinni peaaegu polegi - kõik on ok! - ja tõmban rõnga välja.
Nüüd peab ootama. Umbes viis sajandiksekundit, mõnikord kaheksa. Kui ma lapsena Võrtsjärves ujudes ükskord liiga sügavale sukeldusin - tingimata oli vaja järvepõhjani jõuda ja tuua sealt peoga muda teistele näitamiseks - tekkis mul pooleks sekundiks kahtlus, kas ma jõuan üles tagasi. Ma tõusin nii kiiresti kui suutsin, mobiliseerisin ennast viimse varbaotsani selleks ujumisliigutuseks, mis mind veepinnale pidi tooma. Ja pealae ning sisekõrvaga tundsin mingi sekundi murdosa võrra ette, et avaneb veepind. Ja siis avanes veepind.
Umbes seitsmendal sajandiksekundil tunnen õlgade ja alaseljaga, et midagi toimub mu seljataga. Meduus on ilmselt tuules. Mul on juba väga hea tunne. Mingi imepisike sekundi osa hiljem tunnen veel mingit liikumist, kas oli see sisekott, mis lahkus ranitsast? Midagi seal toimub, areneb. Mu käed pigistavad õlgade ees ranitsarihmu, kui ma valmistun selleks, mis nüüd tuleb. Vägivaldseks raputuseks, kui mu keha pillutakse inertsi ja õhutakistuse jõudude käes ja kopsud röögivad endast emotsioone välja - maailma kõige paremaks tundeks, kui avanev langevari pidurdab mind 200 kilomeetriselt tunnikiiruselt 10-ni.
22. august 2009
19. august 2009
Õhuklapp
Mu boiler kaebleb juba viimased pool aastat surmaagoonias. Olen nõuks võtnud ta lõpuks ära puhastada ja ilmselt ka küttekeha vahetada. Ent mu teel on üks takistus - boileri tühjakslaskmiseks on tarvis avada õhuklapp. Ja mina seda ei oska. Kui ma väga ei eksi, peaks see õhuklapp ehk -ventiil olema pildil kujutatu. Kuidas see töötab? Andke nõu!
17. august 2009
Äpardunud varesekarjus
Käisin Tartu läänepiiri taga asuvate põldude ja elamurajoonide vahel jooksmas. Ühel kõrrepõllul nägin suurt vareseparve. Hakid, varesed ja rongad on minu jaoks alati olnud mingi imeliku külgetõmbega linnud. Seega keerasin kohe põllule ja jooksin nende poole. Parv tõusis laisalt lendu ja nihkus kümmekond meetrit eemale, et uuesti maanduda. Ma jooksin edasi nende poole, udupeened Nike'i isejooksjad lömastamas maavillast eesti söödavilja kõrt. Varesed kordasid protseduuri - tõusid õhku, ei viitsinud isegi kraaksatada, lihtsalt maandusid veidi maad eemal. Ma jooksin ikka nende poole, nemad jälle nihkusid. Natuke liiga vasakule minu arvates. Ma korrigeerisin oma trajektoori, ja lähenesin neile kaarega vasakult, parv nihkus minu ees nüüd poolviltu paremale. Väga hea, parv.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.
Tellimine:
Postitused (Atom)