Käisin Tartu läänepiiri taga asuvate põldude ja elamurajoonide vahel jooksmas. Ühel kõrrepõllul nägin suurt vareseparve. Hakid, varesed ja rongad on minu jaoks alati olnud mingi imeliku külgetõmbega linnud. Seega keerasin kohe põllule ja jooksin nende poole. Parv tõusis laisalt lendu ja nihkus kümmekond meetrit eemale, et uuesti maanduda. Ma jooksin edasi nende poole, udupeened Nike'i isejooksjad lömastamas maavillast eesti söödavilja kõrt. Varesed kordasid protseduuri - tõusid õhku, ei viitsinud isegi kraaksatada, lihtsalt maandusid veidi maad eemal. Ma jooksin ikka nende poole, nemad jälle nihkusid. Natuke liiga vasakule minu arvates. Ma korrigeerisin oma trajektoori, ja lähenesin neile kaarega vasakult, parv nihkus minu ees nüüd poolviltu paremale. Väga hea, parv.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar