Ma hukkusin kolmanda sõjapäeva hommikul

Viimane reservõppekogunemise etapp on seljataga. Püssid on puhastatud ja tagasi kastides, aeg kokkuvõtteid teha.

See kolmepäevane madin, mis Uniküla metsades ja küngastel nüüd toimus, kujutas umbkaudu kahe kompanii kokkupõrget. Meie poolel osales vist oma 120-150 inimest, vastaspoolel võib-olla veidi vähem. Aga igatahes rahvast oli palju ja igal pool toimus kogu aeg midagi. Kaks korda käis meid õhust luuramas vaenlase kopter, üks kord soomukiks "kostümeeritud" veoauto. Õhku lasti väga palju lõhkeainet ja ära kulutati palju paukpadruneid. Magada sai kolme ööpäeva peale kokku vast neli tundi, pluss need lõputud tunnid laskepesas "nokkimist". Praegu tunnen ennast taas juba peaaegu inimesena.

Minu esimene tulevahetus toimus kohe esimesel öösel, s.t. vastu laupäeva. Mina ja jaoülem olime just lõpetanud oma vahetuse postil, ja liikusime tagasi laagri poole läbi öise metsa. Mets oli pime ja täiesti vaikne. Jaoülem hiilis ees, tal oli öövaatlusseade. Mina läksin umbes 10 meetrit tagapool. Oma öövaatlusseadmega tuvastaski ta ühte metsateed mööda lähenemas kolm meest (tegelikult neli, nagu hetke pärast selgus). Võtsime varjatud positsioonid, lasime neil läheneda ja hüüdsime tunnussõna esimese poole. Et äkki on omad. Tunnussõna teist poolt neilt vastuseks ei tulnud, vaid nad hakkasid hoopis ruttu varje poole liikuma. Selge, tegu on vaenlasega. Avasime tule ja mu pulss läks lakke. Praegu tundub, et ka mõttetegevus nagu lakkas. Kõmmutasime veidi teineteise poole, nad hakkasid meid paremalt tiibama. Ma olin ärevusest täiesti segane. Metsavaikusest sai hetkega põrgu täis pauke ja plahvatusi. Plahvatusi sellepärast, et nad hakkasid meie poole lõhkepakette pilduma. Kui üks minust viie meetri kaugusel plahvatas, küsis jaoülem: "Laseme jalga?". Ma ei vastanud. Ma vist isegi ei mõelnud. Ilma igasuguse koordinatsiooni ja katteta panin lihtsalt liduma. Sisuliselt ulatasin vastasele enda ja oma jaoülema seljad sildiga "Palume tulistada". Lahingutuhinas läks lihtsalt meelest, et üks peab katma, kui teine liigub. Aga noh, õppus ongi selleks et õppida. Järgmine kord olen loodetavasti juba targem.

Taandusime, kohtusime ühe teise jao võitlejaga (kelleks oli Tari). Ta oli teel sinnasamma postile, oma paarilisele appi. Mõtlesime veidi järgi. Andsime rühmaülemale olukorrast teada ja jäime käsku ootama.

Sellest hetkest oli mets nüüd hoopis teine koht. Poolkuu valguses oli kõik mustvalge, värve ei eristanud. Kõik oli väga vaikne, iga krõps ja nagin oli kaugele kuulda. Mu süda tagus nii kõvasti, et segas kuulmist. Mul oli kohutav hirm. Nähtavus oli selline, et vaikselt liikudes oleks võinud vabalt mulle 10 meetri lähedusse hiilida, ilma et ma oleks näinud. Kartsin kõike. Riided kahisesid, rakmed nagisesid. Kõrge pulss ajas hingeldama. Püüdsin hingeldust tagasi hoida, et paremini kuulda. Siis tekkis lämbumistunne. Ja üle selle kõige vasardas rinnus kohutav hirm. Hirm hirm hirm. Lämbumistunne ja hirm.

Siis tuli käsk, et me kahekesi peame saatma Tari postile. See tähendas, et peame liikuma tagasi läbi selle ala, kus mõnda aega tagasi olime tulevahetuses. Ma tundsin füüsilist vastikust selle vastu. Liikusime hiilides, suhtlesime käemärkidega ja äärmisel juhul sosinal. Oma tunnustuseks pean ütlema, et sain enda kontrollimisega suhteliselt hästi hakkama. Saatsime Tari ära, liikusime ise tagasi. Nägime ühel korral ka vastaseid - musti varje taeva taustal liikumas üle seljandikuharja. Kui lõpuks jõudsime oma rühma alale, oli tõeline pääsemise tunne. Siin võis end tunda jälle enam-vähem turvaliselt. Oli poolteist tundi aega magada, terve igavik. Siis tuli minna uuesti järgmisele postile. See tähendas kahte tundi istumist ja taas kohutavat hirmu. Palavikuline kuulamine ja samal ajal oli ka võitlus unega. Segu surmahirmust ja kohutavast unest on uudne tunne. Tavaliselt hirm ajab une ära. Aga kui see hirm kestab tunde, ja sul on tõsine unepuudus, siis on kõik võimalik. Kuulatasin ja iga krõbina korral kaalutlesin kas pöörata pead sinna suunda ja vaadata, või mitte? Pea keeramine tähendanuks riiete kahinat, mis antud kontekstis oli kohutav kära. Pealegi nägemismeelest polnud seal eriti niikuinii kasu. Kuidagi moodi pidasime siiski hommikul kella kuueni vastu ja saabus vahetus. Liikusime tagasi rühmaalale, saime 20 minutit magada ja siis läksime põhipositsioone mehitama. Üks öö jälle edukalt seljataga.

Teisel päeval andsime lahingu soomuki ja selle järel peale tungiva jalaväerühmaga. See oli kontrollitud lahing (s.t. algas ja kulges umbes vastavalt kompanii juhtkonna kavale). Peale esmast tulekontakti tõmbusime terve jaoga tagasi eelnevalt ettevalmistatud põhipositsioonidele, selle käigus möödusime teise jao liinist, sain jälle Tarile lehvitada. Kõva lahingukära kostis mõnda aega, siis vaenlane taltus mõneks ajaks. Saabus öö, ja sai isegi poolteist tundi magada, sel ajal kui ei pidanud parajasti olema postil või sidepunktis valves.

Pühapäeva varahommikul, veel pimedas, aga alustas vaenlane uue pealetungiga. Jäi mulje, et ümber kogu kompanii ala käivad lahingud, laske oli kuulda väga mitmetest suundadest. Meie kaks jagu (kokku võib-olla kaksteist meest pluss rühmaülem) võeti positsioonidelt ja seati mingit teeristi valvama. Oli juba peaaegu valge. Õige pea oligi vaenlane platsis, terve rühm, nende ülekaal oli oma kaks ühele. Kattegrupp asus meie pihta kõmmutama, samas kui ründegrupp kenasti küljelt peale liikus.

Panime vastu mis suutsime, aga ülekaal ja koordineeritud rünnak tegid oma töö. Olime risttules. Nüüd ma võin öelda, et olen ka lahingus hukkumise ära proovinud sest meid notiti viimse meheni maha.

Kollastes vestides instruktorid reinkarneerisid meie üksuse ja me jätkasime kompanii reservis. Selleks ajaks olin ma juba nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi - kolm päeva füüsilist koormust, ärevustunnet ja väga vähest und. Pluss surmasaamine. Külmunud puulehed krõbisesid saabaste all, kui me marssisime üle päikesetõusust ja härmatisest punaseks värvunud raiesmiku kompaniiplatsi poole. Me olime hingeldavad kummitused, kaks jagu surnud sõdureid, liikumas mööda männitüvedest seinte ning püssirohusuitsust ja udust tehtud katusega metsasihti. Eemalt vaadates meenutas see kirikulöövi. Suus oli nutuklomp. Tõusva päikese kiired moodustasid puuvõradest läbi tungides suitsu sisse pikki kiirtelehvikuid, väsimus tegi kergesti vastuvõtlikuks ja see kõik läks väga hinge.

Olime kompaniiplatsil, staabitelgist kostis pidevat telefonihelinat, lahingukära jõudis aina ligemale. Ma olin veendunud, et meie kompanii on kotti võetud ja hävitatakse. Mis tunne on, kui sa tead, et sul on jäänud veel võib-olla pool tunnikest? Me ronisime kompaniiplatsi kõrval olevale kõrgele künkale. Minu kõrval rühkis kompaniiülem isiklikult. Ma olin kindel, et läheme sinna mingit last standi võtma. Mul oli kaks salve laskemoona ja kolm lõhkepaketti. Otsisin paremat varjet ja murdsin veidi oksi, mis segasid nähtavust laskesektoris. "Siia me siis sureme?" küsisin 3. jao ülemalt, kes mu kõrval endale positsiooni ette valmistas. "Ei, siin me võidame!" Ta oli vana lahinguratsu ja võttis seda kõike optimistliku huumoriga, see tegi tuju veidi paremaks. See kõik on ju mäng, pole vaja nii emotsionaalselt võtta.

Peas vasardas ainuke mõte: mida ma reaalses olukorras teeksin? Sest praegu ma teadsin, et õhtul saan juba oma päris voodisse magama heita. Aga reaalses sõjaolukorras... Kas ma oleksin võimeline veel üldse funktsioneerima? Mina tunnen ennast peale kolmepäevast sõdimist tühjakspigistatud sidrunina. Ma suutsin ennast tagant sundida vaid niipalju, et mulle antud käsud täita. Meie vanaisad aga elasid niimoodi kuude kaupa. Ma olen hämmingus, kuidas nad suutsid. Kuidas sa suudad sellises situatsioonis veel mõelda, näidata initsiatiivi, tegutseda ja panna teisi tegutsema? Võtta vastu otsuseid, millest sõltub teiste inimeste elu? Hämmastav.

Kahjuks või õnneks küll olukord katkestati ajagraafiku kohaselt, enne kui vaenlane meieni jõudis. Seega ma ei tea, kuidas see oleks lõppenud. Vähemalt ei pidanud ma teist korda oma surma läbi elama. Saabus hoopis hommik, pakuti süüa, sai puhata ja hakata laagrit kokku korjama. Kuskil läbi udu oli peas ka ettekujutus dušist, oma voodist ja kuumast teetassist. Ootus oli magus.

Õhtul, kui meid oli Tartus formeerimispunktis laiali saadetud ja kogu üritus läbi oli, kõmpisin kodu poole. Vorm seljas, ka rakmed olid peale jäänud ja seljakott seljas. Mõtlesin, et käin Selverist läbi. Nägin küll välja väga räsitud. Aga mõtlesin, et ehk inimesed väga ära ei ehmata ja ei pahanda. Surfisin siis poeriiulite vahel, kui vastu tuli noor ema, kes lükkas sellest autokujulises ostukärus oma last. See roolis hoolega käru ja mind nähes hüüdis: "Emme vaata, sõjamees!" Ta läks nähtust millegipärast nii leili, et veel mitu minutit hiljem kuulsin ma kuskilt juurviljalettide vahelt lällamist: "Sõjamees, sõjamee-eees".

Kassiir ka naeratas leebelt.

Turvamees jälgis huviga.

Kui koju jõudsin ja peeglisse vaatasin, mõistsin nende emotsioonide põhjust. Maskeerimisvärvid olid mul endiselt näos.

Selveri sõjamees.