Teisipäev, Kiiev

Vaimustav öine rong tõi mind Varssavist Kiievisse. Rong, mille sees
oli kõik pruun ja kus vaguni peale oli kaks reisijat. Üks neist mina.
Keset ööd veeretati rong suurde angaari kus õlised päkapikud tõstsid
vagunid ükshaaval tungraudade peale ja vahetasid rattad. Võrguvahetus
Poola raudteevõrgust Ukraina oma vastu nõudis ka riistvaravahetust,
sest neil võrkudel on erinev rööpmelaius.
Leidsin siin ühe hosteli, kus öömaja maksab ainult €10. Ükski silt
selleni ei juhata, tulin aadressi peale kohale, otsisin maja, seejärel
trepikoja ja seejärel õige ukse. See asub lihtsalt ühes kesklinna
korteris. Kui ma pika edasi-tagasi tuiamise peale selle leidsin ja
lõpuks sisenesin, vaadati mind alguses veidi imelikult, et mis mõttes
keegi lihtsalt sisse tuli, ilma et oleks nädal aega ette bronninud ja
siis lasknud ennast lennujaamast ära tuua. Aga teenindus on igati
okei, siin on internet, pesuvõimalus ja mustanahaline ameeriklane kes
räägib kogu aeg. Nüüd juba umbes kümnendat tundi järjest. Kui ma linna
peale läksin, rääkis ta sellest, kui nõme on Ukraina. Kui ma tagasi
tulin, rääkis ta sellest, millised filmid talle meeldivad. Hetkel
räägib ta sellest, millist rolli mängib maailma poliitiikas Kanada jaa
nii edasi. Ta vaeseke on kuidagi sattunud siia õppima. Ilmselt peab ta
siin olema veel tükk aega. Paras talle :)
Tšernobõli tuur jääb vist ära. Saatsin laiali palju kirju, enamik
firmasid vastasid, et peab hullult pikka aega ette bronnima. Esimene
vaba slott oli 1. november. See eriti ei sobi, sest siis olen ma juba
Odessas, sest sain laevapileti 2. novembriks Odessast Istanbuli.
Praegu mõtlen, kas veeta nädalavahetus Kiievis või Odessas. Kui
kellelgi on soovitusi, andke teada.
Aga Kiiev on kuidagi... väga suur. Olen liiga kaua Eestis olnud ja
harjunud ära Tallinna ja Tartu suuruste kökatsitega. Kiiev on lihtsalt
massiivne. Kõmpisin umbes viis minutit, püüdes MÖÖDUDA ühest majast!
Läksin alla mingisse tunnelisse, et saada teisele poole ühte tänavat
ja avastasin ennast kaubandusvõrgust. Seal, kus mõistuse kohaselt
oleks pidanud olema väljapääs tänavale, algas suur mitmekorruseline
virukeskus eskalaatorite ja lõhnava kosmeetikaosakonnaga. Üleni maa all! Lõpuks, kui suutsin sellest kõigest väljuda, olin maapealse arvestuse kohaselt jõudnud eiteakuhu.
Metrood ma pole veel julgenud proovida. Siin-seal maa all on
pendeldavad uksed, kust tuleb juba metroo lõhna, aga ma jätan selle
homseks. Wikitraveli kohaselt on siin ka maailma sügavaimal asuvad
metroojaamad ja pikimad eskalaatorid. Nostalgialaks
lapsepõlvetrippidest Moskvasse ja Leningradi saab ilmselt olema tugev.
Praegu jätan vaese ameeriklase siia vatrama ja kaon ise öise Kiievi
peale fotokaga sihitult tuiama.