Bahraini lennujaamas

Praeguseks on Iraan läbi. Istun Bahraini lennujaamas, sest veebisait, kust ma pileti ostsin, arvas et Bahraini kaudu on kõige parem Delhisse lennata. See veebisait teab ilmselt maailma lennuliinidest rohkem kui ükski inimene, sest tal on terve andmebaas peas. Niisiis pidin teda uskuma.

Nii et mingisuguse veebisaidi ja andmebaasi tõttu olen ma riigis, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi. Moodsad ajad. Lennuk oli Euroopa oma, lennufirma Bahraini Kuningriigi oma, üks stjuuardess soomlanna, mina eestlane, reisijad iraanlased. Ja kirsiks jäätise peal võttis siin lennujaamas mind vastu kahemeetrine jõuluvanakuju ja "Jingle bells". No häid jõule tõesti!

Lennu ajal tuli kõlaritest araabiakeelseid teadaandeid. Tänu Hollywoodi propagandale on valge lääne inimese jaoks see, kui araabia keel ja lennukid esinevad ühes ja samas situatsioonis, väga tugeva terrorismi-konnotatsiooniga. Sestap panin pleieri pähe ja kuulasin Chalice'i.

Olin 5000 m kõrgusel kuskil pimeda Pärsia lahe kohal, mu pea kohal lõunamaa tähtkujud ja all sähvis äike. Aga Chalice tekitas ikkagi natuke sellise tunde, et ma olen kodus (aitäh, Jarek!). Ma igatsen praegu väga oma armast külma ja sopast Tartut. Igatsen oma inimesi, oma keeles rääkimist. Sõprusi, mis kestavad kauem kui ühe õhtu või neli-viis päeva.

Tunni aja pärast viib lennuk mu Delhisse ja sealt hiljem Nepaali. Ma ei mäleta enam seda, kuidas ma Eestist lahkusin. Aga olen alles kuu aega teel olnud. Maakera kumerusest on enamik veel ees, aga näe, juba igatsen koju.

Päris suur on see meie planeedike.

Shiraz

Need autorongk2igud osutusid ikkagi pulmarongk2ikudeks. Olen veidi pettunud, lootsin midagi huvitavamat. Aga tegelikult on loogiline, et pulmarongi tehakse 66siti. P2eval ei oleks see Iraani liikluses lihtsalt v6imalik. Seismist oleks rohkem kui s6itmist, ilmselt m6lgitaks 2ra ka v2hemalt paar-kolm autot. Ja Esfahan on nii ilus koht, et pool Iraani k2ib seal abiellumas.

Tegin vahepeal ulja m2giretke, olen nyyd n2inud loojuva p2ikese veripunast helki Zagrose lumistel tippudel ja v6in 6nnelikuna surra (aga niipea veel ei tahaks). Liikusin l2bi m2gede Esfahanist Shirazi. Siin passin nyyd kuni laup2evani. Uudiseid on ka pressifrondilt: kirjutasin Ekspressi reisilisale artikli rongis6idust ja Go Discoveryle sellestsamast m2giretkest. Millal nad ilmuvad, ei tea 6elda. Ma hoiaks silma peal, aga siin ajaleheputkades ei myyda kumbagi v2ljaannet.

Elasin siiani soliidses hotellis, mida pidav vanah2rra ilmselt p2rines revolutsioonieelsest ajast. Ta oli v2ga suursugune, osutas mulle pidevalt rituaalsete liigutustega teed ja r22kis 2gedat lordilikku inglise keelt. Kui ma kysisin, kas hotellis ka internetiv6imalus on, oli ta lausa solvunud:
"But sire! This is a hotel, is it not? Therefore we most certainly have internet."
Tjah, tore hotell oli. Aga kallis, sestap kolisin k6ledasse ja kylma peldikusse, mis on 500 m eemal ja poole odavam.

Tegelikult ma tahtsin elama minna Automaadivendade Ordu yhikasse, aga Automaadivendade Ordul on t2na just mingi aastap2ev, seet6ttu on kogu Iraani Automaadivennad v2ga elevil ja yhikas suletud. Automaadivendade Orduks nimetan ma seda asutust: Islamirevolutsiooni Valvureid, see on siis segu Kaitseliidust, hiiglaslikust 2rikorporatsioonist ja usulisest liikumisest. P2ris hirmus, kas pole. Aga nad peavad Shirazi odavaimat 66maja (voodikoht on 20 kr), kus elavad p6hiliselt palver2ndurid. Oleks mulle sobinud ilusti, aga * v6tku. Neid ja nende aastap2eva. T2naval sebib palju noori laigulises mundris poisse, kes lehvitavad rohelisi islamilippe ja on r66msad. Lisaks tahavad nad k6ik minuga suhelda, aga see pole Iraani oludes midagi erilist. Siin tahavad k6ik kogu aeg igal pool v2lismaalastega suhelda. Pleier aitab siinkohal v2ga h2sti, sest siis ma lihtsalt ei kuule neid.

Fotol olen ma mingis pisikeses Iraani m2gikylas koos paari noore terroristiv6sukesega. Me ei osanud eriti teineteise keelt, aga kalale kutsusid nad mind sellegipoolest.

Esfahan ja Ir4n H4xx0r

Sain Iraani valitsuse internetitsensuurist jagu. Selleks tuleb
k2ivitada pisike exe-failike nimega UltraSurf. Internetist seda
t6mmata ei saa, sest vastav sait on... noh... blokeeritud. Aga kui
kysida, siis umbes iga teine noor inimene v6ib selle sulle m2lupulga
peale kopida. J2rjekorde n2ide sellest, et keelud ja tsensuur on
m6ttetud asjad. Nad ei saavuta midagi, muudavad lihtsalt inimeste elu
ebamugavamaks.

Esfahan on muidu kift, rahvas on sama 2ge, aga liiklusummikud ja
reostus pole nii hullud, kui Teheranis. Elame peat2nava 22res ja
6htuti umbes 10-12 vahel on siin selline komme, et jube pikk rongk2ik
autosid s6idab m66da peat2navat edasi-tagasi, inimesed autodes
pasundavad, lasevad k6vasti muusikat ja huilgavad. Vahest on m6ni auto
ka lilledega kaunistatud, vahest s6idab rongk2igu l6pus vilkuritega
politseiauto ja hyyab valjuh22ldist midagi farsi keeles. Ma pole veel
aru saanud, kas politsei yritab neid korrale kutsuda v6i vastupidi,
osaleb rongk2igus. Ja mis rongk2ik see selline yldse on. Oleks ma
Eestis, arvaks et pulm. Aga see toimub igal 6htul. Pealegi siin on
Iraan. See rahvas siin v6ib niiv6rd r66msameelselt t2histada n2iteks
seda, et 6htu j6udis k2tte v6i seda, et naabert2nava Mehrat sai
hakkama jube maitsva kebabiga. Neist v6ib k6ike uskuda.

T2na 6htul pyyan v2lja uurida, mis v2rk on. Sest kuna nad mu
hotelliakna alt iga kymne minuti tagant m66da s6idavad, siis magada
niikuinii ei saa.

ps - pilte ikka yles panna ei saa. Internet on flickri jaoks liiga aeglane.

Teheran sai läbi

Oli täiesti hull. Meid adopteerisid kaks neidu, kellele ma mõttes andsin nimeks Õed Segased. Nad sisustasid ära kogu meie aja. Vedasid meid autoga ringi, toitsid, lahutasid meelt, jagasid infot. Istusime nendega restoranides, kohvikutes, liiklusummikutes ja parkides. Põhimõtteliselt polnud meil endal vaja enam mitte millegi pärast muretseda, kõik tehti ette ja taha ära. Uskumatu.

Õed Segased on nad sellepärast, et üks (Anusha) ei osanud eriti inglise keelt, aga juhtis autot nagu segane. Ise ta ütles, et nagu Schumacher. Ma arvan siiski, et nagu segane. Aga siin on kõik juhid sellised. Teine (Hourieh) oskas inglise keelt veidi, aga mitte eriti palju, arvestades, et ta töötab inglise keele õpetajana. Ja oma vähest keeleoskust kasutas ta suht segase jutu ajamiseks.

Iraan on siiani mulle õpetanud:
- Keelebarjäär ei tähenda, et suhelda ei saaks. Vabalt saab: kehakeele, käte, häälitsuste ja telepaatia abil.
- Alkoholikeeld ei tähenda, et pidutseda ei saaks. Need inimesed siin pidutsevad kaine peaga hullemini kui eestlased purjus peaga.
- Riietumist puudutavad sundused - vähemalt põlvedeni ulatuv mantel ja kaetud juuksed - ei tähenda, et naised ei või ilusad välja näha. Siin ringi vaadates saad aru, et taljesse liibuva lõikega mantlis ja pearätiga naisterahvas võib väääga seksikas olla.

Aga kõik "ebasünnis" (ehk see, mis puudutab muusikat, pidutsemist ja üldse enese hästi tundmist) käib muidugi suletud akende ja ettetõmmatud kardinate taga. Ja keset pidu võib keegi sulle muu jutu seas poetada, kuidas politsei teda suviste valimisjärgsete demonstratsioonide ajal puukaigastega peksis või kuidas tema kõrval seisnu kuuli sai. Politseid on siin kahte tüüpi - bad police ja good police. Institutsionaalsetest tagamaadest ma pole aru saanud, aga bad police liigub põhiliselt öösiti. Tean, et kui bad police on läheduses, siis ei tohi eriti midagi teha. Peab seisma, kõndima või istuma ja vaatama sirgelt enda ette. Siis ei juhtu midagi halba. Good police on seevastu väga abivalmis. Ükskord alustas good police meiega ise juttu, küsisid et kust oleme ja nii edasi, aretasid sellist tavalist turistidialoogi. Ja jutu lõpetuseks andsid meile igaleühele suhkrutüki. Politsei jagab suhkrut! No ma ei tea :)

Selline koht on siis see Iraan. Ma armun iga päevaga järjest rohkem ära. Ainsaks negatiivseks asjaoluks on Teherani kohutavalt reostatud õhk ja tohutud liiklusummikud, suure osa ajast veetsime seal ühest kohast teise liikudes, kas siis metroos, Segaste Õdede autos või mõnes taksos. Aga Teheran on nüüdseks õnneks seljataga.

Nüüd on meie rongi peal moodustunud kolmesest seltskonnast jäänud alles kaks - Pier (itaallane) sõitis tagasi Türki. Kurdistan on talle millegipärast väga hingelähedane ja ta läks sinna mingit fotoreportaaži tegema. Meie Francisega jätkame Iraani lainel. Kirjutan seda praegu bussis teel Esfahani poole. Francis nokib mu kõrval magada. Kui interneti leian, siis postitan ära kah.

PS - Kõik kes te loete seda blogi facebooki kaudu, teadke et facebook on Iraanis blokeeritud ja ma ei saa teile vastata (kuni ma ei leia häkki, millega blokist mööda saab). Flickr on kah blokeeritud, sestap ei ole ma saanud ka uusi fotosid üles panna. Tuleb kannatada Indiani (poolteist nädalat veel).

Teheran

Rong jäi umbes 10h hiljaks, seega kestis sõit Istanbulist Teherani kokku 84h. Türgi territooriumil sõitis rong enamasti umbes 50 km/h, seega tunne oli väga kodune (nagu Edelaraudtee). Sellest sõidust võiks eraldi postituse teha, aga uued muljed tulevad aina peale ja ma lihtsalt ei jõua kõike üles kirjutada kahjuks.

Igatahes oleme nüüd Teheranis ja peale esimest päeva olen ma täiesti vapustatud. Inglise keeles on hea väljend: "Can't get one's head around smth." No praegu on nii, et I just can't get my head around this place. Ma mõtlen Iraani tervikuna. Ja eriti siinseid inimesi. Kuidas saab olemas olla nii siiralt ja otsekoheselt heatahtlik, uudishimulik ja külalislahke rahvas? Miks nad on olemas? Kust nad tulid?

Me olime Teheranis viibinud alla kuue tunni, kui meil oli juba neli telefoninumbrit, kuhu helistada, kui peaks abi vaja olema, kui tekib mingeid küsimusi või on lihtsalt jututuju. Sõbraks saamiseks piisab siin sellest, kui minna tänaval kelleltki juhiseid küsima või mõnikord ka sellest, kui lihtsalt kellelegi möödudes otsa vaatad. Kohe alustatakse juttu ja sõbrunetakse. Meie õhtu lõppes sellega, et olime ühe perekonna pool kodus, sest me arutasime poes omavahel inglise keeles kust leida pudelivett ja üks neiu küsis, kas ta saab meid aidata. Sai küll aidata - otsis meile selle pudelivee, jalutas ja jutustas meiega tund aega mööda Teherani tänavaid ja lõpuks viis enda poole koju, kus tema perekond pakkus teed, puuvilju, datleid ja kooki, tema noorem õde mängis meile trummi ja et sellest jäi väheks, kutsuti kohale muusikaõpetaja, kes esitas pisaraidkiskuvalt ilusa traditsionaalse ballaadi mingil kolmekeelsel poognaga iraani pillil.

See, et meid õhtu lõppedes autoga tagasi hotelli viidi, oli juba täiesti loomulik. Polnud lihtsalt võimalik, et asjad oleksid saanud kuidagi teistmoodi minna, sest hotell asus tõesti Teherani teises otsas. Perenaine nõudis tungivalt, et me igaüks võtaksime kaasa ka kotitäie datleid. Me ei jaksanud enam vastu vaielda :)

Muud huvitavat juhtus niipalju, et surusime kätt Iraanis ja kogu maailma šiiidi kogukonnas väga püha mehega, sest sattusime lihtsalt mingisse mošeesse sisse astuma. Mošees oli väga tšill atmosfäär. Laed ja seinad olid kaetud peegelmosaiigiga, kogu ruum oli heledasti valgustatud ja inimesed siin-seal põlvitasid palves. Ruumi ühes otsas istus kõrge trooni otsas mingi vanamehenäss (ehk mulla) ja rääkis mikrofoni sisse mingit farsikeelset juttu. Tema ümber istusid olid poolkaares härdad kuulajad. Hiljem nad ka laulsid midagi, nii et pisarad silmas. Istusime seina äärde maha, sest ei tahtnud inimesi väga segada. Aga ikka tuli mingi mees, tutvustas ennast ja küsis, kust me oleme (praegu on meid kolmene seltskond, kes rongi peal moodustus: mina Eestist, Pier Itaaliast ja Francis Quebecist - muide umbes pooled inimesed siin isegi teavad Eestit, uskumatu). Ajasime temaga veel veidi juttu, kuni mulla lõpetas oma rituaali. Siis ta vabandas end hetkeks, ütles et tutvustab meid mullale ja läks mullaga rääkima. Selle peale liikus mulla meie juurde, kogu mošeetäis rahvast hardas austuses tema järel (omavahel trügides, sest igaüks tahtis mullale lähemale pääseda). Meid filmiti ja pildistati mobiilidega, ja mulla hakkas meile läbi oma tõlgi rääkima. Kõigepealt vabandas, et ta inglise keelt ei oska, ja siis ütles mitmel erineval moel, et oleme siin linnas tema külalised, kui meil peaks vaja olema toitu, öömaja, raha, sõpra, abi jumalasõna osas või ükskõik mida muud, siis me ainult öelgu talle. Ülejäänud rahvas noogutas innukalt kaasa ja ma olin kõigest sellest nii liigutatud, et ei osanud muud, kui tammuda jalalt jalale, korrutada totakalt "Very nice, thank you!" ja mõelda, et mu sokid peale kolmepäevast rongisõitu vist haisevad väga.

Hiljem selgus, et see mulla polegi mulla, vaid lausa ajatolla, tema nimi on Amjad ja ta on tõeliselt sõbralik ja suure vaimuga mees, seda võin ma nüüd öelda. Temast lihtsalt kiirgus seda.

Kui ma Indiasse esimesest silmapilgust armusin, oli see selle maa tohutute mastaapide, demograafilise ja sotsiaalse olukorra ning psühholoogiliste ja spirituaalsete reaalsuste paljususe tõttu.

Praegu, peale esimest õhtut Iraaniga, on mul taas tunne, et ma olen armunud. Aga seekord elanikkonda, lihtsalt inimestesse siin. Eks vaatame, mis tulevik toob. Praegu on alles esimese päeva õhtu ja seda kõike on olnud nii palju, et ma nüüd lihtsalt panen pastaka käest, sest olen rampväsinud.

Head ööd!

Vallutasin Aasia

Peale kahte lühikest luureretke Aasia poolele kolisin eile lõplikult
siia. Vahepeal oli siis selline situatsioon, et ise viibisin Aasias,
mu seljakott aga hostelis Euroopas. Nüüd aga olen Euroopa tolmu
saabastelt pühkinud ja ilmselt ei jõua kodumandrile tagasi enne
kevadet.
Istanbuli kohta niipalju, et kui tahate linna, milles oleks paras
ports eksootikat aga mis oleks siiski suht euroopalik, siis tulge
siia. Aga arvestage, et see on elanike arvult maailmas suuruselt viies
linn. Ja oma suuruse tõttu ei ole ta nii odav, kui "vähearenenud"
Türgi kohta võiks oletada. Eriti kehtib see alkoholi kohta, millele
Türgi on kehtestanud väga kõrged maksud. Samas eestlasele ikkagi
täiesti talutav. Ööelu on siin see-eest selline, et Zavoodi tihedusega
kokkupakitud pidu käib 4-5 kvartali suurusel territooriumil. Tõsiselt,
püüdsin sellest mäsust risti läbi minna, oi kui kaua aega läks.
Praegu elan Koray nimelise noormehe keldrikorteris Aasia poolel
Kadiköy linnaosas. Noormees ise läks sõbra juurde, sest kahekesi siia
elama ei mahu. Vaat selline külalislahkus. Küll aga jättis ta mulle
oma koera. Mängime ühe kollase plastmassrõngaga ja ma loen talle
Orwelli "Loomade farmi" ette.
Muide, ma mõtlen, et peaksin "Loomade farmist" enne Iraani piiri lahti
saama. Tõenäoliselt on see Iraanis keelatud raamat ja võib piiri peal
jamasid tekitada. Vähemagi pärast on inimesi Iraanis vangi pandud -
näiteks vales kohas pildistamise eest. Nõukogude Liidu kasvandikuna ma
umbes tean, kuidas need asjad toimivad. Lapsena nägin "Loomade farmi"
käsitsi trükitud eestikeelset tõlget kiirköitja vahele köidetuna ja ei
mõistnud, miks peaks selline tore loomadega raamat keelatud olema.
Kuidagi veider on mõelda, et ma kardan raamatut üle piiri viia.
Raamatut?!! Raamat kui keelatud aine. Jabur.
Kui tsensuurist rääkida, siis internet on Türgis tsenseeritud.
Avastasin selle, kui püüdsin vaadata üht youtube-i videot. Kogu
youtube on "decision no 2008/402". Selle peale guugeldasin pornot ja
ennäe - enamik pornosaite kah blokeeritud. Elagu valitsused, kes
otsustavad inimeste eest, mis meile hea on!
Igatahes, rongipilet Teherani on ostetud, kolmapäeva õhtul asun teele.
Vahepeal on väike laevasõit üle Van-i järve Ida-Türgis, kuid üldiselt
kestab rongisõit kolm ööpäeva. Millega on kõige parem liiprite maitset
suust peletada?

Puhkan Istanbulis

Eelkõige puhkan blogimisest. Seetõttu ei viitsi praegu kirjutada.
Kuulsin ja nägin pilti, et Eestis tuli lumi maha. Mind tabas
koduigatsus. Hoidke mu Eestit hästi!

Vahelduseks pilte

Reisi pildigalerii tekib tasapisi siia:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157622607583529/

Osad vajavad ilmselt timmimist ja kommentaare, aga kõik see tuleb kunagi hiljem.

Rahvastevaheline ühendus lõpuks ometi leitud!

Palun teatage kohe ÜRO-le: leidsin rahvastevahelise ühenduse! See asub
Odessa ja Istanbuli vahel kurseeriva reisilaeva M/S "Caledonia"
pardal! Vaata fotot. Kes oleks osanud arvata :)

Muid uudiseid laeva pardalt: ümberringi on meri! Ja midagi peale mõne
vahest mööduva laeva näha ei ole. Laev ise on umbes sama suur kui
Hiiumaa praam, siin on üks inimtühi "Disco Bar" (kui välja arvata
baarmen/dj) ja üks koht kus istuda ja telekat vaadata ja muud nagu
polegi. Suurema osa ajast veedan seega oma kajutis või üle koridori
ameeriklaste kajutis (sõbrunesin siin ühtedega). Mobiililevi keset
Musta merd ei ole, aga üks Ukraina operaator pakub mingit
erikuraditelefoniteenust (satitelefoni?). Wifit pakutakse ka, aga
selle kiirus on umbes täpselt nii suur, et mulle tundub et andmeside
käib läbi selle sama erikuraditelefoniteenuse (satitelefoni?). 1 tund
internetiühendust maksab 5 USD, maksta tuleb administraatori kätte.
Siis administraator helistab kuhugi, mõne minuti pärast tuleb üks onu
ja viib su paar korrust kõrgemale, mingisse aparaate täis tuppa ja
trükib mingist kassatšekiaparaadist välja paberi, kus on sinu
kasutajanimi ja parool. Teenindus on siin väga sõbralik ja
personaalne.

Toitlustuskorraldus on siin ka ainulaadne. Ettenähtud kellaajal
hüütakse kõlaritest midagi arusaamatut, mille peale inimesed kogunevad
söögisaali ja kõik istuvad endale ettenähtud ja piletil ära märgitud
numbriga lauda. Lauas istub neli inimest ja kõik siis niimoodi söövad.
Samal ajal tuleb ka sotsiaalne olla ja oma lauakaaslastega vestlust
purssida. Kes mis keelt parajasti oskab. Nurgast jälgib toimuvat
ohvitseride laudkond. Sellist korraldust olen ma veel näinud
Titanicu-ajastut kujutavates filmides, mujal mitte. Päris äge.

Kõik reisijad pidid käima ka laevaarsti visiidil. Laevaarst küsis et
kuidas elu läheb, kuhu reisida on plaanis ja ega seagripisümptomeid
pole täheldanud. Selline muhe vanamees, ütles et väga naudib oma tööd,
saab palju vestelda. Kuigi mulle tundub, et seda lõbu on tal ainult
selle seagripipaanika ajaks.

Nagu oodata võis, on siin põhiliselt ukrainlased ja türklased, kuid
nagu igal pool, on ka siin peale minu veel mõned backpackerid. Üks on
Austraaliast ja kaks nagu eelpool nimetatud USA-st. Üks neist on ka
Eestis käinud, ja esimese asjana mainis ta Eesti naiste ilu - nii et
Eesti naised, olge meelitatud, isegi keset Musta merd pean teile
komplimente edastama. USA poisid said omale lauanaabriteks 40-aastased
usbekitarid, kes on vastupidiselt, mitte nii ilusad ja vaeseid
ameeriklasi agarasti oma kajutisse kutsuvad.

Minu kajutikaaslasteks on üks arusaamatut päritolu noormees, kes
räägib vene keelt, aga enamasti on kuhugi kadunud või magab oma
voodis. Teine on St. Peterburis elav venelane, kes on teel
Kinshasha-sse, kus teda ootavad mootorrattad ja sõbrad. Lähevad umbes
kuuajasele Aafrika-tuurile. Käib iga aasta umbes taolisel reisil. Vaat
selline mees. Eestlasi fašistideks ei pea, aga gruuslasi peab
augustisõja algatajateks küll. Et me temaga nende teemadeni üldse
jõudsime, tähendab muidugi seda, et me jõime koos viina
(tema+ameeriklased). Ja noh saimegi sõbraks. Ja ühtlasi panime paika
Putini, Obama, bin Ladeni ja muud olulised maailmaajaloolised
küsimused. Üldiselt suht mõistlik tüüp.

Kuna siin eriti midagi teha pole, siis tänan õnne, et leidsin enne
lahkumist Odessast raamatupoe, kus müüdi umbes kümmet ingliskeelset
raamatut. Ostsin kolm neist ära: Mario Puzo "Ristiisa", Orwelli
"Animal farm" ja Burroughs "Gods of Mars". Tiiatriin - Gaimani polnd.
Ühel ameeriklasel nägin ka "Catcher in the Rye'd", ilmselt võtan selle
talt varsti laenuks. Ristiisa sain just praegu läbi, aga lugemist
õnneks niisiis veel jätkub.

Sellega lõpetan oma ettekande Mustalt merelt, rahvastevahelist
ühendust kandvalt kruiisilaevalt M/S "Caledonia"!

Apokalyptilised tervitused seagripipealinnast!

V2lit66d j2tkuvad. Neegervenelase nimi on Ben. Tema ema on venelanna,
kes putkas N6ukogude piiride avanedes USA-sse. Emaga on Benil mingi
probleem. Ja yhel hommikul kell 6 otsustas ta hakata seda probleemi
telefoni teel lahendama. Ta tegi seda samas toas, kus me ylej22nud
magada pyydsime. Konstrueerisin m6ttes juba mahlast lauset, millega
teda kostitada, aga siis tabasin, et ma tulin maailmasse ju selleks,
et seda kogeda, mitte selleks et siin ymberkorraldusi teha. Seega
j2tsin situatsiooni sekkumata (wu wei) ja lihtsalt lamasin edasi.
Lamasin ja kuulasin, kuidas neeger oma teiselpool planeeti asuva emaga
tylitses. L6puks l2ksid nad v2ga tylli ja Ben pani toru 2ra. Elamus
missugune.

K6rvalvoodisse laekus yks ukraina juurtega ameerika chikk, kelle
vanemad elavad Tallinnas. Kui ta kuulis et ma olen Eestist, hakkas ta
minuga kohe vene keeles suhtlema ja v6ttis v2lja pudeli Vana
Tallinnat. No ait2h :) Aga chikk on lahe, teeb mingit kunstiasja ja
reisib ringi. R2ndlind nagu mina, ainult et on leidnud omale sellise
t66, mida saab reisi k6rvalt teha. Peaks omale ka mingi sellise
rahateenimisvariandi leidma. Kas kellelgi on t66d pakkuda? Oskan
k6ike, mida ei oska, selle 6pin kohe 2ra :)

Mind yldiselt turistiv2rk eriti ei huvita, pyyan selle asemel kogeda
seda sama, mida kohalikud. Aga laup2eval proovisin siiski ka t2iega
turisti panna, ehk siis k2isin vaatamas yhte vaatamisv22rsust. Siin on
tohutu Suure Isamaas6ja memoriaal, umbes nagu Maarjam6isa oma
Tallinnas, aga noh Kiievile kohaselt mastaapne. Ehe n6ukogude
sotsrealism, stiililiselt kuulub samasse perekonda Maarjam6isa ja
pronkss6duriga. Ilmselt on kogu Ida-Euroopa taolisi asju t2is.
K6ndisin nende t66liste ja talupoegade ja s6durite bareljeefide vahel,
kuulasin k6laritest l2rtsuvaid venekeelseid veliikaja voina laule ja
syda l2ks pahaks. Rezhiim n2ljutab k6igepealt tahtlikult ja
ettekavatsetult paar miljonit inimest surnuks, siis paiskab elluj22nud
m6ttetusse ja k6ikeh2vitavasse s6tta ning seej2rel pystitab nendele
samadele inimestele memoriaali. Taoline ajaloo iroonia ei mahu minu
sisse lihtsalt 2ra, see tahtis v2lja tulla ja m6tlesin juba t6siselt,
et pean kuskil p66sa taga k2ima. Komberdasin siiski kuidagi metroosse
ja s6itsin tagasi linna.

J2rgmiseks oli plaanis Tshernob6li muuseumi minna, aga olles veidi
selle ukse peal k66lunud, sain aru et sellist muuseumiformaadis
konserveeritud masendust ei ole mulle juurde kyll vaja. Juba fuajees
oli mingi Hiroshima laste joonistus ja see m6jus masendavalt. J2tsin
muteerunud looted ja fotod plahvatanud reaktorist vaatamata ja l2ksin
hoopis linna peale fotojahile. K2isin linna peal ja all ringi (olen
metroosse j2tkuvalt armunud), kl6psisin pilte ja sain pidevalt
pragada. Metroos on millegip2rast nii, et kui paariks minutiks kuhugi
pildistama j22d, tuleb kohe mingi vormis t2di ja ajab su minema. Jube
tyytu, ma ei saa aru, mis neil pildistamise vastu on. Pidin tegutsema
mobiilselt.

Eile m2rkasin esimest korda neid seagripi-inimesi, kes kirurgimaskiga
ringi k2ivad. Uudistes on, et l22nepoolsed oblastid on
liikumiskeeluga. T6mbasin kaardi peal vastavad oblastid maha - nendega
on nyyd siis yhel pool. 6nneks Kiiev ja Odessa on okei. Aga koolid
olevat siiski suletud ("pikendati koolivaheaega") ja avalikud yritused
olevat kah 2ra j2etud (kuigi k2isime eile jalkamatshil, Kiievi Dynamo
vs Lvovi Karpati - ja Lvov on selle nii6elda epideemia keskmes).
Loodan et liikuda ikka lubatakse, v2hemalt rongipilet Kiievist
Odessasse mulle myydi. Rong v2ljub paari tunni p2rast. Praegu olen
Kiievi vaksalis ja kirjutan internetikohvikust seda sissekannet
(sellep2rast polegi t2pit2hti, vabandan).

Infoteadustaja kuulutab iga natukese aja tagant mingite rongide
saabumisi ja v2ljumisi, aegajalt kostab ka s6na "epidemia". Mu ukraina
keel ei v6imalda kahjuks teate sisust aru saada. V2ga p6nev.

T2na siis j2lle rongiuni.