Odessa ja Istanbuli vahel kurseeriva reisilaeva M/S "Caledonia"
pardal! Vaata fotot. Kes oleks osanud arvata :)
Muid uudiseid laeva pardalt: ümberringi on meri! Ja midagi peale mõne
vahest mööduva laeva näha ei ole. Laev ise on umbes sama suur kui
Hiiumaa praam, siin on üks inimtühi "Disco Bar" (kui välja arvata
baarmen/dj) ja üks koht kus istuda ja telekat vaadata ja muud nagu
polegi. Suurema osa ajast veedan seega oma kajutis või üle koridori
ameeriklaste kajutis (sõbrunesin siin ühtedega). Mobiililevi keset
Musta merd ei ole, aga üks Ukraina operaator pakub mingit
erikuraditelefoniteenust (satitelefoni?). Wifit pakutakse ka, aga
selle kiirus on umbes täpselt nii suur, et mulle tundub et andmeside
käib läbi selle sama erikuraditelefoniteenuse (satitelefoni?). 1 tund
internetiühendust maksab 5 USD, maksta tuleb administraatori kätte.
Siis administraator helistab kuhugi, mõne minuti pärast tuleb üks onu
ja viib su paar korrust kõrgemale, mingisse aparaate täis tuppa ja
trükib mingist kassatšekiaparaadist välja paberi, kus on sinu
kasutajanimi ja parool. Teenindus on siin väga sõbralik ja
personaalne.
Toitlustuskorraldus on siin ka ainulaadne. Ettenähtud kellaajal
hüütakse kõlaritest midagi arusaamatut, mille peale inimesed kogunevad
söögisaali ja kõik istuvad endale ettenähtud ja piletil ära märgitud
numbriga lauda. Lauas istub neli inimest ja kõik siis niimoodi söövad.
Samal ajal tuleb ka sotsiaalne olla ja oma lauakaaslastega vestlust
purssida. Kes mis keelt parajasti oskab. Nurgast jälgib toimuvat
ohvitseride laudkond. Sellist korraldust olen ma veel näinud
Titanicu-ajastut kujutavates filmides, mujal mitte. Päris äge.
Kõik reisijad pidid käima ka laevaarsti visiidil. Laevaarst küsis et
kuidas elu läheb, kuhu reisida on plaanis ja ega seagripisümptomeid
pole täheldanud. Selline muhe vanamees, ütles et väga naudib oma tööd,
saab palju vestelda. Kuigi mulle tundub, et seda lõbu on tal ainult
selle seagripipaanika ajaks.
Nagu oodata võis, on siin põhiliselt ukrainlased ja türklased, kuid
nagu igal pool, on ka siin peale minu veel mõned backpackerid. Üks on
Austraaliast ja kaks nagu eelpool nimetatud USA-st. Üks neist on ka
Eestis käinud, ja esimese asjana mainis ta Eesti naiste ilu - nii et
Eesti naised, olge meelitatud, isegi keset Musta merd pean teile
komplimente edastama. USA poisid said omale lauanaabriteks 40-aastased
usbekitarid, kes on vastupidiselt, mitte nii ilusad ja vaeseid
ameeriklasi agarasti oma kajutisse kutsuvad.
Minu kajutikaaslasteks on üks arusaamatut päritolu noormees, kes
räägib vene keelt, aga enamasti on kuhugi kadunud või magab oma
voodis. Teine on St. Peterburis elav venelane, kes on teel
Kinshasha-sse, kus teda ootavad mootorrattad ja sõbrad. Lähevad umbes
kuuajasele Aafrika-tuurile. Käib iga aasta umbes taolisel reisil. Vaat
selline mees. Eestlasi fašistideks ei pea, aga gruuslasi peab
augustisõja algatajateks küll. Et me temaga nende teemadeni üldse
jõudsime, tähendab muidugi seda, et me jõime koos viina
(tema+ameeriklased). Ja noh saimegi sõbraks. Ja ühtlasi panime paika
Putini, Obama, bin Ladeni ja muud olulised maailmaajaloolised
küsimused. Üldiselt suht mõistlik tüüp.
Kuna siin eriti midagi teha pole, siis tänan õnne, et leidsin enne
lahkumist Odessast raamatupoe, kus müüdi umbes kümmet ingliskeelset
raamatut. Ostsin kolm neist ära: Mario Puzo "Ristiisa", Orwelli
"Animal farm" ja Burroughs "Gods of Mars". Tiiatriin - Gaimani polnd.
Ühel ameeriklasel nägin ka "Catcher in the Rye'd", ilmselt võtan selle
talt varsti laenuks. Ristiisa sain just praegu läbi, aga lugemist
õnneks niisiis veel jätkub.
Sellega lõpetan oma ettekande Mustalt merelt, rahvastevahelist
ühendust kandvalt kruiisilaevalt M/S "Caledonia"!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar