Mungad

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.