Nepaal ja eesti keele piir

Kuna ma armumise-sõna kasutasin Iraani kohta ära, siis Nepaali kohta mul enam sõna pole. Reisisin poolteist kuud ja nüüd siis lõpuks jõudsin eesti keele piiridest väljapoole. Alguses, kui Nepaali jõudsin oli kõik veel korras. Kathmandu on eesti keeles kirjeldatav: kõige õigem väljend selle kohta oleks "Maailma segunemispealinn". Et Nepaal oli 1951. aastani välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on Kathmandus väga palju sisuliselt keskaegset, mis on segunenud 21. sajandi telekommunikatsioonilise, tehnoloogilise, turismindusliku ja turumajanduslikuga. Usunditest on siin segunenud hinduism ja budism. Budistide jaoks on hinduistid enamvähem õigel teel, nad lihtsalt pööravad liiga palju tähelepanu mingitele jumalus-kehastustele; hinduistide jaoks omakorda kummardavad budistid Buddhat, kes oli vaid Višnu üheksas kehastus. Niiet mõlemas usundis on naaberusund ka kenasti oma koha leidnud. Budistid ja hinduistid kummardavad kenasti kõrvuti, vahest kasutavad nad isegi samu templeid, sest pole ju mõtet ehitada kahte eraldi templit.
Niisiis, segunemispealinn. Hindu, Tiibeti ja Hiina kultuuride segunemise, lääne vs ida segunemise, keskaegse ja tänapäevase segunemise pealinn. Aga kui bussiga Himaalajate poole hakkasime sõitma, siis aknast välja vaadates tundsin kuidas eesti keel jääb järjest jõuetumaks nende vaatepiltide kirjeldamisel. Ja kuskil Jiri ja Shivalaya vahel, hirmsat moodi rappuvat külavahe-mägiteed pidi sõites istus minu lähedal üks Nepaali vanamees, kes hoidis kaenla all kana. Vaatasin seda närviliselt kaagutavat kana, vaatasin vanamehe kortsulist nägu, vaatasin kaljuseid mägesid, vaatasin seda teeäärest algavat kuristikku, mille serv kihutas lahtisest bussiuksest vaevu küünrakaugusel, vaatasin mööduva maja seinale maalitud suurt sirpi ja vasarat - maoistide sümbolit, vaatasin neid newareid, tiibetlasi, šerpasid ja kurat teab mis rahvaste esindajaid. Ja niimoodi me ületasimegi eesti keele piiri. Edasine kirjeldus annab edasi vaid osa tegelikkusest. Vaid niipalju, kui keel võimaldab.

Nüüdseks oleme matkanud kaheksa päeva läbi äralõigatuse. Läbi külade, milledeni pääsemiseks ainuke tee ongi see, mida mööda meie tulime - kitsuke mägirada, mida mööda peab päevade kaupa kõmpima. Kõik vajalik, mida kohapeal valmistada ei saa, tassitakse sinna seljas. Ehitusmaterjal, toiduained, tööriistad. Elektrit neis külades enamasti pole, välja arvatud mõned ettevõtlikumad külad, kes on vangistanud mõne läheduses asuva mägioja paarisaja kilovatist generaatorit vedama ja tõmmanud traadid paari kilomeetri raadiuses laiali. Paljude majade katustel on ka päikesepatareid, mille laetud akud õhtul majakese ainsat säästupirni toidavad. Me elame küünla- ja taskulambi valgel. Läheme magama kell kümme õhtul, sest pimedas pole eriti midagi teha peale lugemise. Ärkame kell seitse hommikul, aga külma tõttu ei poe magamiskotist välja enne, kui päike pole üle mäeharja tõusnud küla peale paistma.

Täna puhkame provintsipealinnas (nimega Namche Bazaar). See on kohalikus mõistes tohutu suur koht - siin on vist üle saja maja! Ja lisaks on siin sellised luksused, nagu pidev hüdroelekter, fikstelefon ja internet! Võõrastemaja, milles me elame, ei ole lihtsalt ühekordse laudseinaga onn, vaid meenutab päris maja. Sellel on lausa kolm korrust. See küla ise on ehitatud orukülje peale, nagu kõik asustused siinkandis. Mäekülg on nii järsk ja kuristik selle all niivõrd sügav, et kogu see asula meenutab pigem mingite lindinimeste eluaset kuskilt muinasjutust.

Nagu ma ütlesin, oleme väljaspool eesti keele piire. Pildid aitaksid, aga internet on siin nii kallis, et ma saan neid üles laadida alles Kathmandusse naastes (dets lõpus). Seniks üksainuke foto matka algusest, kui mäed olid veel väga leebed ja pinnas terrass-põldudeks konverteeritav. Pildi paremas nurgas on näha ka mägirajake, mida mööda me oleme nüüdseks üle nädala aja kulgenud.

PS - Tegin isikliku kõrgusrekordi Lamjura mäekurus, 3550 m merepinnast. See kestab veel paar päeva. Täna aklimatiseerume Namches (u. 3400 m), homme liigume Everest Base Campi poole, kus ma ilmselt pystitan uue rekordi. Base Camp ise jääb ilmselt nägemata, sest praegusel aastaajal ei toimu seal mitte midagi.

PPS - Everesti olen nüüd ka näinud. Kaugelt küll, aga homme hakkame lähemale minema. Ta on võimas, ta tõmbab. Mõistan George Mallory't, kellelt küsiti, et miks ta tahab Everesti otsa ronida. Mallory vastas: "Because it's there". 1924. aastal jäi Mallory oma kaaslasega kadunuks, nende külmunud surnukehad leiti alles 1999. aastal tipu lähedalt. Kas nad tippu ka jõudsid või mitte, seda ei tea keegi.