Minu Delhi

Hakkasin kirjutama midagi kokkuvõtlikku oma kolmest nädalast siin Delhis, aga et ma jõudsin oma jutujärjega religioonideni, siis kujunes see nii pikaks, et poleks lihtsalt interneti sisse ära mahtunud. Seetõttu kirjutasin ma blogi jaoks uue teksti - selle siin - ning tegin tolle teise, liigpika, teksti veidi ümber ja panin ära oma reisikirjafaili. Toda reisikirjafaili saab lugeda kunagi, kui ma tagasi olen. Kui see kõik kunagi valmis saab. Kui see kõik on läbi. Läbi tehtud, läbi mõeldud ja läbi kirjutatud. Kõik horilkased õhtud Ukrainas, Musta mere sinine vesi, Istanbuli ilusad majad, Iraani ilusad inimesed, Himaalaja hilusad hliustikud ja ka India kerjused saavad seal loodetavasti sees olema. Ja kõik see ka, mis veel tuleb. Ma ei teagi, mis kõik veel tuleb.

Et olen nüüd pea kolm nädalat oma hotellitoas elanud ja põhiliselt lugenud raamatuid, lugenud internetist jumal teab mida, vaadanud filme ja natuke ka kirjutanud, siis Delhi minu jaoks ei ole mitte eriti pildid, mida ma näen, vaid on põhiliselt need hääled, mis aknast kostavad. Kellegi raadiost õhtuti kostev islamimuusika, ja kellegi teise raadiost kostvad Bollywoodi hitid. Lähedalasuva raudteejaama veduriviled. Kõik need nõmedad tuvid, kes tulevad siia katustele oma igitüütuid armukudrutusi tegema ja ära lendavad, kui ma akna avan et neid peletada. Üks ilusa harmoonilise häälega naine, kes siin kuskil lähedal elab ja iga päev ohtralt midagi hindikeeles hõigub, ma ei tea kellele ja mida, ma pole teda isegi näinud, aga tema hääle tunneksin ära ka kümne aasta pärast. Ma olen tema häält nii palju kuulnud, et ma pean teda juba suht lähedaseks inimeseks. Ja siis on siin see võileivamüüja, kes iga päev oma müügikäruga mu akna all peatub ja omletivõileiva tarbeks muna klopib. Aeg-ajal käib lääne turiste, kelle erikeelsed peohääled õhtuti hotellikoridorist kostavad. Ja umbes kaheteist-ühe ajal öösiti alustab koridoris välivoodi peal norskamist alustab üks hotelli töötaja.

Jah, need on Delhi hääled. Aga et inimene peab sööma, siis on Delhi natukene ka need pätsikesed ja pirukad, mida ma tänavalt ostan, veidi see asi, mida ma ühes söögiskohas siin söömas käin, mis mõnikord on nuudliroog, mõnikord riis. Ja muidugi on Delhi väga palju chai. See chai, mida ma siin joon ja mida ma olen proovinud ka Eestis järgi teha, aga edutult. See chai, mida ma mäletan juba oma esimesest India reisist, millesarnast jooki ma Tartus Tsink Plekk Panges huupi tellides ükskord sain, ja mille maitse tõi mind paugupealt tagasi India logisevasse rongi. Silmad kinni istusin kevadises Panges Tartus, aga kõrvus vadistasid kaasreisijad midagi hindi ja marathi ja telugu ja konkani keeles ja veemüüja laulis oma veemüügilaulu. Sõõrmetesse lõi vagunipõranda lõhn ja läbi akna perroonilt pakuti banaane müüa, sest selles päevaunelmas seal Panges tookord, kui ma ei näinud aknast siravat märtsipäikest sest mu silmad olid kinni, olime me rongiga jõudnud parajasti Ratnagiri jaama Goa ja Mumbai vahel. Nojah, see oli nüüd juba pea aasta tagasi, aga nii võimas asi on see chai.

Aga jah, selline on siis minu Delhi. Peaks Petronele pakkuma. :)

Mõtteis tagasi Iraanis

Olen nüüd elanud üle nädala hotellis Delhi kesklinnas. Reisimisest ja turistirolli kehastamisest on veidi kõrini, sestap istun oma hotellitoas ja põhiliselt elan internetis. Tegin naabruses asuva internetiputka omanikuga tehingu - tema wifi ulatub minu hotellituppa, maksan talle 100 ruupiat päevas ja saan kasutada.

Asun füüsiliselt küll Delhis, ent mu mõtted on Iraanis. Loen internetist Iraani uudiseid ja protestijate foorumit (http://iran.whyweprotest.net/) ja mul on klomp kurgus. Nendel samadel tänavatel, kus me ringi rokkisime, kus meid sõidutasid Õed Segased ja kus meiega sõbrunesid teised iraanlased, nendel samadel tänavatel tulistatakse inimesi automaatrelvadest ja pekstakse puukaigastega: Automaadivendade Ordul on nüüd käed tööd täis. Vaatan neid mobiiltelefonidega filmitud videosid põlevatest autodest ja mässavatest inimestest. Mu süda tilgub verd, hea Iraani rahvas! Tilgub verd, kui ma tunnen uudisvideost ära väljaku, mille ääres ma mugisin ühe pärsia vanaema poolt mulle kilekotiga kaasapandud datleid. Tilgub verd, kui ma loen, et 300 inimest on arreteeritud. Ma tean ju, mida see tähendab, kui palju füüsilist valu, piinamist, ning kui sa oled naissoost, siis ka seksuaalset vägivalda. Ja kui keegi keskmise taseme miniboss kuskil nii otsustab, siis sa ei näe sinist taevast enam mitte kunagi oma elus.

Segastelt Õdedelt pole ma loomulikult mingit vastust saanud. Ma siiski ei muretse, et nendega midagi juhtunud on, pigem ei pääse nad lihtsalt internetti. Ma loodan siiralt.

Minu Iraani-reisi viimane pikem vestlus toimus taksojuhiga, kes mind Shirazi lennujaama viis. Ta rääkis mulle mitu aastat vana loo. Nende suguvõsas oli keegi arreteeritud, perekond saatis hulganisti asjatuid järelepärimisi, et teada saada millises vanglas nende poega hoitakse. Lõpuks, peale pooleteise aastast ootamist anti neile vastuseks üks aadress. Pere laenas raha kokku, et sõita teise Iraani otsa vanglasse poega vaatama. Lõpuks ometi, peale nii pikka lahusolekut! Kuidas tal küll läheb, kuidas ta ennast tunneb, kas ta on terve? Ja kui nad kohale jõudsid, selgus, et antud aadressil ei asu vangla. Vaid asub surnuaed...

Hea Iraani rahvas! Võtke palun see isehakanud valitsus, võtke see režiim ja islamirevolutsioon, segage hästi läbi ja pange ühte hästi suurde tünni. Siis valage see kõik üle oma naftavarudega ja pange põlema. Sest selge on see, et niikaua kui Iraanil on maailma ühed suurimad naftavarud, ei näe te rahu ega demokraatiat. Niikauaks jääb Iraan jätkuvalt oma koduste maffiabosside ning välismaiste "operaatorite" huvisfääridesse, kõiksugu valitsuste, salapolitseide ja luureteenistuste jõumängude tallermaaks.

Head protestijad, loen teie foorumit ja soovin teile jõudu ja vastupidavust. Seisan teiega pisargaasis, pillun Basiji' ja Sepah' märulivarustuses ahelike pihta munakive ja hüüan "Estaghlal, Azadi, Jomhuriye Irani!". Pidage vastu!