Minu Delhi

Hakkasin kirjutama midagi kokkuvõtlikku oma kolmest nädalast siin Delhis, aga et ma jõudsin oma jutujärjega religioonideni, siis kujunes see nii pikaks, et poleks lihtsalt interneti sisse ära mahtunud. Seetõttu kirjutasin ma blogi jaoks uue teksti - selle siin - ning tegin tolle teise, liigpika, teksti veidi ümber ja panin ära oma reisikirjafaili. Toda reisikirjafaili saab lugeda kunagi, kui ma tagasi olen. Kui see kõik kunagi valmis saab. Kui see kõik on läbi. Läbi tehtud, läbi mõeldud ja läbi kirjutatud. Kõik horilkased õhtud Ukrainas, Musta mere sinine vesi, Istanbuli ilusad majad, Iraani ilusad inimesed, Himaalaja hilusad hliustikud ja ka India kerjused saavad seal loodetavasti sees olema. Ja kõik see ka, mis veel tuleb. Ma ei teagi, mis kõik veel tuleb.

Et olen nüüd pea kolm nädalat oma hotellitoas elanud ja põhiliselt lugenud raamatuid, lugenud internetist jumal teab mida, vaadanud filme ja natuke ka kirjutanud, siis Delhi minu jaoks ei ole mitte eriti pildid, mida ma näen, vaid on põhiliselt need hääled, mis aknast kostavad. Kellegi raadiost õhtuti kostev islamimuusika, ja kellegi teise raadiost kostvad Bollywoodi hitid. Lähedalasuva raudteejaama veduriviled. Kõik need nõmedad tuvid, kes tulevad siia katustele oma igitüütuid armukudrutusi tegema ja ära lendavad, kui ma akna avan et neid peletada. Üks ilusa harmoonilise häälega naine, kes siin kuskil lähedal elab ja iga päev ohtralt midagi hindikeeles hõigub, ma ei tea kellele ja mida, ma pole teda isegi näinud, aga tema hääle tunneksin ära ka kümne aasta pärast. Ma olen tema häält nii palju kuulnud, et ma pean teda juba suht lähedaseks inimeseks. Ja siis on siin see võileivamüüja, kes iga päev oma müügikäruga mu akna all peatub ja omletivõileiva tarbeks muna klopib. Aeg-ajal käib lääne turiste, kelle erikeelsed peohääled õhtuti hotellikoridorist kostavad. Ja umbes kaheteist-ühe ajal öösiti alustab koridoris välivoodi peal norskamist alustab üks hotelli töötaja.

Jah, need on Delhi hääled. Aga et inimene peab sööma, siis on Delhi natukene ka need pätsikesed ja pirukad, mida ma tänavalt ostan, veidi see asi, mida ma ühes söögiskohas siin söömas käin, mis mõnikord on nuudliroog, mõnikord riis. Ja muidugi on Delhi väga palju chai. See chai, mida ma siin joon ja mida ma olen proovinud ka Eestis järgi teha, aga edutult. See chai, mida ma mäletan juba oma esimesest India reisist, millesarnast jooki ma Tartus Tsink Plekk Panges huupi tellides ükskord sain, ja mille maitse tõi mind paugupealt tagasi India logisevasse rongi. Silmad kinni istusin kevadises Panges Tartus, aga kõrvus vadistasid kaasreisijad midagi hindi ja marathi ja telugu ja konkani keeles ja veemüüja laulis oma veemüügilaulu. Sõõrmetesse lõi vagunipõranda lõhn ja läbi akna perroonilt pakuti banaane müüa, sest selles päevaunelmas seal Panges tookord, kui ma ei näinud aknast siravat märtsipäikest sest mu silmad olid kinni, olime me rongiga jõudnud parajasti Ratnagiri jaama Goa ja Mumbai vahel. Nojah, see oli nüüd juba pea aasta tagasi, aga nii võimas asi on see chai.

Aga jah, selline on siis minu Delhi. Peaks Petronele pakkuma. :)