10. mai 2010

Kõik läheb edasi




See siin on minu ümbermaailmareisi viimane postitus, sest ma hakkan koju tagasi jõudma. Kirjutan seda, olles maailma lennujaamadesse ja kõrgatmosfääri õhukoridoridesse laiali määritud. Tükike USA mandriosa kohal, lauseke JFK lennujaamas. Mõni komaviga Atlandil, parandus Dublinis, lisandus Norra fjordide kohal. Ja võib-olla lõpulause Tallinna lahel Soome laeva peal. Umbes nii see tekst siin tasapisi sünnib. Selline pan-kontinentaalne olek on väga sobilik selle kokkuvõtva teksti kirjutamiseks.

Neljapäeva hommikul viis Seth mind autoga oma mesinikutalust lähimasse linna Greyhoundi bussi peale. Algas mu pikk teekond koju. San Franciscost lennukiga ümber poole planeedi, allmaajumalate vihapurske tõttu kaarega ümber Islandi põhjatipu ja seejärel Helsinkist laevaga üle mere, lõppes see teekond pühapäeval Tallinna sadamas. Täpselt nii väike on meie planeet nüüd. Vaid kolm ööpäeva kulub selleks, et liikuda ühest väikesest talust läänepoolkeral ühte väiksesse linnakesse planeedi vastasküljel.

Ja see väike planeet on täis inimesi. Kui ma selle peale liiga palju mõtlen, lähen ma täitsa lolliks. Miljardid inimesed. Igaüks neist on väike omaette maailm. Oma minevikuga, oma probleemidega, oma lootustega. Igaüks on nagu mina.



Ma püüan ette kujutada kõiki neid inimesi, keda ma reisil kohtasin, tegemas oma igapäevaseid asju. See naine Kiievi metroos, kes flaiereid jagas - kujutan teda endiselt neid flaiereid jagamas. Need jalgpallihuligaanid, kes Karpatski-Dünamo mängu ajal oma meeskonda toetada röökisid, teevad seda ikka veel. See kurdi rahvusest ettekandja Istanbulis, kellega me vesipiipu suitsetasime ja jumalast rääkisime, seisab oma restorani ees ja kutsub inimesi tänavalt sisse. Iraani noored kellega me pidutsesime ja valitsust kirusime. Nepaali šerpavanaema nelja kilomeetri kõrgusel mulle omletti praadimas. See Delhi hotellipidaja, kes alguses väga sünge näis aga tegelikult osutus väga heaks ja sõbralikuks meheks. Nad kõik on endiselt seal ja teevad endiselt neid asju.



Ja reisi vältel tuli neid inimesi ju aina juurde. Iga kord, kui ma selle ettekujutuse omale vaimusilma manasin, oli tekkiv tohutu kõikehõlmavuse tunne natuke võimsam. Üllatus sellest, et see kõik minu sisse mahub, natuke suurem. Ja maailm tundub jälle natuke väiksem ja kodusem. Tuttavam ja hubasem.



Ma viibisin järgemööda aina rohkemates kohtades, järjest enamate inimestega. Reisi edenedes lisandusid mu vaimupilti Lõuna-India kanuumees ja hiinlasest turukaupmees. Riisipõllul askeldav pere Sulawesil. Teised seljakotirändurid kõikidest nendest hostelitest. Põhja-Humboldi talunikud. USA piiriametnik, pikast vahetusest ilmselgelt väsinud. See moslemilaste kari Sumatral, kellele ma lihtsas laudadest kokkulöödud klassiruumis inglise keelt õpetada püüdsin, aga tegelikult hoopis ise mingi väga tähtsa, sõnulseletamatu ja piire purustava õppetunni osaliseks sain.



Kõik need reisil kohatud inimesed, kelledest enamiku nimed ma olen ammu unustanud ja kelle näodki hakkavad tasapisi üheks massiks sulanduma. See ühtlane mass, nagu mingit sorti inimkonna koondnägu hakkab mulle vastu vaatama ajalehest, kui ma välisuudiseid loen. Kõik need inimesed. Head inimesed. Siirad, sõbralikud, abivalmis inimesed. Tegemas oma igapäevaseid toimetusi. Elamas oma elu oma parima äranägemise järgi. Rõõmustades, kui hästi läheb. Kurvastades, kui halvasti läheb. Kõik need elud, keda ma korraks kohtasin, ja mis kohe seejärel samamoodi edasi lähevad.




Selle reisi kõige tähtsam õppetund, ja ilmselt kogu mu elu kõige tähtsam õppetund on väga lihtne: 90% inimestest on head. Muidugi leidub ebasiiraid tüüpe, kelle jaoks tähtsaim on aineline kasu ja kes püüavad sind ära kasutada. Sinu pealt teenida. Valge turistina Aasias reisides on loomulik, et kohtad tihti petiseid ja libekeeli, sest nad kõik koonduvad lihtsalt sinu ümber. Aga ära lase ennast petta. Vaata nende taha. Vaata tavalisi inimesi, neid kes ise sinu juurde ei tule. Ja sa näed siirust ja heatahtlikkust. Mitte ainult Aasias, vaid igal pool. Isegi suurlinnades.


Ja ma ei saa muud moodi, kui armastada teid kõiki. Tervet seda planeeti. Kogu täiega. Heas ja halvas.

See on minu armas planeet.




Ja see kõik läheb järjest edasi.

4 kommentaari:

Aare Pilv ütles ...

Tere tulemast tagasi, võimas mees!

ha ütles ...

Tere tulemast koju! Oli huvitav jälgida su väisamisi ümber maailma, loodan muljeid kuulda ka personaalselt, kannukese õllega Illukas ntx

slim shady ütles ...

teistes nähakse ikka seda, mis endas olemas on.
me armastame sind vastu.

Sirts ütles ...

Aitäh sulle, Tanel. Tegid kohe tuju heaks selle ilusa postituse ja armsate viimaste lausetega:)