Teispool

Niisiis põgenesin Las Vegasest üle Sierra Nevada San Franciscosse. San Franciscost niipalju, et see on igati kena linn. Imelik on niimoodi öelda, aga ta meenutab mingis täpsemalt teadvustamatus mõttes Euroopat. Mingit Pariisi või Roomat. Õigemini ideed Pariisist või Roomast. Selline tunne tuli millegipärast siin tänavatel kõndides peale. Kõik need kohvikud ja kunstipoekesed. Tänavatel oma teoseid müüvad kunstnikud ja muusikat mängivad head, suure koosseisuga ja hästiarranžeeritud bändid. Üldse toimub siin tänavatel palju elu. Mitte lavadel ega selleks otstarbeks ehitatud asutustes, vaid otse tänaval, taldupidi kõnniteeasfaldil. Kodutuid on siin ka palju, aga ka nemad on viisakad ja sõbralikud, paljud neist ei kerja niisama, vaid pakuvad müüa ajalehte Street Sheet, mis on spetsiaalselt selleks tehtud, et kodutud saaks seda müüa ja kus kirjutatakse avalikust ruumist ja linnapildist. Väga hea algatus ju. San Francisco juured on suuresti 1849. a. California kullapalavikus, sel ajal hakkas seni väikse külana kiratsenud asundus vohama. Seetõttu võiks arvata, et taoline rohmakas minevik annab ennast kuidagi linnaõhtustikus tunda, aga võta näpust. Ei ole mingit madalalaubalist või vaesusest meeleheitele viidud tahan-kiiresti-rikastuda-meeleolu, vaid hoopis naeratav vabameelsus. Õhus on hipiliikumist ja sõjavastasust. Kõnnin kohtades, kus toimusid Vietnami sõja aegsed protestid, jalutan pargis, kust sai alguse 1967. aasta "Summer of Love".

Aga sellele kõigele vaatamata on San Francisco siiski üks järjekordne linn. Ja linnasid on mu teel olnud juba niipalju, et mul oli väga hea meel, kui Seth mind üles korjas ja maale viis. Seth on mu sõber kellega ma kohtusin Nepaalis ja kellega koos Himaalajaid mööda ringi ronisime. Ta elab Põhja-Californias ja peab mesilasi. Elasin tema juures maal nädal aega ja ootasin üht rahalaekumist, et saaks koju sõita. Putitasime mesitarusid, kasvatasime emamesilasi, vedasime hästiarenenud tarusid korjemaadele, toitsime kängujäänud tarusid suhkruveega ja purgitasime mett. Mulle hakkas tunduma, et mesinduses on midagi väga terapeutilist. Kui sul pole parajasti väga kiire, vaid leiad hetke, et lihtsalt mesilaste sebimist vaadata, on need väikesed usinad putukad kuidagi väga ravivad. See süsteem, mis toimib kõige ülejäänu - taimeliikide levialade, tolmlemiste, loomade ja inimeste toimetuste - üle või kohal, aga on samas selle kõigega nii läbinisti seotud. Üks suur putuka, inimese ja taime sümbioos. Selline tohutult vana ja hästitoimiv ahel. See mõjub meditatiivsena.

Ja kirsiks tordi peal oli laupäevane laat, kuhu Humboldti maakonna põhjaosa rahvas tuli ostma-müüma-klatšima-lustima ja kus ma aitasin Sethil leti taga mett müüa. Päike paistis, tuul puhus, bänd mängis, neiud naeratasid ja minust sai aegamööda kohalik väikelinnakuulsus. Seth rääkis kõigile meie vägitegudest Himaalajates ja ma teenisin sellega palju feimi ja respekti. Veel kolm päeva hiljem kõnetati mind poes, et ooo sa oled see meemüüja Eestist. Tore on kuulus olla. :)



Arcata Farmer's Market, Humboldt Co, California.

Tegime laadal korraliku kassa ja et tegu oli 1. maiga, siis suundusime maipeole, kus sai Maypole'i ümber ringmängu mängida ja hiljem kohaliku iiri bändi taktis omal sokid jalast rokkida.

Järgmised paar päeva matkasime ka sekvoiametsades tuhandeaastaste puude vahel. Oma Himaalaja-matka meenutuseks ronisime kohaliku pisikese Mount Grasshopperi otsa. Tervitasime kitsi, rebaseid, jäneseid ja ilvest. Tahtsin Sethile tõlkida sõna "looduskümblus", aga ei osanud.



Founder's Grove, Humboldt Redwoods State Park.

Siinkohal pean oluliseks mainida, et Sethist sai suur Eesti fänn ja kui mõni eestlane peaks Põhja-Californiasse sattuma, on Seth meelsasti nõus majutama, ringi vedama ja kohti näitama. Mitte ainult nõus, vaid tal oleks kohe väga hea meel seda teha. Tegemist on väga heasüdamliku inimesega, tugeva sõjavastase ja poliitilise aktivistiga. Kontaktandmeid küsige minult.